Jõudnud pärale hubasesse Nosturisse, ei saanud pusatki seljast visata, kui juba pidi asuma tööle. Soilworki trummar Dirk Verbeuren ootas intervjueerimist (peatselt tulemas) ning järjekorras oli ka Calibani kisakõri Andreas Dörner (samuti peatselt tulemas), kelle silmade läikest sai ruttu selgeks, et mehel pohmellipagan kaelas ning teda pikalt piinata ei tasu. Ülekuulamised/soundcheckid tehtud, seadsin end mõnusalt klubi rõdule ning jäin ootama helirünnakut, mida pidid peagi pakkuma Rootsi ja Saksa vihaseimad bändid.
Sonic Syndicate
Need noored meloodilist death metalit viljelevad rootslased üllitasid suve alguses vägagi muljetavaldava albumi nimega "Only Inhuman" ning sellest ajast peale on nad vahetpidamata tuuritanud, soojendades nii Dark Tranquilityt, Calibani kui ka teisi nimekaid bände, ning paistab, et pidama nad veel ei jää. Pärast lühikest pausi jätkub nende tee Euroopa maastikul tuuril Darkness Over X-Mas ning peatselt suundutakse Põhja-Ameerikasse, kus jagatakse tuuribussi algul Amon Amarthi ja siis juba Nightwishiga. Algus on igal juhul paljutõotav. Menu põhjust ei ole vast nii keeruline seletada – on neil ju kõik, millega noorte südameid võita. Alustades kvaliteetsest värskest plaadist ning lõpetades kena bassinaisega, keda vaadates väikesed emopoisid vaevu erektsiooni suudavad ohjeldada – võib lavale rokkima tulla küll.
Esimese bändina anti neile ainult pool tundi esinemisaega, kuid selle jooksul suudeti Nosturi publik üles soojendada ning isegi üks debüütalbumi lugu – "Jailbreak" – sisse põimida. Vokalistid Richard Sjunnesson ja Roland Johansson hoidsid end küll veidi tagasi, kuid bänd tervikuna sai suurepäraselt hakkama. Rahvaga suhelda ning ka tol hetkel veel väikesearvulist publikut circle piti tegema panna polnud nende jaoks mingi raskus ning arvatavasti kuuleb sellest kollektiivist peatselt veel.
Setlist: Aftermath / Denied / Flashback / Enclave / Jailbreak / Psychic Suicide / Blue Eyed Fiend
Caliban
Ütlen kohe ausalt ära, et keegi pärast ei solvuks ega süüdistaks mind milleski: metalcore pole mulle enamjaolt kunagi huvi pakkunud ning vaid mõni selle stiili esindaja on mind positiivselt üllatanud. On jäänud mulje, et pärast seda, kui As I Lay Dying oma menu saavutas (võib-olla ka oluliselt varem), tekkis nagu seeni pärast vihma liiga palju copycate, kes erinesid üksteisest ainult nime poolest. Vägagi skeptiline olin ka enne Calibani, sest kuskilt ajusoppidest meenusid ikka ja jälle eriti kohutavad videod ja helinäited. "Olgu, nelikümmend viis minutit pole midagi hullu. Saab vähemalt teada, kas minna nende ajal Green Christmasil baari õlle järele või mitte," mõtlesin ma isekeskis, libistades ülehinnatud Soome siidrit. Eesriie avanes ja laval olid sakslased ennast ammu sisse seadnud, riietatud veristesse särkidesse. Esmalt jäi silma, et laulja näeb välja nagu tänapäeva vodevilliteatrist pärit lasteahistaja, kes keerutab mikrit käes kui piitsa ning sõidab nähtamatu jalgrattaga. Kui see väike detail kõrvale jätta, tuli nentida, et Caliban köidab tähelepanu küll. Juba viimaselt plaadilt pärit loo "Nowhere to run, nowhere to hide" esimeste nootide kõlades vallandus vihane metalcore unelevate soomlaste kõrvadele. Andrew kinnitas enne, et neile väga meeldib publikut kaasata, ning "I’ve sold myselfi" ajal sai näha ka õhtu ainukest wall of deathi. Jah, Calibani tasub Greenil vaadata küll, kas või sellepärast, et linnuke kirja saada, aga ärge ainult enne laulusõnu lugege. Imevad vilinal.
