Rootsi legendaarne metal-bänd Dark Tranquillity on pärast kahe aasta pikkust ootamist salvestanud uue albumi nimega “Fiction”. Pärast väga tugevat, 2005. aasta alguses ilmunud albumit “Character”, olid ootused väga kõrgeks seatud ning kui eelmise aasta lõpus teatati, et uus kauamängiv on salvestamisel, ei suutnud ära oodata, millal uut üllitist kuulda saab. Lõpuks sain ja siit emotsioonid, mis selle albumi mitmekordsel kuulamisel tekkisid.
Tihtipeale on nii, et pärast väga tugevaid albumeid, ootavad fännid bändilt tulevikus sama head tulemust, sest latt on kõrgele seatud ning see avaldab bändile väga suurt survet. “Fictionis” on olemas kõik elemendid, mis on teinud Dark Tranquillityst suure kaliibriga bändi – kiirus, meloodia, Michael Stanne väga tugev growl tüüpi vokaal. Album algab väga raske bassiriffiga, mis bändile omaselt kulmineerub jõulise riffiga ning alustatakse vihase helirünnakuga kuulaja kõrvadele. Kõik see on loomulikult tore, kuid tundub, et bänd otsustas seekord asetada rohkem rõhku tehnilisele poolele ning ei toimi see nii hästi. Breakdownid on kohati arusaamatud, kuigi mitte halvad. Esikloost siiski tervest albumist aimu ei saa ning tuli edasi kuulata. “The Lesser Faith” pole küll nii hoogne, kuid on juba paremini komposeeritud ja struktuurilt tuletab meelde “The Treason Wall-i” “Damage Done-ilt”. Esimene lugu, millest teadjamad kiiresti Dark Tranquillityle omase käekirja ära tunnevad on “Terminus (where death is most alive)”, mis on allakirjutanu jaoks üks albumi parimatest paladest. Algab rahuliku, nõidusliku sample-iga ja siis läheb lahti. “This is a ghost town…” kisendab Michael Stanne ning kirjeldab tõelist surmamaailma. “Blind at heart” tundus alguses küllaltki igav, kuid lähemal ja täpsemal kuulamisel, refrään justkui koorus ning elemendid, mida algul tähele ei pannud, lisasid loole tugevust veelgi. Sealt edasi kisubki veidi igavaks. DT ei suutnud lihvida kõiki lugusid peaaegu perfektseteks nagu eelmisel plaadil. Ei teki tunnet, et kõiki lugusid tahaks kontserdil kuulda ning nendega kaasa laulda. Õnneks, eelviimane ja esimese singlina ilmunud lugu, “Focus Shift” teeb plaadi natukenegi paremaks.
Siiski, võrrelduna eelmiste plaatidega, ei saa öelda, et “Fiction” oleks samm edasi bändi muusikalises arengus. Ei ole seda energiat, mis peitus viimastel albumitel. Ei saa kahjuks öelda, et peaaegu pooled lood plaadil saavad Dark Tranquillity tähtteosteks ning et refräänid on väga meeldejäävad. Tõelisi hitte nagu varemilmunud “Lost to Apathy” või “I, Deception” pole. Õnneks on DT jäänud aga oma stiilile truuks ega pole ohverdanud omapära suurema menukuse saavutamiseks, erinevalt mõnedest melodeathi bändidest ning loodetavasti lähenevad tulevastele lugudele kriitilisema pilgu ja suurema tähelepanuga. Uurige aga ise järgi ning tehke oma otsused “Fiction-i” kohta. Halb plaat pole, kuid uustulnukale, kes pole neist midagi kuulnud, ei soovitaks. 7/10
Parimad lood: The Lesser Faith, Terminus, Blind at heart, Focus shift
www.darktranquillity.com
www.myspace.com/dtofficial
Focus Shift video