Pühapäeval, 23. märtsil linastub Sõpruse kinos kunstifilmide nädala "Art In America" raames film Andy Warholi õukonnast nimega "Chelsea Girls".
Andy Warholi elust, kaaskondlastest ja filmist "Chelsea Girls" nõustus rääkima Bob Colacello – Andy Warholi ajakirja "Interview" peatoimetaja aastatel 1970–1983 ja hiljem raamatu "Holy Terror: Andy Warhol Close Up" autor. Seda raamatut peetakse parimaks Warholi biograafiaks. Ühel hetkel soovitas Warhol tal nime muuta "popimaks" Bob Colaks, aga sellest muutusest õnnestus Colacellol pääseda.
Film on tehtud 1966. aastal ja ebamugavalt pikk, 3,5 tundi – kas sellel ajal oli kombeks teha pikki igavaid filme?
Andy Warhol oli kuulus oma kaua kestvate filmidega. Pikimateks nendest on "Empire", 8 tundi, kus peategelaseks on New Yorki suurehitis Empire State Building ja "Sleep", kus ei ole midagi muud näha kui 8 tundi magavat meest. Nii et nende kõrval on "Chelsea Girls" lühike film, mille idee on selles, et vaatajal on võimalus heita pilk igasse hotelli Chelsea tuppa ja sellesse, mis seal toimub.
Miks peaks seda filmi eriliseks pidama?
Tegelikult on see film 7 tundi pikk, kuna on jaotatud kahele ekraanile. See oli esimene kord, kui suurem avalikkus midagi sellist nägi. Samas on segatud nii mustvalget kui värvilist filmi. Tehnilisest küljest on aga palju olulisem sisuline pool, mida osad väga hindasid. See oli esimesi Ameerika filme, kus olid väga avalikult välja toodud mitmesugused seksuaalsed teemad ja uimastite tarvitamine. Näidates inimesi LSD, amfetamiini ja marihuaana mõju all. Sellist asja polnud ekraanil kunagi varem näidatud. Warhol ei püüdnud avaldada oma arvamust, ta ei proovinud neid kujutada kangelastena ega teinud neid maha – nad olid, mis nad olid, ilustamata. Just nagu oleks kaamera asemel olnud Andy ise ja viibinud seal samas toas. Seetõttu on ka montaa¸ pea et olematu. 1966. aasta kohta väga vuajeristlik lähenemine. Sama suhtumist võib näha ka ta maalides. Mitte olla elu osa, vaid pigem vaadelda kuskilt eemalt ja mitte sekkuda. Ajakirjandus kritiseeris halastamatult nii ta filme kui ka kunsti, kutsudes teda friigiks, imelikuks, koletiseks, vampiiriks, ärakasutajaks.
Kuidas aga avalik üldsus sellesse filmi suhtus?
Siis ei näidatud seda filmi suurtes saalides, vaid väikestes kunstikinodes. New Yorkis oli selliseid kaks, teistes suuremates linnades heal juhul üks. Nii et kokku umbes 50 kinos. Pressi jaoks oli see film perversne, haige, halvasti tehtud ja näideldud – ärgem unustagem, et tegemist ei olnud näitlejate, vaid tavaliste inimestega. Need olid Andy nii-öelda superstaarid. Seal oli tegelasi rikastest suguvõsadest, narkosõltlasi, transvestiite, poeete, kunstnikke ja rokkmuusikuid. Ehk keegi polnud varem tõsiselt näidelnud, nii et filmis näeme nende päris emotsioone. Nooremapoolsele vaatajaskonnale see film meeldis ja seda käidi vaatamas korduvalt.
Kes olid sellel ajal siis päriselt tegijad?
Selle aja suuriidolid olid Mick Jagger, Bob Dylan, Jim Morrison, Janis Joplin – enamasti rokkmuusikud, kelle keskel oli siiski ka üks kunstnik, Andy Warhol. Ta tegi filme nii päeval kui ka öösel. Kirevate tegelaste saabumisel pandi käima 16 mm filmikaamera ja nii lihtne see oligi. Nendel päevadel oli üks filmilint 3,5-minutine, nii et neid pidi päris tihti vahetama. See oli väga loov, aga samas hullumeelne viis töötada. Võib öelda, et need olid videokunsti esimesed sammud.
Me räägime hetkel Andy filmidest. Laiemale publikule on ta kuulus aga oma maalide poolest. kas sinu arvates on ta parem maalikunstniku või filmitegijana?
Minu arvates on tema kõige tähtsamad tööd siiski maalid, eelkõige portreed – Marilyn Monroe, Liz Taylor, Elvis Presley, Jackie Kennedy jne. Need maalid kujutavad 20. sajandi iidoleid ja glamuuri. Ei saa ka unustada katastroofiseeriat, elektritoole ja supipurke, mis avasid täiesti uue lehekülje popkunsti maailmas.
Bridget Berlin on üks filmi staaridest. Kas sa võiksid temast midagi värvikat rääkida?
Bridgeti isa oli väga võimukas ajaleheväljaandja, nii et õhtusöökidel võis tihti kohata asepresident Nixonit, J. Edgar Hooverit, kes oli FBI juht, mitmesuguste tiitlite ning auastetega inimesi, kõik äärmiselt parempoolsed ja konservatiivsed. Sellisest elust Warholi seltskonda sattumine oli tema pere jaoks suur probleem. 21-aastaselt sai ta kätte oma päranduse esimese osa, mis oli 250 000 dollarit, tänapäeval väärtusega 2,5 mln, ning mille Bridget suutis kulutada ühe suvega New Yorki lähistel Long Islandil, korraldades suursuguseid pidusid ja lennutades ennast ja sõpru helikopteritega. Bridget oli inimene, kes lindistas kõiki ja kõike. Näiteks oma telefonikõnesid, sõnelusi emaga, mida ta siis lasi Warholil kuulata, samal ajal ta reaktsiooni lindistades. Bridget kandis alati kaasas väikest raamatut, kuhu ta lasi kuulsatel kunstnikel oma peeniseid joonistada. Esindatud on näiteks Larry Rivers, Richard Serra, Brice Marden, Robert Rauschenberg jt. Hiljuti müüs nüüdseks juba eakas proua selle raamatu 175 000 eest maha, ostjaks Richard Prince – üks olulistest meie aja kunstnikest.
Loodame, et seekord ta seda raha nii kiiresti ära ei kuluta. Aga siiski lõpetuseks Bob Colacello enda arvamus sellest filmist?
Ma loen "Chelsea Girlsi" väga oluliseks oma aja filmiks – minu põlvkonna jaoks on see nagu underground’i "Tuulest viidud" või "Võlur Oz". Andy soovis luua oma suurteose – paljude näitlejatega, nii mustvalge kui ka värvilisena, pikana. Ta nägi ennast suure underground-re¸issöörina, tahtis alati olla suurim, parim, kiireim, kuulsaim. Andy ambitsioonid ei olnud kunagi väikesed ja ta saavutas oma eesmärgid vahetpidamata töötades – oli see siis päeval või öösel.
"Chelsea Girlsi" vaadates võib sattuda eri emotsioonide küüsi. Vahel on naljakas, järgmisel hetkel kurb. Vahel ilus, siis aga õnnetu ja kole. Glamuur vaheldub draamaga. Lõppkokkuvõttes aga saab otsustada iga vaataja ise, kuidas see film talle meeldib.
"Chelsea Girls" linastub Sõpruse kinos pühapäeval kell 21.00. Filmi näidatakse kahe 16 mm projektori pealt korraga, samamoodi, nagu see algselt näitamiseks plaanitud oli.