21. mail on ilmumas pea kakskümmend aastat tegutsenud Paradise Losti uus meistriteos, mis kannab pealkirja “In Requiem”. Eestis on nad esinenud kahel korral – 1993. aasta “Rock Summer” festivalil ja 2004. aasta “Green Christmas” festivalil. Nii palju kui olen kuulnud uue plaadi näidislugusid, siis ootaks neid kindlasti tagasi. Küsimustele vastab kitarrist Aaron Aedy.

Mis on sinu jaoks parim Paradise Lostis mängimises aastal 2007?
Peab vist ütlema, et saab tasuta reisida ümber maailma ja juua tasuta õlut oma parimate sõpradega. (Naerab ja jätkab tõsisemalt) Tegelikult kui aus olla, siis tundub, et meil läheb paremini kui kunagi varem ja endiselt on hea teha muusikat, mis on enda arvates suurepärane. Ma teen, mida ma armastan ja seda koos parimate sõpradega. See on parim.

Aga kuulajatele? Mis sa pakud, mis on nendele parim? Miks te olete nii populaarsed?
Ma ei tea… Ma arvan, et oleme alati olnud väga ausad oma muusikaga ja teinud seda, mis meile meeldib, selle asemel et trende taga ajada või püüda olla keegi, kes me pole. Ma arvan, et me oleme head olles need, kes me oleme, ja ma usun, et inimesed hindavad ausust meie muusikas.

Ma kuulasin uue plaadi näiteid ja ma pean ütlema, et uus album on tõenäoliselt karmim kui viimased.
Jah, tõenäoliselt on see kõige raskem saund, mis me kunagi teinud oleme. Produtsendiks Rhys Fulber ja miksis Mike Fraser, kes on teinud tööd koos selliste bändidega nagu AC/DC, Metallica, Slayer… Ma olin nii rahul, kui me saime tema endale saundi tegema. Kui muusikast rääkida, siis mõnes mõttes oleme uuel ringil, me kõik oleme viimasel ajal kuulanud palju muusikat, mida kuulasime siis kui olime noored: vana Celtic Frost ja Hellhammer, Bathory jne. Seda on ilmselt mingis mõttes ka uuel plaadil tunda, see on päris raske – ma ei suuda ära oodata, millal lõpuks saab seda laval mängida.

Uues videos on samuti sü¸ee, et te saate surma ja pärast olete uuesti elus. Kas seal on mingisugune seos – tagasi juurte juurde, nagu on populaarne öelda, või uuesti sündinud?
Ehh, ei, see oli siiski re¸issööri idee. Pealegi usu, et oleks olnud üpris õnnetu, kui me oleksime olnud maha lastud ja surnud ning see olekski nii lõppenud, eks ole (naerab). Inimesed oleks mõelnud, “oh, see on küll haletsemisväärne!” Ma ei tea, eks see ole vist selline Hollywoodi-lõpp, ma ei tea. Aga video tegemine oli tegelikult tore, õppisime, kuidas teha trikke ja asju.

Jätkates video teemal – kas surnud olemist mängida vajas näitlejameisterlikkust või tuleb see gootimetalimeestel loomulikust talendist?
(Naerab pikalt) Kõigil tuleb hästi välja lihtsalt lamamine, me teeme seda iga õhtu, kui voodisse läheme. (Naerab veel) Raskem osa ilmselt oli neil, kes pidid sõna otseses mõttes kukkuma mutta, aga ka nemad naersid pärast selle üle. See oli tore.

Uue albumi reklaamiks on väljas väga informatiivne e-kaart koos lugude kirjeldusega. Kas see tähendab, et teil on selle albumiga öelda rohkem kui kunagi varem? Või on see lihtsalt reklaamitrikk?
See on suuresti siiski plaadifirma idee, et meid aidata. Meil on viimastel aastatel päris head plaadifirmad olnud, nad on olnud tõesti oma maal väga head levitajad, aga siiski oli vähe reklaami ja me ei teinud intervjuusid. Me saime küll järjest rohkem ja rohkem inimesi oma kontsertitele, kuid siiski me ei teinud intervjuusid. Aga nüüd Century Media all olles tunneme, et on inimesed värskete ideedega ja nad tõesti tahavad meiega töötada. See on väga positiivne. Kui ma seda nägin, siis ma olin vaimustuses, et see oli väga hea idee. Sa võid lugeda küll arvustusi ajakirjadest, aga oma arvamust ei saa siiski kujundada, kui sa pole kuulanud muusikat. Parim arvustus on ikkagi sinu enda oma.

Sellega meenub, et te pole Inglismaal just väga populaarsed ja My Dying Bride on öelnud sama. Miks see nii on? Kas seetõttu, et olete mõlemad sellisest linnast nagu Halifax?
Ei, ei usu. Lihtsalt veider teema on Inglismaaga, et pressi surve siin on suurem kui kuskil mujal. Kõik nagu tahavad leida kogu aeg “järgmist uut bändi” ja kuue kuu pärast on jälle – “Järgmine!” Mujal maailmas on publik nagu siiski lojaalsem ja usun, et pressi suhtumise pärast. Me oleme siiski Inglismaal ka populaarsed, aga eks meil oli ka mingi hetk see oma kuus kuud ja siis öeldi “Järgmine!”. Väga kiiresti vahetuvad bändid, umbes sama nagu USAs.

Kodulehel on fännidele mõeldud oma osa, mis pole tänapäeval enam suurem asi ime. Aga kui suur on tõenäosus, et sealtkaudu leitakse näiteks järgmisele plaadile kaanepilt või midagi samasugust. Või on selline sektsioon lihtsalt oma ego upitamiseks loodud?
Tegelikult tüüp, kes on teinud meie kaks viimast albumipilti, Seth, ta on Kreekast, ja ta lihtsalt saatis oma töid ja meile meeldis see, mis ta oli teinud. Ja muidu on ka ju lahe vaadata, kuidas inimesed end graafikaga väljendavad, ja pakkuda neile kohta, kus seda näidata. Tore. Me oleme väga õnnelikud, et meil on palju selliseid lojaalseid fänne, fantastilisi fänne, me hiljuti tegime laiv-DVD salvestamise peo ja inimesi lendas kohale üle maailma, sest nad on sõbrad, nad kohtuvad läbi veebilehe. See on väga lahe.