Esmaspäeval, 9. juunil, esineb Tallinnas Briti kultusbänd Massive Attack, kes oli üheks peamiseks alusepanijaks muusikastiilile nimega trip-hop. Nende debüütplaati “Blue Lines” peetakse albumiks, mis on mõjutanud oluliselt Suurbritannia muusikalist suunda.
Kontsert saab olema ainus Baltimaades ja kõige esimene etteaste Euroopa tuuril ning sealjuures samuti esimene enese proovilepanek bändile enne Meltdown festivali, mille kuraatoriks on Massive Attack sellel aastal valitud. Meltdown on ainulaadne muusika- ja kunstisündmuste festival Londonis, mille programmi koostamine on äärmiselt suur au. Varem on festivali kureerinud näiteks Elvis Costello, Nick Cave, David Bowie, Morrissey, Patti Smith, Jarvis Cocker ja teised kuulsad muusikategelased. Lisaks on bändil vaikselt valmimas ka uus album.
Tähtsad ülesanded vajavad kõvasti ettevalmistusi ja intervjuu tegeminegi lükkub hoolimata pühapäevasest päevast, kokkulepitud ajast tunnikese edasi. “Ei saa öelda, et oleks kiire päev. Lausa väga kiire neli nädalat on olnud,” kommenteerib Grantley Marshall, artistinimega Daddy G ja lisab meelitades, et muidugi pole see vaev ainult Meltdowni tarvis, vaid ikka selleks, et meile küllatulek läheneb.
Daddy G on tänasel päeval pool Massive Attackist, ehkki nende viimase, järjekorranumbrilt neljanda albumi “100th Window”, tegi Robert Del Naja koos produtsent Neil Davidge-ga, sest Marshall oli vahepeal perekonnasjadega hõivatud. Plaat jõudis edetabelite tippu, kuid sai ka kriitilist tagasisidet. Marshall ise on öelnud, et see ei olnud selline “saund”, mille tema oleks valinud ja ta tundis, et on fänne alt vedanud. Varasematest intervjuudest kõlab isegi negatiivsemaid toone meeste omavahelisest suhtlemisest või õigemini mittesuhtlemisest ning samuti on Del Naja ja Marshall naljaga pooleks maininud, et nad ilmselt ei meeldi üksteisele enam väga. Kuuldused, et töö uue albumiga käib härradel eri stuudiotes, panid liikuma isegi külajutud, et ilmumas on selline duubelplaat nagu tegi OutKast – ühe kettaga duo ühelt liikmelt ja teisega teiselt. Need kõlakad lükkab Marshall ümber: “Me üldiselt töötame küll nö OutKasti stiilis – mõlemad oma stuudios, kuid need mõlemad asuvad Bristolis ja lõpuks me paneme ikka lood ühtekokku. Võibolla kutsume kellegi sellise nagu Rick Rubin, kes teeks lõplikud miksid. Ja me harjutame ju praegu, seega teame väga hästi, mis meil olemas on.”
Uue plaadi algne ilmumine oleks pidanud toimuma käesoleva aasta septembris, kuid on nüüdseks edasi lükatud järgmisesse aastasse. Ka vahepeal väljahõigatud nimi “Weather Underground“ on siiski ebatõenäoline. “Me ei jõua kuidagi selleks ajaks valmis, ehkki palju head on juba olemas. Teeme koostööd väga huvitavate inimestega ja meil on päris põnev. Oleme teinud mõned lood koos Damon Albarniga (Blur, Gorillaz ja The Good, The Bad And The Queen), Tunde Adebimpega (TV on the Radio), Hope Sandovaliga (endine Mazzy Stari laulja) ja Stephanie´ga (ilmselt mõeldud Stephanie Dosenit). Ja muidugi Horace Andyga.”
Eeltulevaid esinemisi ootab Marshall väga. Lisaks sellele, et saab reisida ja uusi inimesi näha, on tuuritamisel ka muid lisaväärtusi. “Kui oled mitu aastat stuudios albumit tegemas, nagu meie oleme olnud, siis on hea vahel välja tulla ja proovida lugusid inimeste peal. Neid esinemistel läbi mängides tulevad uued seosed ja ideed, mida kasutada stuudios. Ka tagasiside annab mõtteainet.” Lisaks suurejoonelisele valgusshow´le ja suurele lavale on neil Eestisse kaasavõtmiseks kümme uut lugu, mida nad harjutavad uue albumi jaoks. Ei ole kindel, kas just kõik esitamisele tulevad, kuid igal juhul saame olema esimesed, kes kuulevad uue albumi eelvaadet.
Ootusärevust lisab kindlasti, et Massive Attack ei kavatse jääda oma mugavale positsioonile puhkama. “Tead, see trip-hop… võib ilmselt öelda, et meie olime selle stiili loojad, kuigi me ise ei kasutanud sellist nimetust kunagi. Nüüdseks on igatahes seda paljud järgi teinud ja kopeerinud ja meie prooviks sellest üle olla,” selgitab Daddy G. Trip-hopi teema viib meid ka hiljuti ilmunud Portisheadi albumini, mis saab Marshallilt kiidusõnu. “Ma arvan, et nad proovivad sedasama. Murda seda kujunenud vormi ja liikuda edasi. Olla ootamatu. Ma arvan, et see on hea. Inimestele ei pruugi võibolla päris kõik kohe alguses meeldida, tundub liialt eksperimentaalne. Kuid muusikuna on vaja end proovile panna, hoida end mängu tipus. See on seesama, mida meie proovime teha.”
