„Naapurivisa“ minifestivali käigus astusid Rock Cafes lisaks Metsatöllule ja Kosmikutele lavale Maj Karma ja Kauko Röyhkä. Olin enne Ivole jutukas välja käinud mõtte, et võiks rada7 jaoks mõlema Soome esinejaga väikse inteka teha. Pärast väikest sebimist sain võimaluse mõlemat esinejat oma küsimustega kaks tundi enne kontserdi algust tülitada. Katsusin vältida tavapäraseid – mitmes kord Tallinnas? kuidas meeldib? – küsimusi. Selle asemel esitasin küsimusi, mis olid mulle nii Röyhkä kui Maj Karmaga tehtud intervjuusid lugedes tekkinud.

Mari „Madu“ PetersonKauko Röyhkä

Sul ilmus just uus raamat „Avec“. Kui palju sa ennast oma raamatute tegelastesse kirjutad/paned?
„Avec“ ei räägi otseselt minust, kuid mul on olnud raamatuid, kuhu olen ennast rohkem sisse pannud. Näiteks eelmine, „Miss Farkku Suomi“, räägib suures osas minu noorusest 1970. aastate Oulus (ma olen Oulust pärit) ja sellest, kuidas punkmuusika Soome tuli. „Avec“ aga on natukene kaugem, seal kujutatakse keskealist meest, arhitekti, tema eluväsimust ja probleeme.

Kas rock’n’roll’ist on saanud klišee? Lugedes välismaised muusikaajakirju tundub, nagu tuleks iga kuu mõni uus bänd, mida haibitakse kõvasti ning kahe kuu möödudes ei mäleta neid enam keegi.
Nojaa. Praegu on palju rohkem bände kui näiteks siis, kui ma aastal 1980 alustasin. Konkurents on väga kõva, näiteks Soomes antakse aastas välja tuhandeid plaate, mis ei pääse raadioeetrisse ja millest ei tehta ajakirjanduses juttugi. Ja siis need, kes pääsevad, nende vahel on samuti kõva konkurents ning vähesed suudavad luua pikka karjääri. Eelmisel aastal tegi Inglismaa ajaleht Guardian uuringu, mille kohaselt bändide keskmine eluiga on 2,5 aastalt lühenenud 9 kuuni ning tundub, et ükski artist ei suuda teha pikka ja püsivat karjääri. Ma arvan, et suudavad, kuid selleks on vaja palju omapärasust ja karismat. Ja eks terad ikka eralduvad sõkaldest.

Mõni aasta tagasi antud intervjuus rääkisid, et kui sa lähed jooksma, siis sa kuulad taustaks Captain Beefhearti ja Richard Helli?
Näiteks …

Nüüd kui muusikukarjäär on kestnud 26 aastat, kas tundub, et ehk oleks tulnud valida selline Richard Helli lähenemisviis – kirjutada üks selline hea lugu, teha kahe tõelise kultusbändi, Voidoidsi ja Televisioniga koos plaate ja anda kontserte ja siis lihtsalt elu nautida.
No Richard Hellil on olnud paha narkosõltuvus ja ma ei ole kindel, kui palju ta elu nautinud on (he-he-he). Ma olen õnnelik, et ma ei ole pidanud elama nagu tema. Aga ma hindan Richard Helli väga kõrgelt ja ta on teinud head muusikat ja oli üks mu eeskujusid. Samas tegi ta ainult need paar albumit.

„Blank Generation“?
„Blank Generation“ on hiilgav plaat. Ja kõik need New Yorki 1970. aastate lõpu ansamblid, mis pärinesid Velvet Undergroundist ja New York Dollsist – need olid mulle tähtsad. Palju tähtsamad kui Inglise The Clash, Sex Pistols. Ameeriklased swing’isid paremini.

2002/2003 hakkas Magic Band uuesti kontserte andma. Kas see on sama või on midagi puudu?
Muidugi on midagi puudu.

Seda jah.
Samas need mehed oskavad mängida neid lugusid ja kui Captain ise ei taha enam esineda, siis tuleb sellega rahul olla. Ma tahaksin selle bändi ära näha, kuigi seal enam Beefhearti pole.

Mõned aastad tagasi, ma ei ole päris kindel kes, kuid sulle anti raha ja sa kirjutasid stsenaariumi Aleister Crowley elust. Mis sellest projektist sai?
Ei midagi. Soomes ei olnud kellelgi julgust sellele raha anda. Need on sellised asjad, mis tehakse alles 50 aasta pärast. Soomes ei jaga sellest keegi midagi. Kahjuks. Kust sa projektist kuulsid?

Mulle meeldib Soome muusika ja lisaks hoian alles vanu muusikaajakirju. Selle küsimuse peale tulin vist 1999. aasta Soundi intervjuud lugedes.

Aga millal on bändil õige aeg pensionile minna? Võtame näiteks The Who – Pete Townshend on peaaegu kurt.
Jah, kaks tüüpi on surnud ning uusi lugusid pole 20 aasta jooksul tulnud. Ehk juba see oleks piisav põhjus lõpetamiseks.

Sama aasta algul andsid mehed teada, et ilmub plaat ja minnakse tuurile ja siis on kõik, enam ei taha, tervis on vilets jne.

