Termini TRIP-HOP võttis esimest korda kasutusele muusikaajakirjanik Andy Pemberton UK ajakirja Mixmag veergudel, kirjeldades hip-hop’i instrumentaali DJ Shadow singlis „In/Flux” aastal 1993. Jutusämplid, keelpillid, meloodiad, veidrad helid, esiletungiv bass ja aeglane biit andsid kuulajale tunde, et nad on muusikalisel retkel (tripil). Edaspidi kujunes trip-hop aga mõisteks, mis eelkõige viitab ikkagi Bristoli saundile, mille suurimaiks vedajaiks Massive Attack, Portishead ja Tricky. Selle suitsuselt veniva, raske trummi ja bassiga stiili sügavus ja raskus pärinevad Jamaika dub-muusikast, mis kohtub ja seguneb acid jazz’i ja electronica’ga, vundamendiks hip-hop. Musta kogukonna identiteedi mõju on siin kõige alus.

Bristol oli nimelt 18. sajandil üks Inglismaa olulisemaid orjatööstussadamaid ja seega on sealne elanikkond 10,7% ulatuses etniliselt värviline. 80ndate alguses toimusid Bristolis underground-peod, millel on tänaseks oluline tähendus Briti muusika ajaloos. Illegaalsed keldribaarid, kus sai kokku kirevaim kamp üle linna: punkarid, rastad, sõulipoisid/-tüdrukud, afrokariibid, kunstnikud, muusikud, joodikud ja muidu päevavargad. Sulatusahi, milleta ei oleks muidu ehk iial sattunud kokku selline ebatõenäoline punt nagu The Wild Bunch (millest 1988. aastal kujuneb välja Massive Attack): pikakasvuline ja hirmutav afrokariib Grant Marshall (hiljem Daddy G), valget verd nooruk Nellee Hooper (tulevane staarprodutsent, kes peagi Soul II Souliga liitus), Miles Johnson (Milo), Andrew Vowles (Mushroom), Robert Del Naja ehk graffiti-kunstnik ja räppar 3D ja Claude Williams (Wee Wee).

Ühendav jõud valgete punkarite, mustade ja niisama hulguste vahel oli ühine vastuhakk politseile ja loomulikult muusika.

Massive Attacki esimest albumit „Blue Lines” (1991) peetakse Bristoli saundi ametlikuks manifestiks, millele järgnesid Portishead ja ka Tricky sooloartistina. Trip-hop’ist oli saanud unelev ja atmosfääriline, samal ajal sügav ja sünge muusika, mille võlu peitub valguse ja varju mängus, ehk tumeda, halvaendelise ja kohati paranoilise segunemine magusa melanhoolia ja ingellike, hinge kriipivalt valus-ilusate meloodiatega. Ja loomulikult bass – soe, sügav, kõikehõlmav sub-bass, mis paneb vibreerima su solar plexus’e ehk keskpunkti ja sunnib sind rahunema. Smith & Mighty kirjutasid oma esimesel albumil ilmekalt: „Bass on emalik… Kui see on vali, tunnen ma end turvaliselt.”

We’re natives of the massive territory and we’re proud
Get peaceful in the dance, adapt the glory and the crowd
The problem ain’t a different kind of skin tricks
I love my neighbor I don’t wait for the olympics
See you go hooligan you’re trying to play the fool again

Daydreaming
I quietly observe standing in my space

…laulavad Tricky, 3D ja Shara Nelson.

Mõiste „kultuuride sulatusahi” on Briti muusikast rääkides kli¨eeni leierdatud, kuid just Massive Attacki taust on selle ilmekaim näide. Robert Del Naja räägib: „Wild Bunchi ajal mängisime me pidudel kõike – new wave, reggae, soul, funk, punk, varajane garage, Detroidi techno… Ma ei ole kindel, et näiteks Ameerikas kogu see kamp niimoodi kokku oleks sattunud, aga Inglismaal see toimis. Me tõesti kuulasime võrdselt punki ja funki ning ju see kõik siis libises sujuvalt ka meie enda muusikasse. Tulemusena tekkis midagi uut. Me endi jaoks oli see muidugi täiesti juhuslik, loomulik ja ebateadlik. Bristol on lihtsalt piisavalt väike koht – kõik saab palju konkreetsema fookuse.”

