Foto: Fredrik EgerstrandPühapäeval 27. aprillil jõuab Jazz’n’Motioni ja Jazzkaare koostööna esmakordselt Eestisse José Gonzalez – Argentiina päritolu Rootsis sündinud laulja-lugudekirjutaja, kelle selle tuuri USA piletid müüdi välja ülikiirelt ning järelturg eBay’s toimus juba uskumatute hindadega. Sama edu paistab saatvat ka teda Euroopas. Vaid Eesti on erand ja pileteid on veel pühapäevasele kontserdile saadaval. Kui tegemist on sellega, et siia jõuavad vahel asjad veidi hiljem, siis üritan nüüd seda olukorda kiire tutvustava intervjuuga parandada. José ise on parasjagu Viinis ja kinnitab, et tuur läheb hästi. "Vahel küll tuleb koduigatsus ja tahaks enda diivanil vedeleda ja sõpradega olla, eriti kui ilm pole ilus või koht pole kõige kenam. Muidugi ootan juba, et saaks hakata tegema uut muusikat. Võib-olla natuke liiga palju olen tuuril olnud. Täna aga on siin ilus ilm ja jõe ääres jalutada on väga meeldiv. Pealegi olen tuuril koos toredate inimestega ja see tasakaal on hea – võimalus olla vahel kodus, vahel reisida. Seega pole põhjust viriseda!"

Gonzaleze märksõnadeks on akustiline kitarr ja vaikselt lauldud pehme vokaal, mis sisaldab palju huvitavaid taustmõjusid. Juba päritolu- ja sünnimaa temperamentide erinevus loob José käekirja põneva kontrasti. Lemmikartistiks nimetab ta ise Kuuba lauljat Silvio Rodriquezt, kuid samas on ta varem näiteks mänginud hardcore bändides, mille eeskujudeks olid Black Flag, The Misfits ja The Dead Kennedys. Samas on tunda ka mingisugust tumedamat ja süngemat mõju. "Kuskil umbes 1999. aastal olin väga suur Godspeed You! Black Emperor’i fänn. Samuti ka teised bändid Constellation plaadifirma alt. Arvan, et kuskil siis ma hakkasin tegema muusikat, mis on natuke rohkem salapärasem ja selliste kordavate võtetega. Varem ilmselt olid mu lood natuke kehvemad ja tüüpilisemad sellisele laulja-lugudekirjutaja teemale."

Tema esinemisi vaadates muidugi on üllatav igasugune hardcore taust – ta on väga tagasihoidlik, võiks öelda isegi häbelik. Viimase peale José naerab. "Jah, kuid samas mängisin basskitarri nendes bändides ja ei olnud n-ö juhtfiguur, kes rahvaga võidu karjub. Mu iseloom ei ole tegelikult muutunud oluliselt." Küsimuse peale, kas hardcore-skenest eemaldumise põhjuseks oli selle agressiivsus, vastab eitavalt. "Rootsis ei olnud nii palju kaklusi esinemiste ajal kui näiteks USA-s. Oli küll palju möllu lava ees, kuid siiski üldiselt on sealne noortekultuur viisakat käitumist soosiv. Põhjuseks oli siiski see, et progressi ei olnud nende bändidega. Me küll harjutasime, esinesime ja andsime isegi ühe seitsmetollise välja, kuid siiski – väga palju nendega midagi ei toimunud. Pealegi oli vaja aega, et õppida ja jätkata kodus üksi muusika mängimist."

Oma esimese albumi "Veneer" lindistaski ta kodus üksinda väikeses korteris, väga odavate asjade ja arvutiga. Plaat müüs plaatinaplaadi staatusesse. Teise albumi salvestas juba küll stuudios, kuid peaaegu samades tingimustes. "See oli samuti väga väike ruum ja lindistasin ikkagi üksi. Vahe oli selles, et seal olid paremad instrumendid ja inimesed, kellelt küsida abi, kuidas paremini midagi linti saada. Kuid üldiselt tahtsin siiski, et see oleks sarnane eelmisele. Seega siiski üksi ja ilma produtsentideta."

Tulemuseks on suurepärane järg, mis ei jää esimesele kuidagi alla. "In Our Nature" sõnad on osaliselt mõjutatud Richard Dawkinsi raamatust "The God Delusion" ja Peter Singeri raamatust "Practical Ethics". "Ma ei ole väga kiire lugeja ja kogu selle tuuritamise juures polnud jõudnud väga palju lugeda, kuid kui lindistama hakkasin, olin just neid lugemas. Lisaks teemakohased loengud ja podcast’id. See paratamatult mõjutas mu sõnu plaadil. Teemadeks on siis inimloomus, religioon, moraal ja eetika. Paljudel sõnadel on ka selline hardcore-toon – natuke süüdistav ja ärritunud. Plaadi nimilugu ongi mingis mõttes ka etteheide, et kui me tajuks rohkem enda vigu inimestena, oleksime võimelised paremini läbi saama. Või näiteks lugu"Abram", kasutan seda nime allegooriana religioonide kohta, kus olulisel kohal on Abraham. Väga üldistavalt räägin selles loos naljatleval toonil, et tegelaskuju kõnnib unes … kergelt hullunud…"

Tema lood on isegi nii populaarsed, et nendest on tehtud tantsuversioone. Näiteks üks tuntumaid remiksijaid on DJ Tiesto. "Vahel on küll imelik kuulata ja kõik muidugi mulle endale ei meeldi, kuid üldiselt on see tore, et inimestele meeldib midagi mu lugudes ja teevad remikse. Kokkuvõttes teevad need au. Muidugi, osad neist on tõesti igavad või lihtsalt halvad."

Suurema edu tõi talle kaver Rootsi bändi The Knife loost "Heartbeats", mis oli Sony Bravia reklaami tunnuslooks. Huvitavaid töötlusi on ta ise veelgi teinud. Näiteks Massive Attacki "Teardrop", Joy Divisioni "Love will tear us apart" ja Kylie Minogue’i"Hand on your heart". "Need lood lihtsalt olid huvitavad, et proovida enda versiooni teha. Teisest ¸anrist. Lisaks on sõnad tähtsad, peab ise ikka aru saama, millest laulad." Pärimise peale, kas reklaamis olnud looga on tekkinud ka mõte proovida kätt filmimuusikas, vastab, et tegelikult esimesed katsetused on juba tehtud. "Tegin muusikat ühele Rootsi TV-sarjale, see oli selline … vanematele lastele mõeldud sari. Pakkumisi tulnud rohkemgi, kuid see võtaks praegu liiga palju aega ja olen keeldunud. Kuid see on kindlasti midagi, mida tahaks proovida kunagi hiljem."

Lisaks mängib José ka bändis nimega Junip. "Sellega on nii, et me räägime väga palju, aga ei tee midagi," naerab ta. "Aga see siiski pole lihtsalt kõrvalprojekt. Me oleme olnud aktiivsed juba aastast 1998, ehkki andnud välja vaid ühe seitsmetollise ja ühe EP. Loodan, et selle aasta lõpu poole saab rohkem sellega tegeleda. See on ka üks põhjuseid, miks ootan koju jõudmist." Mis täpselt aga sealt tuleb, näitab aeg.

Seni on aga võimalus näha teda esinemas tuuril. Eesti kontsert toimub klubis Hollywood, algusega 17.00. Soojendusesinejaks on Ühendriikidest pärit neo-folk bänd Death Vessel. Vaata lisaks ürituse teemat (viide).