18. augustil toimub Haapsalu Augustibluusi raames suupilli-õpituba, mida juhatab Inglismaalt pärit Steve Lury. Alustanud muusikukarjääri 1960te alguses koos Briti bluusibuumi tõusuga, oli Lury seitsmekümnendatel tegev Inglise folgiliikumises, kaheksakümnendad kulusid erinevate bändidega mööda Suurbritanniat ja Euroopat tuuritades, üheksakümnendatel jäi aga mees paikseks ning hakkas noori suupillimängijaid koolitama.
Ise õppis Steve Lury otse Chicago bluusimeistritelt, kes 1960tel ja 1970tel sagedasti Suurbritanniat külastasid – väikese kõrvalpõikena olgu mainitud, et mullu ilmunud George “Harmonica” Smithi (1924-1983) kogumiku “Complete Blue Horizon Sessions” saatevihus kasutas plaadifirma Sony just Steve Lury tehtud kontsertfotosid. Tänapäeva bluusiskenet ei soostunud Lury kombeka härrasmehena kommenteerima, öeldes vaid, et Inglismaal neid bände enam palju pole, keda ta vabatahtlikult kuulama läheks – küll aga olevat Skandinaavias nii mõndagi huvitavat teoksil.
Kellest või millest Sinu bluusihuvi alguse sai?
Kuuekümnendate alguses olid biitlid Briti popile uue näo andnud, kuid mulle see muusika erilist rahuldust ei pakkunud. Mõned “kuulimad” muusikalehed kirjutasid aga “uuest” muusikast, R&B-st [rhythm & blues], ja Londoni klubides kogus kuulsust bänd nimega The Rolling Stones. Mulle päris meeldis mõelda, et olen osaline mingis eksklusiivses skenes, ja nii hakkasingi ma 7-tolliseid plaate koguma ja raadiost kontserte kuulama. Ja sain üsna ruttu aru, et see muusika mulle kohe päriselt meeldib, olgugi, et olin selle juurde jõudnud väga valel põhjusel. Eredaima hetkena on tollest ajast meelde jäänud üks laupäev: hommikul ostsin vastilmunud albumi “Five Live Yardbirds” ja õhtul läksin sama bändi kontserdile.
Kes olid esimesed bluusiartistid, kes Sind paelusid?
Esimesed “päris” bluusiartistid, kui nii võib öelda, olid minu jaoks Muddy Waters, Sonny Boy Williamson II ja Howlin’ Wolf. Seda sellepärast, et Briti bändid kaverdasid neid ohtrasti ja plaadiümbristelt lugude autoreid uurides sain ma nende nimed esimestena teada. Aga 1965. aastal käisin ma American Folk Blues Festivalil, nägin seal Big Walter Hortonit, ja olingi müüdud!
Kuidas Sa suupilli juurde jõudsid ja millal?
Suupillil oli kuuekümnendate Briti R&B bändides oluline roll ja mulle meeldis selle kõla. Muidugi meeldis mulle ka see, kui lahedad ja salapärased Brian Jones ja Keith Relf suupilli mängides välja nägid – sellised asjad on tähtsad, kui sa oled koolipoiss ja unistad staariks saamisest. Nii ehk naa, esimese suupilli ostsin ma ’63. või ’64. aastal ning olen sellele tänini truuks jäänud.
Kes on Sind muusikaliselt kõige rohkem mõjutanud?
Walter Horton, Little Walter, Carey Bell, Sonny Boy Williamson II ja George Smith. Need on need mehed, kes mind jätkuvalt inspireerivad, kuigi ma naudin ka paljusid teisi suurepäraseid muusikuid. Mõjutustest rääkides tahaksin tänada ka ajakirja Blues Unlimited, mille ma leidsin ’64.-’65. aasta paiku: selle toimetajad ja kirjasaatjad avasid minu jaoks ukse afroameerika bluusi maailma ning ma ei suuda neid selle eest kunagi küllalt tänada.