Kui trip-hop stiilina on tänaseks ehk mõnes mõttes devalveerunud või oma tähenduse kaotanud, siis Massive Attack liikus edasi kiirelt ja kohe. Selleks ajaks, kui see mõiste muusikapressis laiemalt käiku läks, oli tõenäoliselt valmis ka suurem osa albumist „Protection” ning Massive Attack võis trip-hop’i (vähemalt selle traditsioonilisemas tähenduses) tolmu oma jalgelt pühkida. „Uus album on midagi täiesti uut” on lause, mida kuuleb tihti, aga Massive Attack pidas oma sõna. Senini lo-fi sound-system’ina toiminud plaadimängijate, sämplite, MC-de ja vokalistidega formaadi juurest astub Massive Attack albumil „Mezzanine” esile täis-live-bändina ja toob nii plaadile kui ka lavale kärisevad, sünged, metal-sound’iga kitarrid. Mushroom lahkub ja Massive Attacki ideoloogiliseks juhiks kujuneb selgelt Robert „3D” Del Naja, kes jätkab koos Daddy G-ga. Saund on sünge, võiks öelda, et apokalüptiline, ja sõnum ei ole helgem – inimese võõrandunud rännakud maailmas, mis lohutust ja kontakti ei paku:

You’re gonna fade into the background
Like a better smoke’ll bring you back round
Like a man slide inside you my dear
Your cheap beer’s filled with crocodile tears
See ‘em run now you’re gone…dream on

Toy-like people make me boy-like

Või siis…

Can you lick my wounds please
Can you make it numb
And kill the pain like cortizone
And grant me intimacy
How’ll we split your chromosomes

Yeah more sweet narcosis

„100th Window“ sümboliks on klaasina tuhandeks killuks purunev inimene. Albumi pealkiri hoiatab, et isegi kui sulgeme maailma eest kõik uksed ja aknad, siis meil kõigil on kuskil see sajas aken, mis on pisut hooletult paokil… ja iial ei tea, kes sealtkaudu sisse võib tungida. Või hiilida.

Massive Attacki valu maailma pärast võttis väga otsese poliitilise mõõtme aastal 2002 kui Robert Del Naja koos sõbra Damon Albarniga hakkasid häälekalt võitlema sissetungi vastu Iraagis. Nad läksid isegi nii kaugele, et otsid isikliku raha eest NME ajakirjas vastavasisulisi üle-lehe reklaame.

„Ma nõustun Dalai Lamaga, kes ütleb, et sõda on iganenud nähtus. Usun et tänapäeva sõjad kannavad ärilist eesmärki ja näen, et riike juhitakse täna kui firmasid: osanike, mitte valitsuste poolt.“ räägib Del Naja, kelle jaoks poliitika on viimasel ajal ilmselgelt sütitavaim teema. Bändi kodulehe blogis on ta öelnud, et oluliseks komponendiks Meltdowni festivali (oluline kontseptuaalfestival Londonis, mida sel aastal Massive Attack kureerib) programmi juures saab olema „seaduse“ jalgu jäänud inimeste õiguste eest võitleva organisatsiooni Reprieve tegevus. (www.reprieve.org.uk)

Kindlasti ei ole juhus, et Del Naja avas oma näituse „War Paint“ 20. märtsil – Iraaki sissetungimise viiendal aastapäeval. Näitus on inspireeritud UNKLE’i albumist „War Stories“, mille kaanekujundus pärineb Robertilt. Piltidelt vahivad hääletu karjena vastu näo ja identiteedita olevused, kes seisavad troostisult keset sõjatandrit, siseorganid ja skeletid läbi rabeda naha kumamas – poolinimesed, iseenda lahustunud negatiivid…

Massive Attack jõuab Eestisse 9. juunil, vahetult enne vastutusrikast nädalat Meltdown festivalil Londonis, kureerides seal oma „unistuste“ festivali, mis ei hõlma vaid muusikat vaid kõiki kunstiliike. „Meltdown on festival, mille kureerimise võimalus antakse artistile üks kord elus“ on Robert tunnistanud. Siiani on kuraatoriteks olnud isiksused nagu David Bowie, Patti Smith, Morrissey, Robert Wyatt, Scott Walker, John Peel jpt.