Setlist: Nowhere To Run, No Place To Hide / I Rape Myself / I’ve Sold Myself / The Beloved And The Hatred / Forsaken Horizon / I Will Never Let You Down / It’s Our Burden To Bleed / Stop Running / Goodbye
The Haunted
Algselt pidi Helsingis esinema ka Dark Tranquility, kuid kuuldavasti ei tohtinud või ei tahtnud nad lepinguliste kohustuste tõttu Nosturis üles astuda. Neile leiti aga kiiresti väärilised asendajad – moodsat thrash metalit keevitav The Haunted. Nii nagu kunagi Rada7s, lahknesid ka tol õhtul publiku seas arvamused äärmustesse. Mõni ootas neid väga, teised jällegi nurisesid, et viimased plaadid on täiesti mõttetud olnud ning Peter Dolvingi vokaal ei veena ei albumitel ega laivis. Nostalgiast ootasin neid siiski väga ("One Kill Wonder" ja "The Haunted Made Me Do It" olid omal ajal väga head avastused), kuid see polnud ainuke põhjus. Teatavasti mängisid vennad Björlerid eelmisel kümnendil legendaarses At The Gatesis, kes teeb järgmisel aastal reunioni, ning rõõm neid näha on seda suurem."Houston, we have a problem" kõlas intro viimaste sõnadena, kuid ühtegi probleemi sellel thrashi-süstikul küll ei ilmnenud. Setlist oli pungil nii uuemat kui ka vanemat kraami, sisaldades selliseid hümne nagu"One Kill Wonder", "D.O.A", "99", "No Compromise","The Premonition/The Flood","The Medication", "Abysmal", "All Against All", "The Drowning","Bury your dead", "The Reflection" ning veel mõningaid, mis hetkel meelde ei tule. Isegi kui viimased albumid eriti vaimustust ei tekitanud, siis kontserdil omandasid lood justkui uue hingamise ning ammugi oli meelest läinud, et "The Dead Eye" kunagi pettumust valmistas. Samas nüüd kahtlustan küll, et Dolving töötab vabal ajal kuskil pubis stand-up koomikuna. Moshpit kasvas iga looga suuremaks ning aina selgemaks sai, et mida intensiivsemaks pidu läheb, seda rohkem hakkab soomlastelt särke seljast lendama. Õnneks ollakse Eestis veel piisavalt häbelikud.
Soilwork
Soilworki kvaliteedis pole kunagi pidanud pettuma. Vähemalt laivi osas mitte. Eriti lisas ootusärevust seik, et oktoobri keskpaiku ilmus neilt ka uus album "Sworn to a Great Divide". Kahjuks tõdes Dirk, et bürokraatiast tingitud takistuste tõttu jäi neil ainult üks päev proovitegemiseks, ning seepärast otsustati uusi lugusid veel mitte mängida, kui "Exile" välja arvata, kuid parem kindel lugudeparemik kui logisev sett. Lühike intro rahva õrritamiseks ning siis otse"Bastard Chainiga" lammutama. Soilwork ei ole soomlastele ammugi tundmatu ning peagi rõkkas saal refrääni: "Bastard Chain, with souls so lame". Kes vanemat kraami ei teadnud, võis end leida kaasa laulmast nii "As We Speakile" kui "Follow the Hollow-le", rääkimata "Stabbing the Dramast"; või "Light the Torchist". Haardkoorifännide rõõmuks leidis koha ka "Chainheart machine". Olgugi, et uusi lugusid ei mängitud, ei ole lootus kuskile kadunud, sest MySpacei andmete kohaselt jõutakse veebruaris ka Eestisse ning siis võib loota, et kuuleb nii uusi lugusid kui ka väga palju vanemat kraami, nagu "Millionflame" või "Entering the Angel Diabolique", kui Dirki uskuda. Seniks aga tuleb vaid meenutada kahte laivi sellest aastat.
Setlist: Bastard Chain / As We Speak / One With The Flies / Light The Torch / Follow The Hollow / Distance / Chainheart Machine / Rejection Role / Stalemate / Stabbing The Drama / Exile / Nerve
TBA Pildid: Jaanika Illend. Tänud Johannes Kinnunenile akrediteeringu eest.
P.S. Nosturi valgustus on/oli erakordselt halb.