Fonali asutas 1995. aastal Sami Sänpäkkilä – mees, kes on leibeli bossiks ja näokujundajaks ka täna. Kuigi Fonal on endale maailmas nime teinud eelkõige nn uusfolgi liikumise laineharjal, esindades selle värsket ja kummalist põhjamaist suunda, üllitab Sami muusikat palju laiemalt stiilide spektrilt. Väljalasked varieeruvad alates ambiendist ja eksperimentaalmuusikast kuni naiivse popi ja pool-akustilise pühhedeelse folgini. Siiski ei kavatse Sami stiilide skaalat oluliselt laiendada ja nt black metalit väljastama asuda. Fonali rostrisse kuuluvad sellised laias maailmas kiitust pälvinud artistid nagu Kemialliset Ystävät, Islaja, Es, Kiila, Risto, Tv-Resistori, Paavoharju, Eleanoora Rosenholm jt. Plaadifirmast ja tema artiste on kajastatud laialt levivates uue muusika meediakanalites nagu Wire, Pitchfork Media, New York Times, Dusted Magazine, Foxy Digitalis ja raadiojaam WMFU. Stylus Magazine asetas Fonali oma 2005.a. parimate leibelit tabelis kohale nr 2.

Sami, kes lõi Fonali algselt vajadusest üllitada iseenda muusikalisi katsetusi, on tänaseks lasknud välja rohkem kui 60 plaati, millest kõik on loodud Soome artistide poolt ja kui tegu pole parajasti instrumentaalmuusikaga, siis kõlab ka laul valdavalt muusikute emakeeles (Fonali alt on ilmunud vaid neli ingliskeelset plaati). Sänpäkkilä arvates ei takista soome keel muusika levikut. Isegi kui sõnade mittemõistmine mõnesid eemale peletab, on see paljude kõrvadele pigem köitev ja lisab muusikale salapära ja maagilisust. Ilmselt tänu sageli arusaamatu sisuga ja end raskesti kätteandvale muusikale on välismaised muusikaajakirjaninud justkui kokkuleppinult kleepinud Fonalile kaheldava (tõe)väärtusega sildi “Forest folk from the new weird Finland!”.

Fonali menu on Samile ootamatu, kuna mingit “äriplaani” pole leibelil kunagi olnud. Ainus “strateegia” oli oodata, et keegi need plaadid avastaks – et inimesed Fonali otsa komistaks. Ja õnneks nii ongi läinud. Fonalil on oma identiteet, ainuomane tunnetus ja kõla, mis ilmselt ongi selle (suhtelise) edu peamiseks põhjuseks. Kõigele vaatamata keskendub Sami jätkuvalt muusika tootmisele, mitte muretsemisele, kuidas see kuskil vastu võetakse. Tegutsemine väikeleibelina tähendab ka sea, et eduks vajalikud toimingud, mis suurtel plaadifirmadel võtavad aega mõne nädala, võtavad Fonalil aega terve aasta. Sellise tempoga arvestavad ka kõik artistid, kellele Sami omakorda jätab maksimaalse vabaduse ega ahista neid tähtaegadega. Tihti salvestatakse pille või terveid lugusid kas Sami või artisti enda ettepanekul uuesti, kiiret ei ole kunagi – “aeg mitte ei saa otsa, vaid seda tekib pidevalt juurde”.

Kuigi leibeli tuntuse kasvades saadetakse Samile palju demosid Soomest väljaspoolt, ei ole Fonal seni väljastanud ühtki mitte-Soome artisti plaati. Siiski ei olevat see kindel põhimõte – Soome keeles ja kultuuris tunneb Sami ennast lihtsalt kodusemalt. Kui juhtub ette mõni välismaa artist, keda ta suudab enda jaoks “ära kodustada” ja kellesse sarnaselt Soome omadega sisse elada, ei ole välistatud ka mõne välisartisti reliisimine.

Kõik Fonali plaadiümbrised on hoolikalt disainitud ja järgivad kindlat stiili. Kaaned trükitakse tavaliselt Sami kõrvalmajas asuvas töökojas, plaadid ise pressitakse Saksamaal. Kujundus on Samile väga oluline: “Raske on kuulata sooja muusikat ja hoida samal ajal käes külma plastkarpi, see rikub kogu muusika mõtte. See oleks nagu jäätise söömine, istudes samal ajal WC-potil”. Arusaadavalt on kõik Fonali reliisid rüütatud maitsekatesse digipakkidesse, sest muusikat peab saama nautida kõikide meeltega – kuulata, puudutada ja vaadata. Üle kõige vihkab Sami plastkarpe: “Ma saan aru sellest, kui asjad kuluvad, aga seda, kui asjad muutuvad lihtsalt kasutuskõlbmatuks, ma eriti ei talu. Kas teil on kunagi CD-plaat karbi avades välja hüpanud? Nädala või paari jooksul on nende läige kadunud ja nad näevad minu jaoks välja nagu prügi. Samas meeldib mulle, kuidas kuluvad digipakid, kuidas nende nurgad rebenevad, või kui sa loksutad neile kohvi ja sellest jääb plekk. Siis on hiljem hea meenutada, kuidas see nurk rebenes just siis, kui olin majast välja astunud ja enne seda üht lugu kolm tundi repiidil kuulanud ja kui siis see suur Volvo sõitis läbi kõrvalasuva pagaritöökoja akna.. Saate aru küll.”

Sami esineb oma projektiga Es reedesel Kumu ööl ja näitab enda tehtud muusikavideosid ja filme.

Lühiülevaade Fonali olulisematest artistidest:

Eleanoora Rosenholm – Fonali uusim ja edukaim pop-bänd, Mika Rättö kontseptuaalsetel tekstidel põhinev pool-elektrooniline popmuusika;
Es – Sami enda projekt, hõllanduslik folk-ambient;
Islaja – tumeda folgi tipptegija, esines eelmisel Kumu ööl;
Kemialliset Ystävät – mitmekihiline elektroakustiline eksperimentaalmuusika;
Kiila – endine free-pop-duo, nüüdne free-folk-septett;
Kuusumun Profeetta – Mika Rättö “bigband”, suurejooneline ja sürreaalne, teeb muusikat jazzist heavy-metalini, mängitud ka Gilles Petersoni shows;
Lau Nau – hiljuti Tartuski mänginud eksperimentaalne naisfolkar;
Paavoharju – Fonali hinnatumaid artiste, segab 70ndate hipifolki, müra ja vanu Soome kirikulaule;
Shogun Kunitoki – hiljuti Tallinnaski esinenud instrumentaalne rock-grupp;
Risto – tugeva omapära ja mõjuva lüürikaga rock-bänd, figureeris Soome kriitikute aastatabelites, esinenud ka HUH’il;
Tv-Resistori – erandlik nähtus Fonalis – süütukõlaline pool-elektrooniline indie-pop, mänginud ka Tallinnas;
Ville Leinonen – populaarne laulja-laulukirjutaja, teinud nii poppi kui folgilikumat kraami.

Vaata ja kuula Fonali artiste:
http://www.fonal.com (kliki “Jukebox”)
http://www.myspace.com/essami

Kirjutamisel on kasutatud internetis ilmunud Sami Sänpäkkilä intervjuusid.