Brooklynist pärit tantsulise indie-rocki punt We Are Scientists avaldas paljudele muljet oma 2005. aasta albumiga “With Love & Squalor” ning ka enesele üllatuseks, jõudsid sellega edetabelitesse. Järgnevad kaksteist kuud olid sisustatud esinemistega, mis lõppes väljamüüdud Inglismaa kontsertide seeriaga. Aasta 2008 tõi uue plaadi “Brain Thrust Mastery” koos veelgi kõrgemate edetabelipositsioonidega ning nüüd on käes aeg, mil järgmine kontsert on Tallinnas. We Are Scientists esineb järgmisel neljapäeval, 11. septembril Saku Suurhallis toetamaks R.E.M. uue plaadi “Accelerate” tuuri. Küsimustele leidis aega vastata bändi üks tähtsamatest härradest, bassimängija Chris Cain.
Te esinete sellel tuuril R.E.M.’iga. Kas see on nö kõige suurem bänd, kellega tuuritanud?
Jah, ma arvan küll. Teine, kes võiks võistelda, on Kaiser Chiefs, kes mängivad väga suurtel lavadel Inglismaal, kuid kindlasti pole olnud sellist bändi, kes oleks olnud nii tähtis ja jätnud muusikasse sellise olulise pärandi.
Kena, aga ütle ausalt – kas sulle meeldib R.E.M.?
Ma arvan, et nad on suurepärane bänd! Olin suur fänn kui käisin keskkoolis. Eriti tõstaks esile sellised plaadid nagu “Green” ja “Automatic for the People”. Vahepeal ma ei kuulanud neid väga ja ilmselt jätsin paar albumit vahele, kuid uus plaat “Accelerate” on tõesti väga hea. See meenutab mulle natuke varasemat materjali.
Paistab, et te olete siin teatud ja oodatud. See tähendab ka, et ma ei saa kuidagi vahele jätta küsimust, kas tead üldse, kus teie tuur algab?
Oo, seda on tore kuulda. Muidugi tean. Ma küll ei tea kontserdikoha kohta midagi, aga ootan kindlasti Eestisse tulemist. Me pole Euroopas Saksamaast ülevalpool üldse mängimas käinud, seega ma ei tea, mida oodata, kuid ausalt, olen põnevil!
Ma pakun, et oma muusika tõttu olete Euroopas populaarsemad kui Ühendriikides, eriti Inglismaal. On mul õigus? Kuidas sa seda seletad? Kas on publiku vahe nii suur?
Nii see on. Ma arvan, et meie publik Ühendriikides kaldub inimeste poole, kes näevad vaeva, et mitte kuulata muusikat, mis raadiost tuleb. Osaliselt on muidugi selle põhjus kindlasti asjaolus, et USA raadiote muusika üldjoontes imeb (naer).
Mis see tähendab? R’n’B?
Jaaah, seda ka. Ja isegi kui see on rock, siis on see Kid Rock või…
Linkin Park?
Täpselt. Ma tean muidugi, et nad on suur bänd igal pool. Aga ma pean silmas, et näiteks kui kuulad mõnda rock-muusika raadiojaama paar tundi, siis pooled lood on selline 90-ndate grunge, näiteks Nirvana, Alice In Chains ja muu selline. Ülejäänud pool selle modernne vaste nagu Foo Fighters, Stone Temple Pilots. Siis võibolla Linkin Park, ehk mõni System of a Down lugu või midagi sarnast. Kuid kindlasti ei ole seal absoluutselt midagi, mis isegi kaudselt seostuks indie-rockiga. Ei ole midagi, mis kõlaks nagu see rock, mis on praegu üsna mainstream Euroopas või Inglismaal praegu.
Jah, võib vist öelda küll, et siin on hetkel viisakas indie-laine. Loen sellest välja, et peate end indie-bändiks. See on selline hea termin, mis tähendab palju ja samas… ei midagi. Mis see sinu jaoks tähendab?
Pean nõustuma. Kui ma nimetan meid indie-bändiks, siis ma mõtlen selle all muusikažanrit, seda kuidas me kaldume kõlama. Ilmselgelt pole me nö “independent” plaadifirma all ega tee midagi DIY või muud sellist. Samas ma arvan, et see vahe erinevate plaadifirmade vahel kasvab pidevalt hägusemaks ja hägusemaks. Paljud indie-leibelid on võimelised täna rohkem mõju avaldama kui need nö suured plaadifirmad. Näiteks meie üldiseks esindajaks on EMI, kuid Ühendriikides on selleks üks seltskond New York’is, kus on kontoris kõigest 12 inimest. Põhimõtteliselt nad töötavad eraldi ülejäänud EMI’st, muidugi välja arvatud levitamine. Kui sa võrdled seda näiteks Matadoriga, kus on umbes paarsada töötajat ja nad kasutavad siiski sama moodi mõnda suurt levitajat, siis on raske öelda, et need 12 inimest oleks vähem “iseseisvad” kui teised. Tundub, et plaadifirmad teevad järjest rohkem koostööd, erinevaid levitamisvõimalusi jääb vähemaks, plaadifirmad ühinevad ja seetõttu seostada indie-teemat plaadifirmadega muutub järjest tobedamaks, mõttetumaks. Ma arvan, et see on kasulik ainult saundi kirjeldamiseks.