Ja viimane küsimus: aasta algul toetas Soome valitsus Prantsusmaal toimuvat „Midem“ muusikamessi. Kas see oli tark otsus?
Minu muusikat pole Soome valitsus kunagi toetanud. Mulle on antud ühe korra abiraha, kuid mind pole kunagi kutsutud ühelegi muusikamessile. Sinna kutsutakse alati samad bändid. See on Soome muusikapoliitika, kahjuks.

Aitäh!
Palun-palun.

Mari „Madu“ PetersongMaj Karma, küsimustele vastas laulja Herra Ylppö

Maj Karma viimane plaat „Sodankylä“ tõi teid Soomes suurema publiku teadvusse. Kas on hea nii mitme aasta järel tunnustust saada?
Kusjuures me oleme kriitikute tunnustust saanud juba aastaid tagasi. Meid on alati hinnatud, kuid suurem publik ei ole ehk bändi leidnud. Nüüd aga on suurem publik bändi leidnud. Kas see annab hea tunde? No ei. See kajastub pangaarvel, kuid mind otse öeldes eriti ei huvita, kas see on suur asi või väike asi. Tähtis on see, et me teeme meie enda muusikat.

Lugesin mõni aeg tagasi, et hindad kõrgelt Iggy Popi.
Jah, Iggy Pop on õige rokkstaar, ainuke õige rokkstaar.

Aasta alguses kirjutas kas Rolling Stones või Mojo, et Iggy ja uuesti kokku tulnud The Stooges teevad Miamis Rick Rubinaga koos uut plaati. Kas see on selline nostalgiatripp, või võib sealt tulla midagi tõeliselt head?
Rick Rubin on mees, kes on leidnud nii mõnestki vanemast artistist midagi uut. See on selle produtsendi tugev pool ja kingitus. Näiteks tõi ta Johnny Cashis palju uut esile. Rick Rubin on nii andekas mees, et sealt võib tulla midagi. OK, sealt ei tule midagi uut, kuid tuleb see, mis on oluline ja kõige kõvem tuleb kindlasti esile. Ja ma usun, et sellest tuleb kuradi kõva rokkplaat, see ei tule tegema revolutsiooni, kuid ma usun, et sealt tuleb hea rokkplaat. Ning sellest piisab. Hea rokkplaat on tänapäeval suht haruldane asi.

Seda ta tundub olevat. Suur osa bändidest ei jõua isegi oma teist plaati teha, teevad ühe ja siis lõpetavad.
Soomes on selline seis, et enam ei räägita muusikast, vaid räägitakse muusikatööstusest, mis on minu arvates täiesti perses asi. Muusika on kõige tähtsam, selle järel tuleb alles äri. Ei ole tähtis, kas see äri on suur või väike. Tähtsad on tunded, mida muusika kannab. Muusika ise ei tooda raha, muusika toodab emotsioone. On tähtis minna feeling’uga kaasa ja teha muusikat ja mitte mõelda selle kuradi raha peale, ei selle peale ei jaksa mõelda.

Yle TV Live’i saatele antud intervjuus, millega koos näidati ka teie 2005. aasta „Provinssirocki“ esinemist, ütlesid sa, et visuaalne pool on teatud mõttes Maj Karmale tähtis.
Mida kõike ka purjus peaga ei ütle.

Kui nägin esimest korda Maj Karma videot, milleks oli „The Best of Mozart“, ja live-esinemist „Jyrkis“, siis 10-aastasele poisile mõjusite te suhteliselt hirmsatena.
Me olemegi, me oleme pagana saadikud. Aga jah, visuaalne pool on meile tähtis ja me oleme jälginud seda õhkkonda, mis meie lugudes on. Me oleme sellest lähtudes teinud videosid. Pärastpoole võib nende üle muidugi nalja visata.

Kas ka tänavu toimub teie korraldatav „Karmarock“ ning kas mõned esinejad on juba kinnitatud?
Jah, toimub, aga artistide koha pealt on kõik veel lahtine.

Küsiksin sult sama küsimuse mis Kauko Röyhkältki – millal on bändil või artistil õige aeg pensionile jääda? Võtame jällegi näiteks The Who – Pete Townsend on peaegu kurt ja John Entwistle ja Keith Moon on surnud.
Ei kunagi. Lou Reed riietub endiselt nahka ja rokib, ta on üle 60 ja teeb siiani muusikat, millel on mõte sees. Tuleb mõista, kuidas seda teha. Näiteks Lou Reed laulab vanadusest ja vananemisest, asjadest, mis on ausad. Ta laulab kogemuste põhjal, millest noor rokkar jälle ei oska laulda. Minu arvates ei pea rokkmuusika olema ainult noorte pärusmaa, võib olla ka vanemate inimeste oma. Tuleb lihtsalt osata kohaneda. Iggy Pop on igivana ja David Bowie ka. Pensionile tuleks minna siis, kui enam mitte keegi ei tule kontserdile. Ma arvan, et kui kontserdile tuleb alla viie inimese, siis oleks õige aeg lõpetada. Siis kui publikut on vähem kui bändi liikmeid laval, tuleks tõsiselt hakata mõtlema lõpetamise peale.

Lou Reed on ka hea näide selle kohta, et muusikal pole kaubandusega tegelikult mingit seost.
Jah, ja Lou Reed ei mõtle juba ammu enam hittlugude kirjutamisest. Feeling, mis muusikast tuleb, on ikkagi kõige tähtsam.

Tänan intervjuu eest!
Võta heaks!

Suur tänu Mari „Madu“ Petersonile, kes lubas lahkelt pilte kasutada.