Laupäeval 31.mail toimus juba kolmas Paljassaare Rockfest. (Ilma)Taat oli hoolitsenud päikesepaistelise ilma eest, mis tegi tuju rõõmsaks nii mõnelgi kontserdikülastajal.

Kohale jõudnud, oli Singer Vinger mängimas oma viimaseid palasid ning peatselt oli järjekord noore soome post-metal bändi Consciousness Removal Projecti käes. Oma teise live’i kohta esinesid poisid veenvalt, kuigi nende ülesastumist varjutasid heliprobleemid. Ühtsem riietumisstiil laval tuleks ka kasuks, aga küll nad selle kallal veel töötavad. The Nymph oli mitmeski mõttes meeldiv üllatus, kuna isiklikult polnud neid veel live’s näinud. Muusikas oli kuulda tugevaid Muse’i ja Placebo mõjutusi, mis olid kohati vägagi kaasakiskuvad. The Nymphi sõnul ei piiritle nad end ühegi kindla stiili raamidesse, nii et on lootust, et peatselt ilmuv album sisaldab palju huvitavat materjali. Klimt 1918 oli allakirjutanu jaoks vast kõige oodatum bänd festivalil. Keegi võrdles neid Katatoniaga, mis on siiski veidi põhjendamatu. Pigem vast viimase aja Anathema või isegi Novembre olid esimesed bändid, millega neid võrdleks. Klimt1918 esitas ka veel ilmumata plaadi „Just in case we’ll never meet again“ lugusid, mis ei jäänud sugugi alla varem ilmunud loomingule. Loitsu ja Turisast on varem juba küllaga nähtud, seepärast lahkusimegi festivalialalt pärast Klimti lõppu, kuid kuuldavasti olid nemadki teinud väga tugevad etteasted, mis kedagi külmaks ei jätnud (nagu ka Rumeenia Negura Bunget).

On meeldiv, et on inimesi, kes viitsivad tuua Eestisse selliseid up-and-coming bände nagu Klimt või CRP, selle eest suur tugrik korraldajatele. Kahjuks aga meelitas õlleala vist isegi rohkem publikut, nii et nii mõnedki bändid olid vast veidi pettunud selles, et rahvas eelistas kohati istuda õllealas kui lava ees, kuid see pole enam korraldajate süü. Loodetavasti ei jää järgmiselgi aastal PRF tulemata ja saab veel korra linnakärast eemal kuulata tõsiselt head muusikat.

Pildistas Lynne.