Puine lugu, aga mitte ükski üritus, kus ma sel suvel olen käinud, pole mulle erilist muljet jätnud. Kord maa külmas, kord kärss kärnas. Lihtne. Rabarockil oli liiga palju nüristavat hambapuurirocki, Õllesummer oli liialt, khm, tavaline, Plink-Plongil õnnestus juba heliproovi ajal endale kerge ning päeva jooksul hoogsalt süvenev külmetus hankida ja Viljandi Folk – bling-bling alternatiivtsikid koos mentide, märsilohistajate ja Falcki turvaritega tekitasid lihtsalt küsimuse, kas maailm ongi hukas, või hakkan mina vanaks jääma?
Turvalist keskkonda igatsedes võtsin end kokku ning jalutasin eile Polymeri. Seal toimuv “Üüritus” pidi olema tavalistest indipidudest samm edasi, ühendades endas luule, kunsti ja muusika. Kultuuri nüüd, kohe ja hästi palju!
Teel Polymeri trehvasin ansambli HRR kehaväänajat Vootelet sõpradega, kes mind nähes rõõmustasid, et nemad pole ainukesed jobud, kes õigeks ajaks kohale lähevad. Polnud jah, sest Polymeris ootasid meid juba korraldaja, piletimüüjatar, Zhuuti hääletoru Stella ning veel mõned noored kultuurihuvilised, sealhulgas staarfotograaf Evert.
Nüüd on kaks võimalust – kas ma kirjutan pikalt-laialt, kuidas ja kellega ma Polymeris suhtlesin või asun kohe bändide kallale, sest luuletajate etteaste ajal käisin koos vanade sõpradega pungipäevilt meie endist niinimetatud squatti vaatamas. Teate küll – see mahajäetud tehas Tulika tänava trollipeatuse kõrval.
Kuna squatist polnud peale häguste mälestuste suurt midagi järgi ning enamus jutuajamisi on ümberräägitult igavad, kirjutan bändidest. Järgmises lõigus.
Zhuut on ristsumma. Liida kokku Depoo, Agent M, Les Diamants ning Blacky, jaga summa liidetavate arvuga, saad Zhuuti. Jess! Tõelise stiilide segapudru eest, mida oskamatu kõrva jaoks varjas tihe müramassiiv suutsin ma eristada meeleolusid ja motiive nii shoegaze’ist, stonerist, black-metalist, post-pungist ja garagest. No küll ma olen ikka laia kõrvaringiga, suudan mingist suvalisest tsikkide mürabändist sellise hulga soliidseid stiilimõjusid välja kaevata. Aga tõesti – siiani parim Zhuuti live, mida ma näinud olen. Nii mõtlemapanevalt muljetavaldav, jäta või ise bänditegemine maha. Zhuut lööb eelkõige oma siirusega, nagu mõni kuulatamatult sürr kakskümmend viis aastat tagasi tegutsenud ja tundmatuks jäänud Baieri post-punk bänd.
Maikameikersi esinemist oodates kukkus tahtmatult välja nii, et ma lihtsalt unustasin end ürituse õhkkonda nautima. Teate küll, selline mõnusalt kodune värk, kus sul on viie minuti jooksul võimalik vahetada muljeid nii punkrokkarite Villu ja Uimsiga, luuletaja Kaarliga, insener Rauliga ning mõne päikesest ning raamatutest rammestunud kultuuritsikiga. Ei mingeid piiranguid.
Maikameikersi esinemine ise tõestas taaskond veenvalt, et kui bändis on vasakukäeline kitarrist, on oodata midagi head. Veljo Sepa undavad kitarririfid, Indrek Asuküli lõputud käigukordused bassil ning Indrek “Chungin” Spungini rütmimasinlik mängustiil lõid taaskord kordumatu kooskõla, mis kulmineerus ansambli põhihiti “Elevandid” tõdemusega, et seinte sees on psühhotroopika, kus elavad elevandid. Sittagi. Elevantide asemel tantsis keset saali hoopis hiiglaslik plüüskaru.
Kolmas bänd, Pärnu kraut-metal trio Casus Belli osutus õhtu nõrgimaks esinejaks. Ei, nende muusika polnud ei halb ega avangardne, lihtsalt teostus jäi veidike laialivalguvaks. Mis puutub kraut-metali komponentidesse, siis enda suurest tarkusest välja pakutud Scorpionslikud ballaadijupid segatud Acceptilt laenatud raiumisega, lahustatud suuremas hulgas Canis, osutus täpselt nii ekslikuks, kui üks inimene võib jumala silmis olla.
Mida põnevat veel? Suurt midagi. Polymerist koju jalutades (nii kümne minuti tee) tundsin end Peer Gyntina, kes tervest maailmast õnne otsinuna selle ikkagi kodust leidis. Ja mis puutun siia mina? Oli mul jee vaja nüristuda Rabarockil, igavleda Õllesummeril, külmetada Plink-Plongil ja lubjastuda Viljandi Folgil, kui kultuurikaifiks oli vaja ainult üht Üüritust.