Kes olid 90-ndate aastate alguse ja keskpaiga olulisimad muusikakriitikud? Gurud, kelle poole pöördusid regulaarselt kümned tuhanded noored, kes soovisid end kurssi viia metali ja alternatiivrocki maailmas toimuvaga? Kellelt saada soovitusi, milliste bändidega tutvust teha ja kuulata erapooletut ning karmi kriitikat, mis ei kartnud välja öelda kui mõni taevani kiidetud muusikapala või album tegelikkuses puhas rämps oli? Olid selleks legendaarse, üle 40-aastase ajalooga Rolling Stone´i kriitikud, kes hindasid Black Sabbathi nelja esimest albumit hindega vahemikus 0,5 – 1? Äkki hoopis Spin või Rip, milledest viimase toimetaja Lonn Friend Helmeti ja Godfleshi julgelt death metali alla paigutas? Või NME ja muud, alati viimase trendi sabas jooksvad ja üleöö oma eelistusi muutvad briti muusikalehed? Lühike vastus oleks – ei, mitte ükski eelpoolnimetatutest.

Selleks, et kohtuda 90-ndate aastate, kui mitte kõigi aegade olulisemate muusikakriitikutega, peame ette võtma reisi USA läänerannikul Ohio osariigis asuvasse Highlandi väikelinna. Seal, ühel kõrvalisel tänaval, asub hooletusse jäetud maja. Heites sellele ühe pilgu, võib kindel olla, et seda asustavatel elanikel on elus muud eesmärgid kui kodukaunistuskonkursi võitmine. Hooldamata aia on vaikselt enda valdusse haaranud umbrohi ning väike punane postkast on viimse piirini täis topitud arveid, mille vastu omanikul puudub vähimgi huvi. Katkise akna ette on tuuletõmbuse elimineerimiseks pandud ajalehetükk. Maja sisustus on minimaalne või õigemini, see peaaegu puudub. Elutoa ühes nurgas asetseb vana hallikas televiisor, mida on tuunitud kleepekate ja lisaantenni funktsiooni täitva riidepuuga. Otse üle toa, teleka vastas, asub helepunane diivan, mille rebenenud pind on määrdunud sinna aastate jooksul sattunud toidujääkidest, koolast ning spermast. Diivanil, pilk pingsalt suunatud televiisori helendavasse ekraani, istuvad nemad – härrad muusikakriitikud. Ühel on jalas punased lühikesed püksid ja seljas hall AC/DC logoga särk, ta kaaslasel on jalas hallikad püksid ja üll helesinine Metallica T-shirt. Nad reageerivad nimedele Beavis ja Butthead. Halastamatud kriitikud, kelle terava keele eest pole pääsenud ei legendid („You know those asswipes, The Beatles? They ruined music“) ega uued tulijad („Blur, just another bunch of wussies from England“). Kuigi Beavis ja Butthead on oma karjääri jooksul kiitnud nii erinevaid artiste, nagu Tool ja Old Dirty Bastard, on härrade muusikakriitikute absoluutse heakskiidu pälvinud ainult neli artisti. Need on Motörhead, Pantera, Ministry (kelle singlit „Just One Fix“ nimetavad mehed oma kõigi aegade lemmikuks) ja Crowbar, 1989. aastal New Orleansis alguse saanud Kirk Windsteini pool juhitud doom/sludgemetal bänd.

Crowbari on austatud kriitikuhärrad kirjeldanud kui trennimuusikat inimestele, kes tahavad paksuks minna ning pole ka kuigi raske ette kujutada järgmist kehakaalu suurendamise skeemi. Mississippi kaldale ehitatud maja, mille verandal asuval kiiktoolil istub õndsa näoilmega inimene, kes on ametis rasvase praekana söömisega, mille loputab alla suurte viskipudelist võetud sõõmudega. Vahetevahel teeb mõned jointid ja imetleb, kuidas loojuv päike Mississippi mudased vood punaseks värvib, taustal tempot dikteerimas ”Plantes Collide”.

Siinkohal vaidleks Beavisele ja Buttheadile natuke vastu. Crowbari ja eeskätt nende 1993. aastal ilmunud Phil Anselmo poolt produtseeritud omanimelise plaadi näol pole tegemist trennimuusikaga, mille saatel paksuks minnakse, vaid millegi hoopis süngemaga. Muusikaga, millega puhastatakse hing seal asuvatest deemonitest, aknaga inimese mõttemaailma, kes on viidud murdumispunktini ja kes ei vastuta enam oma tegude eest. Plaadi avalugu „High Rate Extinction“ on 2 minuti ja 44 sekundi pikkune üleolek kusagil kuumas ja pimedas New Orleansi SM keldris. Orja üle on saavutatud täielik kontroll ning ta on nõus vähimagi vastuvaidlemiseta tegema kõike, mida ta domina käsib. Taluma alandusi ja piinu, kuid tulles murtud isiksusena roomates lõpuks ikka oma käskijanna juurde tagasi.

Hardcore pungilik „All I Had (I Gave)“ on inimese pihtimus, kellelt on ära võetud kõik talle kallis ning kes on kaotanud seeläbi igasuguse tolerantsi teda ümbritseva maailma suhtes. Matt Thomase kitarrist pärinevad rifid on kui meeleheitlikud rusikahoobid kusagil kauguses asuvate inimeste suunas, kes on praeguses olukorras süüdi. Kinnisideedest ja nendega kaasnevast rääkiv „Fixation“ toob pähe mõtte, kas sedasi kõlaks Black Sabbath kui ta oleks asutatud 21 aastat hiljem ja loomiskohaks oleks Birminghami asemel olnud New Orleans. Versiooni Led Zeppelini „No Quarterist“ võib liigitada nende harukordsete juhtumite alla, kus cover originaali täiendab, muutes originaali kerge ja õhulise atmosfääri raskemaks ning doomilikumaks, tekitades sealjuures talitsematu soovi oma meeli loodustoodete või psühhotroopsete ainetega laiendada. „Existence Is Punishment“ laseb kuulajal tunda seda valu, mis valdab inimest siis, kui talle kõige kallim ta reedab. Iga kitarririff , iga trummitaldriku helin ja bassivõnge tekitab tunde, nagu keeratakse su südame ümber oksatraati. „I Have Faild“ võtab kokku eelnenud rännaku, maalides sellest pildi, kus heledaid värve naljalt ei kohta. Seistakse silmitsi olukorraga, kus oma deemoneid pole suudetud võita. Hingesoppidesse peitunud valu kasvab, muutudes otsekui paralleelorganismiks, mille iga liigutust on võimalik tajuda. Ainus mis jääb, on lootus kusagil olevast õnnelikust lõpust.

Arvustus on osa sarjast "See tuli allahindluskorvist". Loe lisaks sissejuhatust, esimest osa "Incubus — Morning View" kohta ja teist osa "Mad Season — Above" kohta.