Mõtteid Underworldi kontserdist
Vabandan ette, et enne 20. oktoobri Underworldi kontserti Tallinnas ei teadnud ma neist eriti midagi. Vaid mõningatest live bootleg’idest sain ma aimu, mis võib õhtul ees oodata. Lugusid kuulates aimasin, et kontsert võib tulla midagi erilist, kuigi kõrgeid lootusi ei seadnud. Ilmunud Saku Suurhalli, tõdesin, et live tuleb midagi muud kui tüüpiline techno-kontsert täis vilemehi ja valgete kinnastega inimesi. Publik tundus täiesti soliidne ja ka soojendaja-DJ hakkas vaikselt meeleolu looma. Karl Hyde, Rick Smith ja Darren Price tulid lavale veidi ootamatult. Ei mingit vapustavat intro-lugu ega valgusplahvatust, mis reedaks, et peaesinejad on asunud oma kolmetunnise set’i kallale. Karl Hyde hüppas laval ringi ja oli näha, et esinemist nautis ta täiel rinnal, pakkudes publikule nautimiseks oma võimast vokaali. Rick Smith ja Darren Price hoolitsesid selle eest, et kõik techno beat’id jõuaksid suurepäraselt publikuni. Taustaks olnud videoinstallatsioon oli alguses vägagi huvitav, kuigi hiljem oleksin oodanud midagi rajumat või ulmelisemat. Publik ootas kõige rohkem vist “Born Slippyt” ning põhiliselt selle loo ajal muutus publik ka aktiivsemaks. “King of Snake’i” ajal lummas Underworld rahvast vägagi omapärase laservalgustusega ning “Two Months Offi” ajal võttis Hyde kätte kitarri ja laulis samal ajal “You bring light in …”. Kontserdi lõpetas “Mega-mega white thing” ja kuigi mõned fännid kurtsid, et nad olid oodanud veidi rohkemat, ei oska ma nuriseda ei heli ega performance’i kohta. Üritus oli väga korda läinud ning Underworld tõestas, miks nad on elektroonilise muusika vallas kultusbänd. Vaataks veelgi.
Pink 31.10.2006
Teisipäeval Saku Suurhallis esinenud Pink, kodanikunimega Alicia Moore, pani enamjaolt teismelistest tüdrukutest koosneva publiku kiljuma ning esitas pooleteisetunnise show jooksul enamiku oma karjääri parimatest lugudest. Lavale oli lisaks ehitatud ka cat-walk, nii et Pink ja teda toetavad tantsijad ja muusikud said ennast ka saali kaugemas otsas olijatele paremini nähtavaks teha. Pinki soojendanud Rootsi bänd Kamera kahjuks ei suutnud end millegagi meeldejäävaks teha, kuigi heli ja lugude esitus oli täiesti adekvaatne.
Enne Pinki lavale tulekut, lasti publikule erinevate popartistide videoid ning iga kord, kui nende vahele näidati Pinki pilti, täitus saal kiljumisega. Lõpuks saali tuled kustusid, lavale ilmus kolm tantsijat ning show algas, kui Pink tõusis lava tagant, taustaks suured suled. Enamik lugusid laulis Pink otse, kuigi lugude ajal, kus ta lava kohale vinnati, kas võrgus või paeltega, tundus, et laul tuli fonolt. Show keskel tegi Pink koos süntesaatorimängija ja ühe taustalauljaga ka paar n-ö campfire song’i ehk akustilise kitarri saatega lugusid, nende seas Bob Marley “Redemption song”, “The One That Got Away” ja “Dear Mr President”. Lisaks kõlasid kontserdil veel: “Just like a Pill”, “There You Go”, “Lady Marmalade”, “Get the Party Started” ning kontserdi lõpetas kaver Eurythmics’i loost “Sweet dreams”. Arvatavasti jäi 7500 inimesest koosnev publik Pinkiga rahule ning ka Pink ise ütles pärast kontserti, et Eestis oli publik oluliselt elavam kui Soomes. Korraldajad vist miinusesse ei jäänud ning loodetavasti on tulevikus veel oodata artiste, kes on hetkel väga populaarsed.