Peaaegu kolm aastat on möödunud albumi “Vere kutse kohustab” ilmumisest, ent Loitsu püssid pole sugugi põõsas roostetanud. Eesti lipu päeval, 4. juunil, näeb ilmavalgust kauaoodatud”Must album” üheksa lauluga. See plaat on kui vanavanematest allesjäänud pildialbum, kus peale fotode on igaveseks talletunud nii kõik kogetud rõõmud kui ka ühe väikese rahva saatuse traagika. “Must album” ei ülista isamaa-armastust ega sõdurivaprust, ei elu ilu ega leinavalu, kuigi just see viimane on laule ühendavaks traagelniidiks. Uus Loitsu album on mälestuseks kõigile, kes meie juurest lahkunud ning meenutuseks, et ebaõiglus elab igavesti. Võrreldes eelmise albumiga hõlmab uus plaat laiemat teemat, kuid jääb ikkagi Teise maailmasõja teemadesse. Kui “Vere kutse kohustab” oli sõdurilugudest, teemadel kuidas poisid sõtta läksid ja kuidas seal oli, siis “Must album” räägib sellest, mis juhtus teiste inimestega – nendega, kes ei läinud sõtta. Need on lood sellest, mis sõjaga kaasnes. “Seekord ei tao keegi rusikaga vastu rinda ja ei anta vastasele vastu hambaid. Vastupidi, ise saad vastu hambaid ja vajutakse vaikselt oma rooja sisse,” toob erinevuse selgelt välja bändi bassimängija M.Divine. “Sellepärast ongi nimi “Must album”, et ta on eriti traagiline. See on must, tumedam pool Loitsust,” lisab laulja Lembetu. “Ükski lugu pole sisuga, et väga hea oli. Väga halb oli. Väga väga halb oli. Ja aina hullemaks läks. Ütleme siis, et täiesti emo album,” võtab trummar Marko Atso kokku. Viimase lause peale muidugi naerdakse, ehkki teema on tõsine.

Piiratud koguses albumiversiooniga aga kaasneb ka boonus-EP “Mustad laulud”, millel on neli pisut teist laadi, ent siiski tähelepanuväärselt head pala. “Tegelikult need lood nii väga ei erine, aga ütleme nii, et plaadi peale 13 lugu panna on suhteliselt narr. Me ei tahtnud teha tunnipikkust plaati. Mõtlesime, et teeks ka normaalse plaadi ja tegime sellise valiku. Lood, mis tundusid natuke teistsugused, läksid eraldi,” seletab M.Divine. Lembetu lisab rahulolevalt: “Tegelikult see n-ö päris album töötab väga tugeva tervikuna – täiesti õnnestunud valik ja järjekord. Ja pikkus ka. Ega koolis tunnid asjata 45 minuti pikkused pole, tähelepanu hajub pärast 40 minutit. Pealegi on neid pikki plaate tehtud küll juba. Inimene võtab ja kuulab kõigepealt ühe albumi läbi ja siis alles teise ning süveneb rohkem,” kiidab Atso. Ja nagu sellest veel ei piisaks, on lisatud ka arvutis avanev fotoalbum ja kaks filmi. Kuna albumile mahtus nii vähe pilte, siis tuli eraldi fotoalbum teha plaadile, sest kõik need head pildid tuleb ju ilmarahvale ette näidata. Esimene film on sellest, kuidas see plaat on tehtud. “See kuidas vannutakse, kui mõni käik perse läheb. Ja teine film jääb ostjale üllatuseks. Võid küsida selle kohta, aga me ei vasta,” kinnitab Atso.

“Plaat tuleb teha selline nagu sa ise tahaksid, et oleksid kõik plaadid, mis sa poest ostad. Kus oleks ikka kogu raha eest seda asja peal. Pealegi, ainult ühe korra elus teed seda plaati, seda sama plaati ei tee enam mitte kunagi. Siis tahaks, et jääks märk maha ja oleks kogu värk ikka peal. Need asjad ei ole tegelikult metsikut lisapingutust nõudvad, kõik on kättevõtmise asi. Nüüd kui sa mõtled nii, et mingi inimene, kes selle ostab – siis ma ei usu, et see inimene sellepärast õnnetu on,” lisab M.Divine ja kõik on nõus, et plaat ongi tehtud justkui iseendale ja oma sõpradele. Täpselt nii nagu endale kõige rohkem meeldis. Enne arvamuse avaldamist kästakse filmid ära vaadata, need viivad bändile ja muusikale veelgi lähemale. “See plaat on palju isiklikum kui kogu Loits on üldse varem olnud,” võtab Lembetu teema kokku.

