Aprilli lõpus külastas Dark Tranquillity Soomet, kus intervjueerisin bändi liidrit Mikael Stannet. Bänd esineb selle aasta Green Christmasil, seega on läheneva festivaliga seoses intervjuu avaldamiseks aeg rohkem kui sobiv.

Teie „Fiction“ album ilmus aasta aega tagasi. Kuidas on vastukaja olnud? Parem kui lootsite?
Tegelikult, üllatavalt hea. Ma arvan, et meil on vedanud, sest oleme alati saanud päris häid arvustusi, aga seekord oli see parem, kui olime lootnud. Isegi ajakirjadelt, kellele meie eelmised üllitised nii väga ei meeldinud. Müüginumbrid on fantastilised, nagu ka publik, kes käib meie kontsertidel. Me mängime väga palju lugusid uuelt albumilt, aga see kedagi ei häiri, mis on veidi imelik. Oleme tuuritanud praktiliselt vahet pidamata. Kuu aega enne albumi ilmumist, tegime USA tuuri, siis tulid festivalid, sügistuur koos Calibani, Soilworki ja Sonic Syndicate’iga. Nüüd väike Soome ja Venemaa tuur. Pärast seda lähme USAsse tagasi ja kõik hakkab otsast peale.

See album on veidi erinev viimastega võrreldes. „Damage Done“ ja „Character“ on terviklikumad, kuid „Fiction“ on vaheldusrikkam. Miks otsustasite sellise suuna valida?
Me ei tahtnud end mingi kindla valemiga piirata. Kui meile tundus, et miski kõlab hästi, siis otsustasimegi selle kallal rohkem vaeva näha ja olla vabamad. Varem me analüüsisime kõike üle ja võtsime detaile ära kuni jõudsime loo tuumani. Vahel on kõige esimesena pähe tulnud ideed väga head ja seekord üritasime neid rohkem lugudes säilitada. Leppisime kokku, et jätame elemendid, mis kõlavad hästi ega kiirusta neid ära viskama, mis pole täiuslikud. Me ei tahtnud albumit, kus kõik lood oleksid sarnased ja loodetavasti lähme järgmise albumiga veel kaugemale.

„Fictionil“ sai üle 7 aasta kuulda sinu poolt puhast vokaali. Kumb sulle rohkem meeldib: karjuvam või puhtam vokaal?
Ma eelistan karjuvamat, kuid meile meeldib ka teistsuguseid lugusid teha, seega mul pole laulmise vastu midagi. Samas ma ei taha seda liiga palju kasutada, et see muutuks tavaliseks. Ma olen ka varem puhast vokaali kasutanud, kuid väga paljud tänapäeval kasutavad karjuv-puhas struktuuri. Minu meelest kaotab see taolise muusika puhul mõtte, mille eesmärgiks on viha ja frustratsiooni esitamine läbi muusika ning seda on raske puhta vokaaliga teha. Selle bändi eksisteerimise põhjuseks ongi, et tahtsime teha agressiivset, kuid samas ka meloodilist muusikat ja ma ei näe puhta vokaali kasutamisel mõtet.

Vaadates teie kontsertidel esitatud lugude nimekirju paistab, et te ei mängi praktiliselt ühtegi lugu „Skydancerilt“. Miks mitte?
Õige, me pole kümme aastat ühtegi lugu „Skydancerilt“ esitanud. Oleme üritanud, kuid see ei toimi. Võib-olla ainult mingites kindlates riikides või piirkondades. Proovisime seda mõni aeg tagasi ja see ei tulnud eriti välja. Ma ise olen ka solvunud bändide peale, kes ei mängi lugusid albumilt, mis mulle meeldivad, kuid ma arvan, et me ei saa nendega kontserdil veel küllalt hästi hakkama. Mitte, et nad oleksid rasked mängida, vaid nad ei kõla hästi. Siiski, meil on 20. juubel tulemas järgmisel aastal, nii et äkki ikkagi peaks.