Ka kuulajana ei ole Daddy G jäänud vaid vanade lemmikute juurde. Mainimist leiab näiteks Inglismaal praegu populaarne muusikastiil dubstep. “See on päris hea. On mitmeid tugevaid tegijaid. Selles suhtes on Inglismaal vedanud, et siin on alati uusi asju muusikas – dubstep, drum & bass, trip-hop, ka hip-hop kui see alguses välja tuli. Palju erinevat nägu muusikat, mis hoiab selle huvitavana. Aga viimane asi, ma ütlen sulle, mis on ikka eriti tõeliselt hea – bänd nimega The Black Keys. Sa pead kindlasti neid kuulama! Nende viimane album pidi tulema koos Ike Turneriga, kuid, nagu võibolla tead, Ike suri. Kuid need ideed ja vaim jäid ning plaat ilmus, produtsendiks Danger Mouse. Tõesti uskumatu album!”
Enda lugudest tehtud töötlustesse suhtub ta “mitte eriti hästi”. “Tead, öeldakse, et imiteerimine on suurim meelituse vorm, aga see on tõesti kuidagi imelik. On muidugi tore, et inimestele meeldib meie muusika ja nad tahavad seda mängida. Muusika ongi jagamiseks. Kui neile meeldib ja tahavad, siis… Isegi Tina Turner tegi loost “Unfinished sympathy” oma versiooni. See küll oli tegelikult üllatuslikult halb, aga kompliment muidugi sellegipoolest.”
Eelseisev suursündmus Meltdown on aga midagi enamat, kui lihtne muusika- ja kunstisündmus. Massive Attack on kutsunud koostööd tegema heategevusorganisatsiooni nimega Reprieve, mis tegeleb vangidega, kes on jõudnud mingitel põhjustel Guantánamo vanglasse või mõnda muusse Ühendriikide salavanglasse. Festivali programm on seetõttu märgatavalt poliitikakeskne. Näiteks saab vaadata dokumentaalfilmi “Taxi to the Dark Side”, mis räägib süütust Afganistaani taksojuhist, kes peksti surnuks USA sõdurite poolt Bagrami lennubaasis olevas vanglas. Sellele järgneb avalik diskussioon Reprieve direktori Clive Stafford Smithiga ja Guantánamost vabanenud vangi Moazzam Beggiga. Selliseid dokumentaale ja kohtumisi on festivali programmis rohkesti.
Kas kunst, muusika ja poliitika peaks olema nii tihedalt seotud? “Ma olen tegelikult alati olnud see inimene, kes ütleb, et ei ole väga hea segada poliitikat ja muusikat. Kuid vahel on sellised ülitähtsad teemad, millele on vaja viidata. Kui see on hea ja aus asi, millega sa tegeled, siis ma arvan, et see siiski on pigem positiivne. On lihtsalt asju, mis vajavad tähelepanu. Reprieve esindab inimesi, keda muidu ei esindaks keegi. Nad on kinni võetud mingi ebamäärase kahtluse tõttu, et nad on terroristid ja istuvad kinni Guantánamos ja teistes sarnastes kohtades. Selliseid vanglaid iseenesest ei tohiks eksisteerida, see on täielik inimõiguste rikkumine. On vaja anda inimestele teada, et sellised asjad toimuvad. Ma ei ütleks, et ma kiidaks heaks, et bänd räägib päris päevapoliitikast. Aga kui on siiski südamelähedane teema, mis vajab karjuvalt tähelepanu, siis on see hea. Muusikutel on võimalus saada paljude inimeste tähelepanu ja kui sellel on head eesmärgid… olgu selleks siis näljahäda Aafrikas või olukord Iraagis. Tõsiselt, vahel kuulavad inimesed vaid oma lemmik poppstaari ja see võib neid äratada, isegi kui muidu nad oleks võinud neid asju lihtsalt ignoreerida. Sellisel eesmärgil on see minu arvates hea asi. Kui tagasi Meltdowni põhiteema juurde minna, siis sellel puhul eiratakse täielikult inimõiguseid ja valitsused, eriti USA ja Inglismaa omad, arvavad, et nad võivad teha inimestega, mida tahavad. See ei saa nii olla, inimestel on õigused, mida peab austama.”
Lisaks on United Visual Artists, Massive Attacki disainerid, teinud taustavideod ja dekoratsioonid, mis keskenduvad just nimelt neile probleemidele. Lisaks festivalile hakatakse neid kasutama eelseisval maailmatuuril, suure tõenäosusega ka Eestis.
Sellel kakskümmend aastat tegutsenud bändil on, mida öelda ja näidata. Minge neid vaatama.