Olen nõus, aga mis siis paneb sinu arvates midagi kõlama nagu indie?
Huh, see on raske küsimus. Ilmselt on osal “indie-esteetikal” pistmist produktsiooniga ja ma arvan, et algselt tähendas see lo-fi saundi, vähem viimistletud produktsiooni või miksi, kõikidel instrumentidel on rohkem orgaanilist saundi ja võibolla isegi vähem eristuv kõrvale. Mingis mõttes selline vastureaktsioon sellisele ülitöödeldud Backstreet Boysi saundile või millelegi sarnasele, kus iga heli on sämpeldatud ja viidud sellise täiuslikkuseni, et sellel puudub justkui inimlik tunnetus. Näiteks Britney Spearsi “Toxic”, kus iga heli on hämmastav. Muidugi mitte Britney hääl, kuid instrumendid sellel plaadil on kõik pea ideaalsed. Jah, paljud indie-bändid proovivad kõlada rohkem nagu Britney Spearsi plaat, sest seda on lihtsalt huvitav teha ja muidugi ka võimalik, sest tänapäeval on sellised võimalused varasemast odavamad. Samas on mitmeid inimesi, kes teevad oma asju hästi ja samas on ka produtsendid. Ma arvan, et neist vist on paljud rootslased, kes täna suuri plaate Ameerika raadiote tarvis produtseerivad, seega võiks öelda, et produktsioonivahe ei ole samuti enam küsimus. Selle vist võib kokku võtta nii, et ma ei tea, kuidas indiet defineerida (naer).
Ma olen hetkel pargis ja ei saa kahjuks faktide osas sohki teha ning järele vaadata, aga teil ei olnud vist ka viimase plaadi jaoks kuulsat produtsenti valitud? Kas see sama, kuidas öelda, “indie-suhtumine”, välistas selle?
Me tegime viimase plaadi selle sama tüübiga, kellega esimese plaadi. Härrasmees nimega Ariel Rechtshaid. Ma arvan, et me lihtsalt usaldame Arieli. Kui me isegi alguses ei nõustu täielikult pakutud kitarritooniga või muu sarnasega, siis võime kindlad olla, et kuu aja möödudes arvame teisiti. Tal on palju ägedaid ideid ja hea maitse. Lisaks mõjutab pikaajaline koostöö – me saame konstruktiivselt arutleda ja keegi ei solvu millegi peale. Mõnus õhkkond muusika tegemiseks. Võiks arvata, et see on midagi, mida on lihtne saavutada, kuid nii palju, kui olen rääkinud teiste bändidega, siis paljud produtsendid võivad olla natuke liiga pealesuruvad näiteks. Eriti kui nad on varem palju saavutanud oma töödega ning seetõttu hindavad oma otsust palju kõrgemalt kui bändi oma. See on muidugi loogiline. Õnneks Ariel ei ole olnud varem edukas ja tal ei ole põhjust arvata, et ta teab paremini! (naer)
See oli teie kolmas album. Kui vahepeal ilmunud kogumikku mitte arvestada. Kuidas erineb esimese plaadi aegne We Are Scientists aastal 2002 tänasest?
Usun, et oleme nüüd paremad muusikud ja meil on parem maitse. See on põhiline. Aga kui nüüd täpsemalt vaadata… Enne kui me plaadifirma alla saime, andsime paar EP-d ja ühe täispika ise välja, no tead küll, nii 250 plaadine tiraaž, ja kui ma seda materjali kuulan, siis mulle endale küll endiselt meeldib, aga sellegipoolest kõlab see nagu bänd, kes alles õpib lugusid kirjutama. “With Love and Squalor”, meie esimene album Virgin’i all, on väga hea ja sobib aega kui dance-punk või dance-rock, kuidas iganes seda kutsuda, oli väga populaarne. Uuel albumil ei tahtnud me kindlasti täpselt sama asjaga jätkata. Mitte ainult seepärast, et olime seda korra juba teinud, vaid kindlasti ka seetõttu, et vaevalt maailm vajas veel ühte dance-rock albumit. Uus album peegeldab seda, mida me ise kuulasime ning tahtsime katsetada ja leida midagi värsket. Uus on ka see, et plaadil on ühes loos rohkem kui kolm instrumenti. Varem olime väga kindlalt kinni selles, et meie muusika põhineb vaid kitarridel ja trummidel ja seal peal siis üks meist laulmas. Sellel albumil võib leida mõnes loos terve hunniku pille. Seega meie lugudekirjutamise stiil on üldisemalt muutunud. Sellega on muutunud muidugi ka esinemised, peab tegema rohkem valikuid, kuidas midagi esitada.
Seega on teid ka laval rohkem kui muidu? Kes sellel tuuril kaasa teevad?
Meid on neli. Lisaks minule ja Keithile (Keith Murray, kitarrist ja laulja) on meil Adam Aaronson trummidel and Max Hart klahvpillidel, kes mõlemad on meiega esinenud juba üle aasta. Tule kindlasti vaatama. Luban head kava!