Sex Machine, mille osa liikmeid on tuntud rohkem trummi ja bassi ringkondades kuulsust kogunud Pharmac Hooliganzi kaudu, sai valmis oma esimese videoga, mille võtted algasid juba hilissügisel. Hoolimata sellest, et Sex Machine’i puhul on tegemist siiski metal-bändiga, on video pigem elektroonilise muusika videote vallast. Võrdlusi võib tuua näiteks Chemical Brothersi ja Basement Jaxxi videotega. Rõhk ei ole asetatud bändistseenidele, vaid pigem on ilmuv video lühifilmikese sarnane. "Whores of Babyloni" video peaks peagi olema nähtav nii Pimp TVs kui ka veel sellel hooajal "Hoia ja Keela" saates. Ametlik presentatsioon toimub 28. aprillil klubis Võit, Tallinnas, kus lisaks Sex Machine’ile astub üles mitu elektroonilise muusika DJd.

Ekslusiivne uudis on aga, et kõige esimene koht, kust seda video kätte saab on rada7! Täiesti tasuta ja puhta muidu, kuid ainult limiteeritud aja! rada7 esitleb:

*****Sex Machine – Whores of Babylon*****

Sündmuse puhul püüdsin intervjuuks kinni Ginger-Lizzy, kes sundis ka Newronit osale küsimustest vastama. Kuna mõlemad mehed on mõlemast bändist – nii Sex Machine kui Pharmac Hooliganz –, siis sai küsitud küsimusi suht segamini mõlema bändi kohta korraga ja ka vastused on mõlema bändi kohta korraga ning mõlemalt mehelt korraga, kui pole märgitud teistmoodi.

Kust on pärit bändinimed – Pharmac Hooliganz ja Sex Machine? On neil ka mingi tagapõhi? On olemas selline väljend nagu hooligan sound, kuid sellega ei tundu teil justkui pistimist olevat. Või ma eksin?

Pharmac Hooliganziga on nii, et "kes teab, see muigab", ja nagu meie kõigi suur lemmik Venno Loosaar meie intervjuus ütles: "Kes ei tea, see muigab ka – sest ta ei tea!"

Sex Machine’i nimega on nii, et Martin kargas välja paar aastat tagasi ja ütles, et hakkame nüüd bändi tegema ja nagu ennem just Pharmac Hooliganzi nimest ja kust ta pärineb juttu oli, siis meie, nagu me oleme, läksime lihtsalt asjaga kaasa ja tema tuligi siis nimega ka lagedale, et "OH, SEX MACHINE, ÜLIKÕVA!". 😉 Alguses sai kogu SMi asja kerge huumoriga võetud ja saime ka nime pärast vastu päid ja jalgu … aga oli suht savi, sest nagu öeldud, sai asja huumoritooniga võetud …

Ginger-Lizzy: Aga siis ma hakkasin muusika poole pealt asja tõsisemalt võtma, kuigi Kivisildniku sõnad olid, nagu olid, ja kogu teema muutus tänu sellele tõsisemaks …

Kuskil kolm kuud oli seda huumoriperioodi kokku. Sealt maalt läks asi tõsisemaks ja tõsisemaks ja kui mina ka lüürikat kirjutama hakkasin, siis ma võtsin seda külge ka tõsisemalt. Üldeüldse … tõsine värk. 🙂

PH on olnud koos alates 1997. aastast, aga oma esimese täispika plaadi avaldasite alles 2004. Mis hoidis teid tagasi? Juba aastaid tagasi ennustati PH läbimurret meedia tagasisides, mis sai takistuseks? PH live’ide nimekiri on päris eeskujulik – miks enam nii palju esinemisi pole? Parim aasta tundub olevat 2003 (TeeBee, Aphrodite, Panacea …)?

Esiteks, nagu kõigile teada, siis me oleme ju Pärnust pärit ja siit on raske asju liigutada. Olime nii noored ja puudusid igasugused kontaktid ja tutvused, mis on vältimatud kui selliseid asju teha nagu plaati välja anda jne. Teiseks, eestlase tüüpiline iseloom ja suhteline kitsarinnalisus ja kergelt kade olemine.

