Gaurithoth – S/T

Praegusel dekadentsiajal, kui tr00 ja kvlt on muutunud sõnakõlksudeks, on black metal’il tulevikku kas mõne teise muusikastiiliga (thrash, heavy, rock’n’roll vmt) sümbioosi astudes või siis eneseiroonial vabalt lennata lastes. Viimase tee on valinud näiteks Gaurithoth. Pärit sellestsamast skenest, mis andis meile Impaled Nazarene’i, jagab Gaurithoth (mis nimi see veel on?) eelmainituga nii mõndagi. Kiire, toores ja nii produktsiooni kui pillimänguoskuse kohal laitmatu muusika ei lähe justkui mitte mingitele kompromissidele, samas irvitab sõnade kaudu nii iseenda kui kogu BM’i saatanliku kurjuse ja tr00-duse üle. Ehk on muuhulgas tegemist ka huumoriga teemal, et muusikakuulajad nagunii lüürikast samahästi kui mitte midagi aru ei saa?

1997. aastal kokku tulnud, oma kirjelduse järgi saatanlik-perversse black latex metali bändi jaoks on see teine täispikk album. Põhijoontes oma stiilile truuks jäänud Gaurithothi uuematele lugudele annavad kaks vokalisti varasematega võrreldes uue annuse brutaalsust juurde. Siiski, tehes muusikaliselt pigem konservatiivset kui uuenduslikku meloodilist black metalit á la Cradle of Filth, on nad suurema tuntuse pälvinud oma harvade, kuid silmapaistvalt teatraalsete kontsertidega, kus verd voolab liitrite kaupa ja teravad noad välguvad.

Eesti bändidest sobiks (kuigi rohkem ideoloogiliselt kui puhtmuusikaliselt) paralleele tõmmata näiteks ma-ei-talu-valgust-perioodi Musta Missaga, kellelt võib leida jälgi samalaadsest eneseirooniast.

Valik Gaurithothi S/T’i lugude pealkirjadest: “Stench on the other side (satans bitch pt. 5)”, “Unholy pissing Ritual ’05”, “When only light in life is the shine of the razorblade”.

3/5

Hellbox – “Infernothing”

Põrgulikult kiiret ja agressiivset thrash metal’it tegev Hellbox on üllitanud uue, põrgulikult kiiret ja agressiivset thrash metal’it sisaldava põrguliku albumi. Deviance Recordsi all välja antud 12-looline “Infernothing” on 1998. aastal esialgu Venomi cover-bändina alustanud ansambli teine täispikk album, mida presenteeriti jaanuari lõpus kuulsate rokkbändide Skyforgeri ja Musta Missa osavõtul. “Infernothingit” kuulav muusikahuviline võib taas veenduda, et thrash’i hulka kergeid black metal’i ja rock’n’roll’i sugemeid segav Hellbox teeb õlle- ja mosh’i-rokki selle parimal kujul: täpselt, kiirelt, konkreetselt ja südamega.

Samas on ütlematagi selge, et erilist muusikalist originaalsust ja kunstipärasust härradelt Hellvis Perversleylt, Evil Hellmanilt, Hell D. Satanssonilt ja Len Hellkillilt oodata ei ole. Muusika on iseenesest üpris traditsiooniline ja isegi klizeedesse kalduv, kuid see-eest möödub album jalga kordagi gaasipedaalilt tõstmata. Ja selge on see, et ainult taolise sirgjoonelisusega tasubki põrgulikult kiiret ja agressiivset thrash metal’it teha ning Hellboxile igatahes au laitmatu väljavedamise eest. Põrgutulest puutumata ei tohiks jääda ükski kuulaja.

4/5