Loen hetkel Simon Reynoldsi raamatut „Rip it up and start again. Postpunk 1978-1984“. Praktiliselt iga peatükk selles raamatus (PiL, Talking Heads, the Fall, Joy Division, Throbbing Gristle jne) algab viitega kahele tegelasele: Lou Reed (ja the Velvet Underground) ning Bowie (ja Berliini aastad). Kes käis vaatamas paar päeva tagasi Sõpruse kinos linastunud filmi „Control“ Joy Divisionist ja Ian Curtise traagilisest loost, pani ehk ka tähele – igas kaadris, kus näidati Ian Curtise tuba, oli tema selja taga taustal Lou Reedi plakat, mõnes kohas David Bowie, paaril korral Iggy Pop.
Enne kui keegi pungist rääkidagi teadis, oli the Velvet Underground juba 60-ndate alguses pungim kui kogu punk summana kokku. Alles 70-ndatel tekkisid Ameerikas Ramones ja Inglismaal the Sex Pistols. Velvetid olid olnud seda kõike juba enne – primitiivne, agressiivne, monotoonne, provokatiivselt aus, küüniline, karm ja võimsa sisemise põlemisega. Teemadeks heroiin, seks, transvestiidid, hoorad, surm, üledoos, küllastumus, janu. Karm reaalsus nagu ootamatu kõrvakiil 60-ndate BeachBoys-stiilis pastelsete unenägude ja hipinduse kõrvale.
The Velvet Undergroundi ristiisaks, mentoriks ja sponsoriks sai Andy Warhol, kes hakkas tol ajal tundmatut ja võõristust tekitavat bändi kasutama oma kunstis ja korraldama neile esinemisi. Hästi neid avalikkuses vastu ei võetud. Brian Eno on öelnud hiljem kuulsad sõnad: „vaid mõned tuhanded ostsid the Velvet Undergroundi esimese plaadi, kuid kõik need asutasid hiljem ise ka bändi.“ Aga jah, egod selles bändis olid arvatavasti suuremad kui kogu maailm ja Velvet Underground läks laiali. (John Cale ja Lou Reed annavad 1990 välja veel koos ääretult ilusa plaadi „Songs for Drella“ lahkunud sõbra Andy Warholi auks).
Lou Reedist saab 70-ndate alguses sooloartist ja peagi kohtub ta David Bowiega, kes on juba mõnda aega Lou ja Velvetite tegemisi imetluse ja aukartusega distantsilt jälginud. Bowie produtseerib Reedi teise sooloplaadi „Transformer“, millest saab Lou Reedi kuulsaim plaat läbi aegade. Aasta on 72 ja lood, mis plaadile jõuavad: „Perfect Day“, „Vicious“, „Walk on the Wild Side“, „Satellite of Love“. Bowie ja Reed olid fantastiline duo: kaks pool-ulmelist tegelast, kes mängisid hulljulgelt nii oma imago kui seksuaalse identiteediga, olles samas justkui üksteise negatiivid: must ja valge, õilis ja paheline. Lou Reed siis teadagi kumb.
Edust tulenevat mõnusat äraolemist aga Lou Reedi jaoks ei eksisteeri, käimapanevaks jõuks näib olevat kompromissitu, pidevas muutumises olev kunstiline väljendus, mis peatuda ei lase. Peale Reedi edukaimat plaati, ilmub vaid aasta hiljem tema ajalooline läbikukkumine „Berlin“. Keelpillid ja lastekoor paheliselt rokkarilt? Ilmselge enesetapp fännide ees – midagi sellist oli ju võimatu oodata. „Siiamaani näib mulle tema 1973. aastal väljastet «Berlin» ühe suurema saavutusena võimatus žanris, milleks on kõrgkultuuri ristumine rokkmuusikaga” ütleb meie president Toomas Hendrik Ilves kommentaaris Postimehele. Mõnede asjade ja nähtuste väärtus lihtsalt koorub niiviisi aegamööda välja. „Berlini“ taaselustamisega läks 33 aastat.
Järgmine suur šokk oli loomulikult „Metal Machiene Music“ aastal 1975. Lou Reed pole kuskil eriti kommenteerinud, mis inspireeris teda välja andma 4-osalist kitarri feedbackil põhinevat brutaalselt kurdistavat müraatakki või kuidas ta selle idee peale tuli, küll on ta aga kunagi ühes intervjuus irooniliselt öelnud: "Well, anyone who gets to side four is dumber than I am.”. SEE oli tõeline avant garde. John Cage’i ja Stockhauseni radadel, aga rocki esteetikaga. Sonic Youthil oli sellest kohast mõned aastad hiljem ikka oluliselt lihtsam jätkata.
Tänaseks on Lou Reed andnud 36 aasta jooksul välja 24 sooloalbumit + 4 albumit the Velvet Undergroundiga. Tema viimane täispikk duubelalbum „the Raven“ (2003), mis kirjutatud Edgar Allan Poe tekstidele, on mulle isiklikult kõige rohkem hinge läinud. Sõpradest muusikute paraad on siin aukartustäratav: Bowie, Anthony Hegarty, Laurie Anderson, Ornette Colemann, the Blind Boys of Alabama ja näitlejad nagu Willem Dafoe, Steve Buschemi jne. Veelgi aukartustäratavam on aga teose sisu ja sõnum, mis üritab jälile jõuda inimloomuse DNAsse kodeeritud paradoksidele: miks me küll tahame kõige rohkem just seda, mida ei saa, miks teeme mida tegelikult teha ei taha. Sünge, sügav ja ilus teos.
Julgen arvata ja ka väita, et Lou Reed on üks rocki-ajaloo ausam, halastamatum ja põhjalikum inimloomuse uurija. Tema mootor ja motivatsioon näib olevat kuskil palju sügavamates kihtides kui lihtsurelikele rockstaaridele liialt tihti omane tähelepanu ja heakskiidu vajadus. Vajadus kuuldud saada näib Lou Reedi puhul olevat tingitud hoopis millestki muust – tal ON mida rääkida ja oma eheduses see lihtsalt väärib kuulamist. Võib kindel olla, et täna, 66 aasta vanusest ei jutustaks Lou Reed meile kindlasti midagi tühist või ebaolulist, tal ei jätkuks selle jaoks ei aega ega huvi. Tema vilkad ja läbitungivad silmad on arvatavasti aastakümnete jooksul ikkagi New Yorki tänavatel nii mõndagi kaardistanud. Elutarkus, milleni paljud ei jõuaks ka siis kui neil 100 elu oleks elada antud. Täna õhtul on Lou Reed aga valmis meiega rääkima.
Päeva soovitus – kuulake palun loo „Take a Walk on the Wild Side“ sõnu – võimalik, et te ei olegi tähele pannud, millest see pealtnäha muretu ja suvine do-dooby-doo lookene TEGELIKULT räägib. Oleme ju kõik seda lapsest peale raadio ääres kaasa ümisenud.
http://www.youtube.com/watch?v=WZ88oTITMoM
*TÄNA ÕHTUL. 11. juulil Lou Reed kontsertlavastusega „Berlin“ Tallinna Linnahallis.
Uksed avatakse 19.00, kontsert algab 20:00
Laval on Lou Reed, bänd, lastekoor ja orkester.
Pileteid veel on.