Eraldi teema on plaadi lindistamine ja saadud sound. Atso ei pea poole intervjuu peal vastu ja ütles, et küsi, kui sul on midagi küsida, aga pärast küsi, kuidas me seda plaati lindistasime, mille peale kõik naeravad. Ei hakka ta mõttelendu segama. “See plaat on nii lindistatud, et ma tean, et viimasel ajal pole Eestis niimoodi plaate lindistatud. Ütleme nii, et muusikale lähemal seisvatele inimestele ütleb kindlasti midagi selline asi nagu stuudios pärast lindistamist igast efektide lisamine, trummide tühjaks lõikamine jne. Selleks et kõik oleks nagu hästi ja kõlaks “nagu Soome” ja hästi paksuks kompresseeritud jne. Selle plaadiga on nii, et ühtegi efekti pole kasutatud peale vokaali, sest et ühtegi plaati pole elu sees välja antud, kus vokaalil poleks efekti. Alati on pandud mingi väike ruum vms juurde, sest inimese hääl on tegelikult niisama kuivalt väga kole, seda ei kannataks kuulata. Aga kõik ülejäänud asjad nullisime ära, terve trummikomplekt on lindistatud üles nelja laulumikrofoniga, igaks juhuks pandi kõik mikrid külge, aga neid kasutati väga vähe. Võeti üles ja pandi peale nii nagu ta sealt tuli. Täpselt samamoodi kitarridega – nii nagu võimust sound tuli, nii ta peale pandi ja täpselt nii ta ka albumil kõlab.” Alguses neil kohe sellist ideed polnudki, aga lihtsalt soundid tulid kõik nii hästi ja puhtal kujul, et lausa ei julgenud saata enam kuhugi masterdamiseks. Viimasel minutil sai ära öeldud. “Selline hästi puine, aus ja otsekohene sound on. Ma arvan, et sellise omapärase kõlaga tuntakse meid teiste vahelt kindlasti ära.”

Eelmise plaadiga tekkinud militaristlik lavaimago jääb samaks. Selle imagoga kaasnes neil küll mõningaid probleeme, sest inimesed, kes ei viitsinud teemasse süveneda, seostasid neid natsismiga. Kui alguses natuke vihastas ning üritati seletada ja seletada, siis praeguseks on juba täiesti ükskõik. “Natsiteemaga ongi see, et kes tahab, see näeb seda igal pool. KISSi kaks S-tähte jne, mis on täielik huumor muidugi. Kes aga pole pealiskaudne, saab ise ka aru, et natsism ja Loits ei sobi ühte lausesse kokku,” võtab Atso kokku vastuse küsimusele, mida ei saanud siiski küsimata jätta. Poliitilise alatooni kohta ütleb M.Divine: “Kuidas võtta. Kui sa vaatad neid laulutekste või üldse mõtled, mis on Eesti rahvaga juhtunud viimase 60 või 70 aasta jooksul, siis see on kõik täpselt sama palju või sama vähe poliitiline kui meil eelmine plaat oli. Siin ei ole mingit vahet.” Lembetu lisab veel, et ajaloost rääkimine on nii või naa poliitiline. Igaüks teeb selle nii poliitiliseks kui ta ise tahab või kui palju keegi midagi näha tahab.

Albumiga kaasneb ka esitluspidu – 2. juunil Hadese pubis. Need aga pole ainsad uudised Loitsult. Kohe läheb pressi seitsmetolliste vinüülide seeria kolmas plaat “Raiugem ruunideks”, mis jõuab müüki suvel. Lisaks käivad läbirääkimised Portugali agentuuriga Icon Music Agency. Siiani küll n-ö dokumentide keeles, mis samas on parem kui lihtsalt lubadused. Koostöö arvatavasti tähendab, et Loits läheb jälle Euroopa peale lammutama. Seekord agentuuri kaudu, mis teeb bändimeeste elu hulga lihtsamaks – kõik on eelnevalt kokkulepitud ja ette organiseeritud. “Kohe hakkab rohkem see suhtlemise osa ka, tuleb kuupäevi paika panna näiteks. Küll siis saab lihtsamat juttu ka ajada. Hetkel ei oskagi öelda, kuidas nad meid leidsid. Vähemalt nii palju olen ma aru saanud, et nad tegelevad praegu tõsiselt uute bändide hõivamisega. Koos meiega on tulnud sinna veel kolm väga tugevat Norra bändi ja üks Itaalia bänd, kes on undergroundi ringkondades väga kõvad nimed. Meil muidugi oli eelmine aasta väga Portugaliga seotud. Olime ju seal festivalil, Portugali suurima metal-ajakirja kaaneplaadil oli lugu ja esinesime koos Moonspelliga. Igal juhul on see hea. Rohkem esinemisi tähendab kindlasti paremat plaadilevikut jälle. Lugude selgeksmängimine publikule tähendab seda, et plaadimüük kasvab tohutult,” seletab Lembetu.

Kohtume 2. juunil Hadese pubis, kus kuulatakse”Musti laule”, vaadatakse liikuvaid pilte ja toimub äraarvamismäng ennenägemata auhindadele.