Võistlejad on juba rajale kogunenud ja kõlab stardipauk. Juhtimist alustab Ahti:
Kui ausalt kõik ära rääkida, siis tekkis mingil seletamatul põhjusel ühel novembrikuu päeval võimalus minna Rada7 reporteri kujul Marilyn Mansoni kuulama. Mis ajenditel selline otsus sündis, ei oska ma väga hästi seletada. Igatahes oli, kuidas oli, kiirel sammul läbi plastikkuuselise jõulukuu saabuski ootamatult 22. kuupäev ja selle õhtu. Kuskil 19.10 saabus mõte, et vaataks, mis kell kontsert algab ning kiretu pilguheit Piletilevi kodulehele tõi tulemuseks 19.30. Saanud riided vahetatud tulemusega, mis ka tuletõrjujad jahmatama paneks, siirdusin trollipeatuse poole, kus mul õnnestus tabada meie imekena fotograaf Rene. Olles kõrvaldanud kõik pisidetailid, mis segasid meie sisenemist, suundusime garderoobi ja asusime platsi meeltega kaardistama. Väsinud vaatamast emonoori, gootipiffe ja ei-tea-mis-põhjusel siia ära eksinud trendipedesid sai mindud otsima lähimat alkoholiputkat. Lasknud fotograafi silmist, sai terasemalt publikut saalis jälgida ning meelt soojendaja jaoks kütma asutud. Kõrva kostusid nii Pitchshifteri möödunud hitid kui ka Prodigy peksa-mu-lits-üles, mis nii mõnegi muulasest noorsandi tränavile välja meelitas. Tundus millegipärast, et umbes pooled saalis viibinuist olid kas siiras joobes või vennasrahvuse esindajad või siis topelt-jackpot’ina mõlemat, mis küll väga ei seganud õnneks.
Lapko alustas sama mannetult kui kõlas: "Are you ready Estonia?". Keegi vist köhatas selle peale kuskil kauguses ning rahvas asus taas üksteisega lobisema või esinejat eirama. Olles parajas rahulolus kuulanud ära mõned lood ja vahetanud kõrval asuvate neidudega nii mõnedki sensuaalsed pilgud, otsustas siiralt Teie lahkuda siidriotsingule, et eesootav peaesineja natukenegi talutavamaks muuta. Kallid lugejad, te ei oska ettegi kujutada, kui suur oli mu üllatus, kui ma pärast meeletult pikka järjekorda avastasin kolm inimest enne minu korda, et seesinane joogiputka, mis oma arust müüs alkoholi, oli siidrist tühjaks ostetud. Tõdenud oma kurba saatust, sai peaesineja lootuses alla tagasi kõmbitud ning lava ligiduses sobiv hea lava- ja rahvavaatega koht leitud. Lapko ühel hetkel lõpetas, kuna nad vist taipasid isegi pärast mõneajalist mängimist, et kõigil oli neist tegelikult siiralt ükskõik ja peale pandi taas makimuusika.
Kui umbes pool tundi oli kahtlase väärtusega rokki ja metalli kõlaritest rahva ajudesse pumbatud, tõmmati saal valgusest tühjaks ning algas sissejuhatud härrase MM kontserdiks. Ise oleksin oodanud küll veriseid seapäid või vähemalt okastraadiga veristamist või vähemalt niisamagi verd ja pooduid, kuid sellest hoolimata paistis Mansoni lavale ilmumine nii mõnegi neiu hetkega märjaks ajavat. Allakirjutanule oli muidugi kõige naljakam vaadata pärast paari lugu, kui MM oli ma ei kujuta küll mis põhjusel särgi seljast visanud, antud härrase pompoosset õllekõhtu, mis ei tundunud küll eriti seksikana. Või kui nüüd järele mõelda, siis võis olla tegemist juba peenhäälestusega enne kontserti, kuid Siiralt Teiel sai pärast viite üsnagi üheülbalist ja igavat lugu antud kontserdist kõrini ning otsustas naaseda koju mahepõllumajanduslikult kasvatatud muusika rüppe.
Ja esimene võistleja annab teatepulga pärast pikka siseheitlust edasi Renele:
Arvan, et varem lahkumine oli suurepärase läbinägemisvõimega Ahti ainuõige samm, sest seestumise oht oli sellel õhtupoolikul lubamatult kõrge ja pärast viiendat pala läks olukord päris hulluks kätte ära. Kõik algas ebainimlikult pika lugudevahelise pausiga, tähelepanelikumad kuulajad olla nende ajal kuulnud summutatud karjeid, mis hoolikamal kuulamisel neitsite ja imikute surmakarjeteks osutusid. Lätlased jälle väitsid, et sellist häält on võimeline tegema vaid hambutu ja kiilas prostituut kui teda veretombuks taotakse. Selliste praktilise nõiakunsti varasalve kuuluvate töövõtete tulemusena oli mitmetuhandepealine publik hetkega deemonil peos. Seestunute kätemeri lõi järgmise pala ajal leekima nagu põrgu kõige ropum tagahoov.
Muljet avaldas härra Mansoni wolandlik ümberkehastumisvõime. Esialgne Kopli liinidel inkognito elav, ropendav ja tatistav Alice Cooper ilmus järgmine hetk lavale viktooriaanlikus pikitriibus ja torukübaras, Peemot nii vasemal kui ka paremal käel. Selline varieteenumber on väärt midagi enamat kui tühipaljas aplaus — oli kuulda, kuidas absindi järele lehkavas tagaruumis kedagi verest tühjaks lasti.
Liialt vara imestasin, silmamoondaja hr Manson manas läbi tossupilve järgmiseks üllatuseks lavale maailmatusuure tooli. Suurhalli ruumala ja seal sel hetkel olnud õhusuhte ebanormaalne vahekord reetis, et artistil oli veel üks lisarekvisiit — sellele toolile mahtuv maailmatu suur paljas taguots, mis oli kummipaelaga tema praktiliselt viiludeks lõigutud kere külge kinnitatud. Teiste muusikute nähtavuse huvides oli see kahjuks nähtamatu võidega sisse määritud. Sellist maailmapraktika meistriklassi kuulvat ilmaimet pole siinkandis peale parun Ükskülli pea mahavõtmist enam nähtud.
Kuigi parim enne on artistil paberite järgi juba mõnda aega möödas, ei tundunud kontsertetendus sugugi piinliku vanainimese narrimisena. Senikaua kuni jagub süüta laste verd ja hingi, jagub deemonil ka püssirohtu, et oma teese ilmarahvale kuulutada. Julgen arvata, et 15 aasta pärast Haaspalu piiskopilinnuses näeme jälle.