Alguse sai see nn hiilgeaeg seoses drum’n’bass’i järsule massilisele levikule Eestis, ja seoses sellega hakkasid toimuma ka kõikvõimalikud suurüritused, nagu TuneIn, Lightning, Circulation jne. Ja seda publikut oli lihtsalt niivõrd palju, et suurematel üritustel oli mingi 2000 inimest ikka kohal. Pluss see, et kõik olid DJd ja rahvale oli väga hea vaheldus, kui keegi tegi asja live’ina, ja muidugi, kes kuulnud PH drum’n’bass’i loomingut, võib selgelt aru saada, et tegemist on täiesti erineva suunaga selles muusikastiilis – mis muidugi ühtedele väga meeldis, aga samas oli ka neid, kes olid asja koha pealt suht ignorantsed.

Enam lihtsalt ei ole seda publikut niivõrd palju, sest see suurem drum’n’bass’i laine on mööda läinud ja üritused toimuvad harva ja on pisikesed ja kuhu meil enivei suurt pistmist enam ei ole, sest nagu teada, oleme me algse meloodilise breakz’i poole tagasi pöördumas. Publikust veel niipalju, et enamus on kindlasti surnuks kommitanud ennast juba. 🙂

Lugesin ühest vanemast PH intervjuust, et unistus oleks MTVsse jõuda. Kas aja jooksul on tekkinud teistsugused mõtted? Kas on mingi plaan ka, et mis oleks järgmine asi, mille poole püüelda? Album SMiga vms? Mis on Sex Machine / Pharmac Hooliganzil the next big thing?

MTV MTVks, sinna tahaks ikka saada. Ükskõik siis, kumma projektiga, kas Pharmaciga või SMiga. Aga suuremad asjad – Sex Machine’i puhul kindlasti ilmunud video, mis ei tohiks eriti külmaks jätta kedagi, kes on muude Eesti muusikavideotega kursis. Ja alustatud on ka label’i otsimist, kusagilt väljaspool Eestit, ja sellist label’it, kes oleks võimeline ka normaalsel tasemel asju ajama. Aga Pharmac Hooliganziga tahaks suve alguses uue video võtetega alustada ja lugu iseenesest peaks loodetavasti tulema selline drum’n’bass koos hip-hop’i vokaaliga. Siuke äärmiselt rütmikas asi.

Mis asi see Dynamu Records on? Mis sellest saanud on? See oli ju puhtalt teiega seotud projekt? Kas selle väljaanded piirdusidki PH "Imovane’i" ja "Dymanu Bassi" kogumikuga? Discogs.com andmebaasi järgi on tegemist lausa Eesti esimese D’n’B plaadifirmaga. Kommentaare?

"Kes persenussist lugu peab, pöördugu Dynamu Recordsi poole." 🙂 Aga ise ütleks nii, et nemad võtsid ühendust pärast seda, kui "Dynamu Bass" oli suhteliselt edukalt välja antud ja müüs päris hästi ja me mõtlesime, et miks mitte – teeme ära. Sest alati on võimalik ju tagantjärele sama materjali ka reliisida mõne lääne plaadifrma all ja müüa väljaspool Eestit. Aga meil mõlemal tuli eraelus väga palju tegemisi – naised, lapsed jne, ning Dynamu Recordsil oli oma probleeme ja muud projektid käsil.

Miks PH esinemised just live’id on? Teistest erinemise mõttes või veel mingeid tagamaid?

Tead, kui nõme oli vaadata üks kord Caateri nii öelda live’i, kus basskitarrist tuli ilus suur kollane juhe ja läks sündi väljundisse. Pluss, ühelgi pillil polnud rohkem juhtmeid küljes ja lavalt anti helimehele suht selgelt läbi mikri märku, milline lugu järgmiseks minidiskilt panna. See siis selline näide. Aga muidu teeme live’i sellepärast, et saaks reguleerida asja vastavalt publikule – kui mingi teema, mis just mängib, väga peale läheb, annab ju seda kruttida ja venitada väga pikalt ja alles siis millegi muuga alustada. Pealegi, kumba on huvitavam vaadata, kas DJd või live-etteastet?

