Nagu kõik head muinasjutud, leiab ka meie loo tegevus aset seitsme maa ja mere taga, kus kaunis mõisaaias kõrgub üksik torn, mida ümbritsevad tuhanded haruldased lilled ja taimed. Aastasajad on tema küljed katnud roheliste roniväätidega, mis keeravad end tasapisi tihedamalt ümber torni, kattes ta kunagi lõplikult rohelise vaibaga. Erkpunased katusekivid on tänu pidevale päikesepaistele minetanud oma kunagise värvi ning tuhmunud hallikaks. Selles ajahambast räsitud lossis istub vangis imekaunis printsess, kes juba aastaid ootab oma heroilist rüütlit valgel ratsul, kes ta vangistusest vabastaks ja siit minema viiks. Tasuks oma vaeva eest saaks vapper rüütel igavese armastuse ja pool kuningriiki. Kuigi paljud on üritanud printsessi päästa, pole see siiani veel kellelgi õnnestunud. Kuid märke nende püüdluste kohta võib aias jalutaja kohata igal sammul – roostetavad terasrüüd, põlenud riided, purunenud mõõgad ning päikeselõõsas pleekinud kondid. Iseasi muidugi, kas keegi tihkab ses aias jalutada, kuna on küllaltki tõenäoline, et seda tehes lisab õnnetu loodusesõber peagi ka oma maised jäänused aeda toitvasse kompostihunnikusse. Sest juba mitmendat inimpõlve peab aias vahti ligemale 20-meetrine musta värvi tuld purskav lohe nimega Katatonia, kelle ainsaks ülesandeks on õilsate rüütlite hävitamine ja printsessi vangishoidmine. Tema edukusest selles on märgiks juba eespool mainitud roostetavad relvad ja mädanevad inimjäänused. Aastate jooksul pole mitte kellelgi õnnestunud printsessi päästa, veel vähem eluga naasta.

Kõige lähemale jõudsid neli suurt nahka riietatud lihaselist sõdalast suure vee tagant, kelle vapil ilutses suur M-täht ja kes tormasid uljalt lohega võitlusse, huulil sõjahüüd tõelise metalli nimel. Legendi järgi olla kangelased jõudnud oma käega isegi torni katvaid vääte puudutada, enne kui Katatonia oma küünistega neil sisikonna seest kiskus ning selle torni jalamil kasvavatele roosidele väetiseks asetas. Hoolimata neist hoiatavatest juttudest, tõmbab printsessi legendaarne ilu ja lubadus suurest varandusest siiani õnneotsijaid ligi. Üheks selliseks on ka Machine Meni vennaskond tuuliselt Skandinaaviamaalt Soomest. Pikad juuksed tuules lehvimas, seljas päikese käes murenenud nahktagid, huulil iidselt Skandinaavia eepikult „Circus Of Fools“ pärinevad sõjalaulud, käes puhtast damaskuse terasest taotud mõõgad, ratsutavad meie loo vaprad kangelased lahingusse lohe Katatoniaga. Lahingusse, mille võidu korral ootab neid kaunis neiu ja pool kuningriiki ning mille kaotamisele ei soovi keegi mõelda. Siinkohal pole mõtet vaevata lugejat, kirjeldades pikka ja venivat teekonda seitsme maa ja mere taha, mille vältel midagi erilist ei juhtunud. Targem oleks kohe asuda kirjeldama võitlust meie vapra vennaskonna ja Katatonia vahel. Hirmus lahing kestis 40 päeva ja 40 ööd, lohe tulepursetest süttinud rohi lõõmas heleda leegiga, muutes öö valgeks kui päev, haruldased lilled ja taimed murdusid sõdurite saabaste all. Nii mitmelgi korral oli meie kangelastel surm silme ees ja Katatonia võis endale vanduda, et kohe maitseb ta kaheharuline keel inimliha, kuid alati suutsid vaprad rüütlid viimasel minutil lohe hambust pääseda. 40. päeva õhtul suutsid Machine Meni vennaskonna liikmed lõpuks lohe viiest küljest ümber piirata. Lakkamatult sadas Katatoniale kaela välguvõimsusel mõõgahoope ning kuigi lohe vapralt vastu pani ning neli vennaskonna liiget teise ilma saatis, ei suutnud ta end kaitsta vennaskonna juhi Anthony eest, kes lohel pea viimaks maha raius. Nõnda päästiski vapper rüütel Anthony printsessi ning sai tasuks printsessi armastuse ja pool kuningriiki. Ning kui nad surnud ei ole, elavad nad tänapäevalgi õnnelikult koos.

Nagu pole midagi uut selles muinasjutus, pole midagi uut ka Machine Meni uuel plaadil „Circus Of Fools“. Aga tegelikult ongi tähtis lõpptulemus – sarnased muinasjutud panid enne ja panevad ka tulevikus lapsi õhtul magama. Nii paneb ka Machine Meni modernsete sugemetega vanakooli hevimetal hevimehe tulevikus juustega tuuleveskit tegema.

Hinne: 6/10