http://www.massiveattack.co.uk
http://www.southbankcentre.co.uk/all-events/meltdown

Mil viisil on Massive Attack olnud oluline Eesti muusikategelastele:

Holden „Bonne“ Laamann (Pedigree):
Olen Massive Attack`i kuulanud ja fännanud alates 90ndate esimesest poolest, ajast kui Bristoli skene ja trip-hop üldse massidesse läksid…eks ikka "Unfinished Sympathy" oli vist see lugu mis selle klõpsu ära tegi, aga minu jaoks esimene plaat, mis ikka täiega laksama hakkas oli "Mezzanine"…mulle siuke dark`im ja deep`im MA istub eriti hästi…ja MA videotest ma üldse parem ei räägikski, need ikka klass omaette. Laivis on Massive Attack samuti täiesti priceless elamus…kontsert Riias oli üks ässamaid üldse kus käinud olen…MA Eesti keikkat ootan ikka väga-väga ja kui päris aus olla siis usun et see saab olema parim asi mis siiani eesti pinnal on toimunud.

Anders „Kuratino“ Melts (Forgotten Sunrise);
Leidsin Massive Attack`i endale tänu "Sly" videole. Nicolette`i hääl võlus ja kuna ise olin alles noor elektroonikahuviline, siis trip-hop oli just see mis kuidagi köitma hakkas. Arenedes koos Massive Attack`iga, tunnen kuidas nende muusika saab iga albumiga mulle veelgi südamelähedasemaks. Seda souli ja hip-hopi teemat jääb MA`s aina vähemaks ning teemad lähevad tõsisemaks ja süngemaks. Kahetsen siiani, et ma vana loll ei läinud neid aastaid tagasi Riiga vaatama. Õnneks on siiski nüüd võimalus ka Tallinnas näha. 3D on geniaalne muusik, kes oskab alati leida oma vokaalseteks käepikendusteks just sobivaimad lauljad – Elizabeth Fraser, Sinead O´Connor, Nicolette jne. Kunagi oli meil Forgotteniga isegi väike idee "Teardrop"-ist cover teha, aga vaid ideeks see ka jäi. Ahjaa, "Risingson" on mu meelest läbi aegade üks parimaid lugusid üldse….see bassiliin lihtsalt ründab mu mõistust ja kuulmikke massivselt!

Meelis Meri (ROTD):
Bänd on mulle olnud oluline tema sünnist saati kui Unfinished Sympathy tuli – see video, mida siiani mängitakse on selle aja kohta totaalne future! Lugu ise samuti, siiamaani pole vananenud. „Protection“ album – siiani üks täiuslikumaid albumeid, mis iial tehtud, albumit on teadupärast väga-väga raske teha!

Leslie „Da Bass“ Laasner:
Massive Attack on mulle kohe väga korda läinud. Seda kahtepidi, kõigepealt see stiilidesegu teema. Ma olen ise üles kasvand lausmetali helinditega, 80ndtate thrashi ja 90 alguse erinevate metaliliikidega. Selle kõrvalt on mind "libedale teele meelitanud" kõikvõimalik 80ndate kõlaline elektroonika, hiljem juba 90ndate stiiliderägastik. Minu üleminek elektroonilisema ja abstraktsema ja mitte nii stiilikindla muusika suunas käis koos mõningate bändide abiga. Üks nendest oli Massive Attack, eriti album „Blue Lines“. Mulle meeldib lihtsalt selline mõtlemine ja stiilitu tegutsemine, MA on nagu muusikalise vabaduse helgeim vorm. Hetkel see ei paista enam nii välja, sest stiilide segunemist esineb muusikas juba massiivselt. Teisalt see, et Massive Attacki kuulates ju tegelikult ei mõtle mingile segule vaid kaifid puhast muusikat ja see ongi ehk kõige olulisem, et see on neil pagana hea. Unfinished Sympathy ei lahku tõenäoliselt kunagi minu lemmiklugude hulgast nii nagu Tricky on minuarust endiselt Massive Attackis!
Massive Attack on nagu omamoodi vabadusesammas muusikale, mille püstitamisel keegi ei tülitse ja tulemus on samas ka nauditav kõigile. Õigel ajal, õiges kohas.