Kes on PH/SMi n-ö muusikaline juht? Kas valmib kõik sõbraliku koostööna, või on ülesanded jagatud? Mis värk selle Kivisildnikuga oli? Mis on Sex Machine’i sõnum?

Newron: Kogu muusikalise värgi taga seisab Ginger-Lizzy, aga eks vahel mõni kommentaar või idee tuleb kelleltki teiselt lisaks.

Ginger-Lizzy: Ülesanded on tegelikult jagatud küll. Nimelt Newron tegeleb kõigega, mis puudutab videosid ja visuaale ja kõike, mis seondub piltidega. Sex Machine’is meil Newroniga samad ülesanded, mis PHski, aga Martin on see mees, kes valgekraedega asju ajab, st siis väljaspoolt seda "underground’i" maailma ja Master vastutab kõige selle eest, mis igasuguste masinate, autode ja lavaliste konstruktsioonidega seotud – ega teda ilmaasjata osa vendi võluriks ei kutsu. 🙂

Alguses, kui Martin üldse Sex Machine’i teemaga lagedale tuli ja meie asja eriti tõsiselt ei võtnud, siis tekkis mul küsimus, kes kirjutab lüürika, ja Martinil oli kohe Kivisildnik varrukast võtta. Aga Kivisildnik vajus ise mingi aeg ära, sest tal oli raamatuga tegemist ja seepärast võtsin mina lüürika ka enda peale.

Sex Machine’i sõnum on tegelikult nagu paljudelgi teistel – läbi lillede kogu haige ühiskonna perse saatmine. Aga tundub, et alguse poole see paljudele kohale ei jõudnud.

Mäletan alguse poole kusagilt kommentaari loole "I Recommend Baghdad", et "Miks kurat on vaja araablasi mõnitada ja USA militaari kiita ja araablaste vägistamist pooldada ja õhutada". No kurat, kui ikka irooniast aru ei saa, siis see on juba oma probleem, sest sõnad on küll VÄGA selgesti arusaadavalt iroonilised.

Tunnistan, et SMi live’i välimuse ja muusika seost mina lahti ei jaga. Mis värk sellega on? Mingi küberpunk teema?

Aga, kas enamikul Eesti bändidel ÜLDSE mingi imidž on, mis muusikaga seostuks? No Caater, N-Euro jne, mis kuradi imidž neil üldse on? No OK, osal Eesti black metal’i bändidest on tõesti imidž olemas, aga enamik underground’i bände lähevad ikkagi live’ile samade riietega, millega nad tänavalt tulevad ja lõppkokkuvõttes – mida seal laval üldse vaadata on? Et, kuidas meie imidž ja muusika seotud on? Väga lihtsalt: meie viimase, ütleme poole aasta imidž, on väga selline, nagu ta olema peab – iga mees suht erinev, kuid samas täiesti samas kontekstis. Ja seos muusikaga? Võta ükskõik, mis analoogse sõnumiga bänd … võta kas või sellised klišeed, nagu Manson või Murderdolls jne.

Veel mingeid projekte hetkel käsil?

Üks lapsekingades TBM-EBM projekt, millest esialgu rohkem ei räägiks.

Ginger-Lizzy, kuidas sa Forgotten Sunrise’i sattusid? Mis osa sul seal on? Sul on kodu nagu stuudio, kas see on vaid personaalseks kasutamiseks või teed seal veel midagi? Leiad aega kõige selle jaoks?

Ginger-Lizzy: Forgotteniga on lood nii, et Anders kutsus. Siin on vist see koht intervjuus nüüd, kus ennast haipida. 🙂 Aga kuna ma aastaid-aastaid olen elektroonilises mussis sees olnud, siis eks ma üht-teist sellest jagan, ja eks Andersil oligi lootus, et asja elektroonilisemaks saada ja uusi ideid ja värke ja et tema üksi ei peaks kõik taustad otsast lõpuni tegema. Eks ma olen selle ajaga nüüd FSi sisse sulandunud (ma loodan et nemad ka nii arvavad :)) ja püüan aidata nii, kuis saan. Praegugi on üks jupp olemas, mis lihtsalt aja taga seisnud on veidi aega. Aga laval olen elektrooniliste instrumentide kallal, kui sa seda silmas pidasid.

