Puulehtedesse on hakkanud siginema kollaseid toone, ööd muutuvad kiiremini pimedaks ning terve suve Eesti mõistes ujumiseks soe püsinud merevesi on mitme hea pügala võrra jahedamaks läinud. Igal pool on näha märke lähenevast sügisest. Soome muusikasõbrale aga pole olemas selgemat märki sellest, et festivalihooaeg hakkab selleks korraks lõppema ning on aeg seks aastaks magamiskott, telk ja ühekordne grill pööningule uut suve ootama viia, kui Korsos toimuv Ankkarock festival tänavu juba 21. korda Soome festivalisuve lõppenuks kuulutas. Ankkarocki võib vabalt võrrelda Tallinna linnaga, sest nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa, on iga järgnev Ankkarock olnud eelmisest uhkem ja suurejoonelisem, tehes ühtlasi sel aastal ka 31 000 külastajaga uue publikurekordi. Oma panuse suve väärikale ärasaatmisele andsid tänavu muuhulgas Millencollin, The Sounds, laiemale eesti publikule tänu Eurovisioonile tuntuks saanud The Ark, The Bellyrays, Kotiteollisuus, Mando Diao, Zen Café, Apulanta, viimase kontserdi koos Anneke van Giersbergeniga andnud The Gathering ja industrial hate machine nimega Nine Inch Nails.
Laupäeva hommik algas Rada7 meediatiimi jaoks laisa aruteluga Helsingi laeva nägudekontrolli järjekorras teemal, millal viimati sai nõnda vara ärgatud. Kordi kui kell 6.30 on hommikul oma voodisse ära vajutud ning seejärel päev mehiselt maha magatud, suutsime nimetada mitu tosinat. Kuid pähkel, millal sai viimati nii vara ärgatud, võttis nõutult pead kratsima. Laevareis Helsingisse möödus fotograafi jaoks ajakirjanikule soome muusika tutvustamise tähe all ja ajakirjaniku jaoks fotograafile USA surmarokiskene tutvustamise tähe all. Varahommikusele merereisile lisas pisut nii vajalikku vürtsi ka laeval kaasreisijateks olevate verinoorte subkultuuriesintajate pihta iroonianoolte lennutamine.
Pärast põgusat ekskursiooni mööda Helsingi raamatupoode ja lühikest rongisõitu olime 20 km kaugusel asuvas Korso väikelinnas. Lastes end läbi rahvavoo Sisters Of Mercy särki kandval härrasmehel juhtida, leidsime end peagi festivaliväravast ning Ankkarock 2007 nimeline festivalikogemus võis meie jaoks alata.
Kuigi Rubiku indie, ambient elektroonikat ja kärinapedaalist läbi lastut kitarrimüra ühtseks kokteiliks segavas saundis pole midagi revolutsioonilist, sajad kui mitte tuhanded bändid on maailmas läbimurdmiskes sama lähenemisviisi kasutanud. Fakt, et bändiliikmed on suured Radioheadi fännid ning tolle Oxfordi supergrupi mõjutused olid läbinähtavamad kui oleks sünnis, ei kahandanud karvavõrdki olukorda, kus Rubik suutsid publikut esimesest noodist viimase trummikõpsuni lummata. Parimaks näiteks selle kohta ehk terve kontserdi mu kõrval seisnud ning silmad kinni kaasa hõljunud naisfänn. Järgmise esinejana väljakuulutataud endise Sentencedi laulja Ville Laihiala kõrvalprojektist nüüdseks põhibändiks väljakasvanud Poisonblack jäi seoses bändiliikme haigestumisega ära. Kuna aga juba vanarahvas teadis rääkida, et loodus tühja kohta ei salli, astus nende asemel ülesse I Walk The Line või noortepärasemalt I*W*T*L nimeline kollektiiv. Kes alguses pani allakirjutanu imestusest silmi nühkima, ega ometi Aides Ankkarockil ei esine, visuaalselt niivõrd sarnane tundus I*W*T*L. kuigi nende punk/pop või pop/punk, võtke kuidas tahate, mõjus suvises festivalimeeleolus kaasakiskuvalt, hakkas resisiväsimus kolmanda loo ajal endast märku andma ja nõnda suundus meie vapper meeskond puude kaitsvasse varju jalga puhkama ja edasisi plaane sepistama.
Veebruaris Tallinnas Naaburivisa raames esinenud Kotiteollisuude kohalt tuleb nõustuda festivali kavalehega, mille järgi eelmine suvi aktiivsest kontserttegevusest võetud puhkus tuli bändile ainult kasuks. Kotiteollisuust esimestkorda laivis nägevale inimesele võis kindlasti tunduda, nagu oleks laval just oma esimese albumi väljastanud noor bänd, mitte aga ligi 17aastase karjääri ja 8albumilise diskograafiaga veteranid. Kivireki ja kolossaalset Kaiholt peab allakirjutanu enda festivali kõrghetkeks.