Massive Attacki albumid:

„Blue Lines“ (1991)
Album filtreeris Ameerika hip-hopi läbi Briti ja Bristoli klubikultuuri prisma. Ühendab Soul II Soul–stiilis soulidiiva vokaal-meloodiad parima Briti räpiga sel ajal. Avalugu „Safe from Harm“ on ideaalne näide. Võtmedetailid plaadil on Tricky paheline-hüpnootiline räpitud pomin, Shara Nelsoni lopsakas-igatsev vokaal ja loomulikult sügav dub-kõmin ja spaced-out tempo. Sellelt albumilt pärineb „Unfinished Sympathy“- lugu ja video, mis on vaieldamatu klassika. Igatsus, melanhoolia, valu, keelpillid ja fantastiline bassikäik. „Blue Lines“ on üks olulisemaid plaate läbi aegade ja selles osas on üksmeelel kõigi muusikaajakirjade ja väljaannete „best of all times“ listid.

„Protection“ (1994)
Shara Nelson on bändist lahkunud ja Tricky otsustas enne plaadi valmimist soolokarjääri kasuks, olles selleks hetkeks salvestanud albumi kõrghetked “Karmacoma” ja “Eurochild”. Kaasa löövad Tracey Thorne (Everything But the Girl), Nicolette ja esimeselt plaadilt tuttav Horace Andy. Selle plaadiga joonis Massive Attack alla trip-hopi kui stiili olemasolu ja jättis selle stiili siis järeltulijate (Portishead, Sneaker Pimps jne) käsutusse.

“Mezzanine” (1998)
Massive Attack on tagasi uuesti sündinuna. Mushroom on bändist lahkunud ja plaadile on toodud kärisevad kitarrid. Plaadikaanel on kurjakuulutav ja kõike õgiv skorpionelukas ja õhustik, saund ja sõnum on sünge. „Angel“, „Risingston“, „Inertia Creeps“ kõmisevad nagu ähvardav äike enne viimset kohtupäeva. Mezzanine ehk poolkorrus on sümbol, mida Del Naja seletab intervjuudes võõrandumistundena, kui tunned et ei kuulu siin maailmas kuhugi vaid jääd kahe korruse vahepeale… „Teardrop“ saab hitiks ka MTV’s ja edetabelites, ebamaiselt kaunis vokaal kuulub Elizabeth Fraserile Cocteau Twinsist. „Inetria Creeps“ – tunda on mõjutusi lähis-ida muusikast, mis lisavad loole veelgi sünget ja twisted värvingut. Lugude vahele on pikitud helge vahepala „Exchange“ – justkui rahustav pahvakas suitsu pealelõuna-päikeses… See sama motiiv ja Horace Andy lõpetavad plaadi: „You see a man’s face, but you don’t ever see his heart…“

“100th Window” (2003)
Plaat, mis põhiliselt loodud Robert del Naja ja produtsendi Neil Davidge poolt. Kõla on külm, kalk ja elektrooniline. Üllatusvokalistina on kohal Sinead O’Connor ja esimest korda „laulab“ ka Robert ise. Muusikaliselt puudub lopsakus ja soojus (mida Sinead üürikestel hetkedel siiski oma hingestatud vokaaliga lisada suudab), veelgi enam on tunda seda obsessiivset ja klaustrofoobilist meelelaadi, mis näib tahtvat julmast ja tühisest maailmast irduda. Kuigi muusikaliselt võib „100th Window“ jääda kõledaks, on tegemist seni tõsiseima kontseptuaalalbumiga, mille kujundus ja eriti just maailma live-lavadele viidud show oli lausa grandioossete ideedega. 2003 aasta tuur tõi igasse maailma nurka hiiglasliku ekraani vahendusel iga riigi emakeeles detailideni läbi mõeldud sõnumiga visuaalteose, mis kutsus üles teadlikkusele ja valvsusele maailmas toimuva suhtes.

„Weather Underground“ (2008 september)
Räägitakse, et siiani on lindistatud lugusid pikaajalise vokalisti Horace Andy, Damon Albarni, Elizabeth Fraseri, Hope Sandovali ja TV on the Radiost tuntud Tunde Adebimpe’iga. Robert ja Daddy G on kinnitanud, et album saab olema väga erinev „100th Window“-st ja Daddy G on lubanud: „I’m here to put black back into Massive Attack“.