Akadeemilis-iroonilist neo-dada on Eestis ennegi nähtud. Meenub näiteks Valdur Mikita „Rännak impampluule riiki”. Muusikas on Kreatiivmootor seni vist üksinda, kuigi mõned indie-bändid kipuvad otsapidi samadele mängumaadele (akadeemilisuse kriteeriumile siiski teab kui hästi vastamata). 2003. aastast peale tegutsenud anti-bändi esimene pärisalbum „Irratsionaalne” on ühtlasi nende Greatest Hits, põhimõtteliselt valik kahel demoplaadil ilmunud lugudest. Konkreetsetest saadustest olulisem on aga Kreatiivmootor ise, kelle tööpõhimõte on järgmine:

KM on kompromissitult ekstravertne bänd, kes asetab avalikkuse ette ja plaadimasinasse kogu selle saasta, mille õige koht oleks muidu mõnes küllastunud ajukoores. Teisisõnu – K-mootori omapärane muusika ei tegele tajutavalt eneseteadliku absurdi või keeruliste tehismaailmade loomise, vaid banaalse tegelikkuse endaga, mille pärisosaks on juhuslikult kuuldud viisijuppide rütmis idiootlikult võnkuvad ajurakud ja pooleldi teadvustamata laul-kummitused. Selle tüütu tervisehädaga on tuttav iga muusikakuulaja, kes püüab seda üldjuhul kuidagi leevendada või maha suruda, sest lõplikku ravi pole leitud. Kreatiivmootor kisub aga haava pärani lahti. Plaadil on kõik külgenakkuvad jäätmed saadaval taaskäideldud kujul, uuesti välja lauldud ja instrumentidel esitatud. Kirjeldamatu osavusega. „Irratsionaalne” võiks rohkem kui miski muu pretendeerida muusast inspireeritud kunstiteose staatusele, sest inimlikest korrastav-siluvatest faktoritest murrab kreatiivsus läbi nagu loom. Samas on alateadvuse sellise häbenematu eksponeerimise abil paradoksaalselt saavutatav objektiivne tõde. K-mootor annab vaatlusplatvormi väikeseks pilguheiduks igapäevaraadiohittide särava pealispinna alla, nende räpastesse nurgatagustesse ja kleeplindiga parandatud krohviaukudesse. Kõik on siin käepärasel, eksitavatest lakikihtidest puhastatud kujul.

Popmuusika oma infantiilsel ja seega kontsentreeritud kujul on hoopis paljuütlevam kui meie igapäevane raadio. Kuulajale on Kreatiivmootor kummastav elamus, natuke traagiline ja halenaljakas, tulvil katkestusi ja ebaõnnestumisi, entusiasmi ja ennastunustavat kaagutamist. Viimase saja aasta kergemuusika ajalugu võetakse ilmselt mitte sihipäraselt, lõpptulemusena aga peaaegu et ¸anrikaupa läbi: räpp ja bluus, sült ja d¸äss, rokk ja elektro. See näitab jällegi, et kõige laiemat intertekstuaalsust on võimalik saavutada räigelt iseendasse vaadates.

Mingit oma olemust või essentsi Kreatiivmootoril justkui polegi, või kui on, siis jääb see tema kui halastamatu peegli funktsiooni varju. Sellesse peeglisse sobib heita pilk igal muusikakuulajal, kes on jõudnud keskikka või kellel on muidu vajadus enesereflektsiooniks. Iseendasse vaatava isiku skisofreeniat illustreerib omakorda hästi plaadiümbris, mida avades võib ennast justkui kahest peeglist korraga vaadata. Või siis sobitada oma larhvi hoopis esikaanel oleva atraktiivse soenguga. Surve kuulaja eneseidentifikatsiooniks kreatiivmootorina on vastupandamatu.