Kui päris aus olla siis Jonna Tervomaa tegemistega pole ma viimased neli aastat eriti kursis olnud, tean, et albumeid on ilmunud ja singlid edetabelites kõrguseid vallutanud, ent kui mult küsida viimase plaadi või singli nime, pean kahjuks nõutult käsi laiutama. Kuigi proua lavaesinemises on kahtlemata toorest särtsu rohkem kui rubla eest ning viimase "Parmepi Loppu" (aitähh info eest Wikipedia) lood kõlasid elusas esituses väga veenvalt tõid sooja tunde hinge ikkagi vaid kahe esimese plaadi lood.
Festivali illusionisti auhind tuleks kindlasti anda ameeriklaste the Bellraysile, kes suutsid publiku uskuma panna, et hoolimata pähekiirgavast päikesest, ligi 29 kraadisest temperatuurist ning ümbritsevast metsatukast ei ole tegemist äärelinna festivaliga, vaid GBGB-laadse, healjuhul sada inimest mahutava kõrtsuga, kus blues on jumal, punk messias ning the Bellrays prohvet, kes nende kahe sõnumit rahvale kuulutab. Tony Fate’i kitarr pani sõrmed olematul õhukitarril soolosid vingutama, samas kui Bob Venummi bass ning Craig Watersi trummid jalgadele tantsukäsklusi andsid ning Lisa Kekula, kelle häält on ka iga Eesti klubioss tänu Basment Jaxxi "Good Luck’le" kuulnud, kananaha (arvestades valitseva põrgukuumusega, oleks täpsem määratlus vast praekana) ihule tõi.
Peale Bellraysi mõjus laulja haiguse tõttu esinemisest loobunud Vene ska-monstrumi Leningradi sõsarbänd Spitfire nagu sõõm värsket õhku. Bändi etteaste kohta ütleb slaavi ¨a¨lõkiärika lausutud: "Selle bändi järgi ma tantsiks" ilmselt rohkem kui lihtne rokikriitik kunagi suudaks.
"Radio piti singleistä, pieni yleisö piti yhtyeestä, levyjä ei ostanut kukaan". Nõnda on Zen Café kirjeldanud oma karjääri algust. Tänaseks on see kõik muutnund ja Zen Cafést saanud suvefestivalide alustalasid, kelle albumid hirmuäratava järjekindlusega kuld- ja plaatinaplaadi normidelt skalpe võtavad. Rääkimata siis veel faktist, et ansambli "Piha Ilman Sadetaja" lugu on muutnud plaadiks, mille järgi haaravad raadiosaatejuhid, kui tahavad pühapäeva õhtul punaste silmadega kodupoole venivatele festivalikülastajatele saatemuusikat pakkuda. Zen Café võib julgelt paigutada bändide ritta, kes ei karda eksperimenteerida. Plaadil unelevad lood kantakse ette rokivõtmes, samas kui kiiremad numbrid vormitakse kohapeal ümber venivatakes ballaadideks.
Seoses kergekujulise mürgitusega, mille põhjuseks käepäraste vahenditega päikesepistet ja varem külmetushaigust diagnoosin, haigutab minu jaoks teise päeva kohal suur auk. Kuna aga rada7 pressidessant on nagu mobiilne versioon uuest Guns´n´Rosesest, mille liikmed ülepäeva vahetuvad, sai ka teisel päeval esinenud ning paljude jaoks ainsaks kohaleilmumise põhjuseks olnud NIN kenasti kajastatud. Mustadesse univormidesse rüütatuna, sarnanedes rohkem põrandalause sissidega kui lihtlabaste meelelahutajatega, kasutas NIN iga viimast korraldajate antud sekundit, et muusikavormis teatud re¸iimi vastast propagandat levitada. NINi esinemise ajal leidis jällegi kinnitust kahtlus, et ilmselt peab Korso väikelinnas tühipalja õhu asemel mingi eriline kemikaal olema, mis sunnib bände Ankarockiks tavapärasemast pikantsemat kava valima. Kuidas muudmoodi saab seletada, et kontserdi lõpuosaks oli sahtlipõhjast välja otsitud ning tolmust puhtaks klopitud "The Crow" nimelise peksugooti linateose jaoks lindistatud kaver Joy Divisoni "Dead Soulsist". Kaveritest rääkides isegi üle mõistuse järgiaimatud "Head Like A Hole" (tõsiselt inimesed, Nine Inch Nailsil on ka muid lugusid) suutis Korsos endalt kõigi halbade ja väga halbade versioonide taaga maha raputada ning kõlas sama värskelt kui hetkel, mil ta esimest korda ette kanti. Enne kui tulevärgist saadetuna Johnny Cashi legendaarseks lauldud ja kindlasti ka mõne vaimukama juhtkonnaga kennelliidu hümn "Hurt" festivali lõpetas.
PS
Tagasiteel, festivaliväravast sadakond sammu eemal, suure risti alla kogunenud äärmiselt pealetükkivalt ligimesearmastust propageerivast salgast möödudes astus kõige pealetükkivam neist ligi ja surus mulle pihku soliidsesse ümbrikusse pakendatud plaadi, mille esiküljele kirjutet "Tony Anthony MP3". Jäädes kinkija sõnu, et tegemist mitmekordse kickboxingumeistriga, uskuma, olen seda enam veendunud, et härra Anthony sõnum oleks märksa veenvam ja kiiremini kohalejõudev, kui ta seda suu asemel siiski käte ja jalgadega selgeks teha üritaks.