Stutsi kohta, no hetkel ta on selline "on ja ei ole kah". Uue ja parema ehitus käib – koos korraliku salvestusruumi ja control room`iga jne. Hetkel on selles mõttes küll personaalseks kasutamiseks, st siis PH, SM ja ka mingil määral FS, aga helitöid teen muidki – à la raadioreklaamid ja mingid mastering’id ja mixdown’id jne.

Ajaga on keeruline tõesti. Kui poleks seda uue stuudio ja ka korteri ehitamist kaelas, siis saaks nii rahaliselt kui ajaliselt omadega hakkama, aga praegu on küll aeg-ajalt nii, et täiesti kinni jookseb.

Räägi tehnikast ka. Kuidas on võimalik teha Amiga ja 286ga muusikat? Kas need katsetused on igaveseks kadunud või oleks võimalik kuulda kunagi? Kas suutsid ette kujutada sel ajal sellist tehnikat nagu praegu kasutusel? Mis praegu puudu on?

Ginger-Lizzy: "Amiga" oli mul "Amiga 500", selline vahva ilma kõvakettata mudel, aga ma ei hakka liiga tehniliseks minema, ja ma ei mäleta isegi soft’i, millega ma seal oma esimesed algelised katsetused tegin. Sain ta 94. aastal … Aga kui 286 tuli, siis polnud ju probleemi – ImpulseTracker, FastTracker ja loomulikult Sound Club I. Eks sealt õppimist alustatud saigi.

Amiga värki ei ole võimalik kahjuks kuidagi kuulda, aga 286 teemat on täiesti võimalik, sest mul on alles miskite kassettide peal, mis said lindistatud … kuna 286 ise oli juba selline, et kõvaketast oli 20MB ja mälu 640KB ja sound tuli printeri pordist läbi covoxi. 🙂 Aga jah, midagi mul on olemas – nii et ehk tõmban sisse ja siis naerame koos. 😉

Mis Pärnus toimub? On, kus esineda ja publikut ka? On sealt veel keegi mainimist väärt, või on olukord, kus elu tekib vaid suvel? Kuidas hindate üldist Eesti hetke muusikaelu?

Kui sa just mingi Nexus või Elmu Sadulsepp ei ole, siis pole sul Pärnus midagi teha …
No aeg-ajalt väiksemaid üritusi on, aga nendest pole lihtsalt mõtet rääkida. Me ise korraldasime mõni aasta tagasi Pärnu kohta päris suuri underground’i üritusi, aga kohalik klubikultuur kasvatab selliseid lambaid, et meil lihtsalt sinna asja pole, ja et ise midagi teha, selleks lihtsalt puuduvad nii ruumid kui ka mujal on piisavalt palju tegemist.

Üldine muusikaelu – nagu kuulda võib, siis progress! Vähemalt mingigi areng on toimumas – väga palju noori bände, mille nimesidki ei tea, on kuskilt kõrva jäänud täiesti talutava loominguga. Enamik "tegijaid" on meediahärgade võsukesed, tänu millele nad nii lihtsalt üles haibitaksegi.

Kui suuremat osa Eesti meediast juhiks väheke teistsugused inimesed, oleks nii rahvas maitsekam kui ka meediapoolt teistmoodi kujundatud, sest ilmselgelt kujundab suurema hulga rahva maitse meedia, mitte rahvas ise.

Unustasin midagi? Tervitada kedagi?
Kindlasti tahaks tervitada Uuno Loopi – tõsiselt meeldiv oli inimesega suhelda.
Ah, ei hakka peresid ja värke tervitama – me tervitaks hoopis Jussi Pärnust, keda teatakse ka Jõmmu ja Lesbi nime all.

Video koha pealt tänaks kõiki osatäitjaid, kelle kõigi nimesid kahjuks ei teagi, aga keda oleks ka liiga palju, et üles lugeda. Ivannikovi tervitaks kindlasti (videos mees ratastoolis).

Ja tänaks veel Pärnu haiglat ja Jan Soosaart.