Tahaksin suga rääkida veidi „Projectorist“. Kui see välja tuli, jagunes vastukaja kaheks: osad ütlesid, et see on ülimalt hea album, teistele üldse ei meeldinud, kuna tõite sisse väga palju elektroonikat ja see polnud enam see „õige Dark Tranquillity“. Kuidas sa ise seda albumit näed?
Ma ei usu, et me oleksime saanud seda albumit kuidagi teisiti teha. See oli kindlasti väga vajalik teos, sest olime tüdinenud skenest, žanrist ning inimeste arusaamast, millised peaksime bändina olema. Jõudsime punkti, kus adusime: „Me ei taha enam olla osa sellest. See pole lõbus ega huvitav, see ei ole enam väljakutsuv. Me tunneme end täiesti ebaoriginaalsetena“. Tollal tundus, et fännide ja ajakirjanike meelest pärineb Göteborgist viis bändi, kes kõik kõlavad ühtemoodi. Meile oli tähtis säilitada oma originaalsus ja identiteet, nii et ütlesime: „Metsa sellega!“. Tegime viimase kontserdi Göteborgis, kus esitasime ainult kiiremaid lugusid ning liikusime edasi, et midagi teistsugust teha. "Projectori" lood läbisid mitu staadiumi, mõned olid väga pehmed, teised palju raskemad. See oli vajalik, et jälle ennast leida.

Te olite pikalt lasknud Fredrik Nördstromil oma albumeid produtseerida. „Characteri“ tegite ise ja „Fictioni“ produtseeris Tue Madsen. Miks otsustasite Madseni poole pöörduda?
Ausalt öeldes pole me kunagi Fredriki ega Tue’d produtsentidena kasutanud. Ainus aeg, kui me reaalselt vajasime kedagi stuudios, oli siis, kui salvestasime "Projectori", sest seal oli palju teistsuguseid kitarri- ja vokaaliefekte, mille tegemisel Fredrikil rohkelt kogemust. Muidu oleme alati 100% kõik lood ise teinud. Stuudiosse oleme läinud alles siis, kui kõik on läbimõeldud ja valmis. Kuigi „Haven“, „Damage Done“ olid salvestatud Fredriki stuudios, tuli ta alles siis, kui kõik oli miksimiseks valmis. Sama ka Tue’ga. „Fictioni“ salvestasime sündimängija Martini stuudios ja andsime Tue’le kõvakettad, et ta saaks lood miksida. Ta tegi seda Taanis. Arvan, et meile pole kunagi meeldinud, kui keegi sekkub meie lugudesse. Kunagi pole olnud vajadust, et mõni bändiväline isik tuleks ja avaldaks oma arvamust, sest niigi on raske kuuekesi üksmeelele jõuda.

Te pidite kevadel tuuritama Arch Enemy ja Divine Heresy’ga (mis kinnitatud andmeil pidi ka Eestisse jõudma), aga see jäi katki. Miks?
Ah jaa. Me rääkisime Arch Enemy’ga sel teemal, kuid ütlesime varakult, et ei saa sellest osa võtta, sest meil olid muud kohustused. Mingi korraldaja aga ikka reklaamis meid peasoojendajatena, kuigi me ei olnud oma „jah“ sõna öelnud. Inimesed olid meie peale pahased, aga ei teadnud, et me polnud selle tuuriga nõus. On küll kahetsusväärne oma fänne pahandada, aga see polnud meie süü. Kui ma Göteborgis ühele kontserdile läksin, siis inimesed imestasid: „Kas sa tuuril ei peaks olema?“

Te alustasite In Flamesiga umbes samal ajal, hiljem lisandusid veel Arch Enemy, Soilwork ja paljud muud. In Flames ja Soilwork on valinud rohkem mainstream tee, kuid teie olete jäänud oma juurtele truuks. Olete üldse kunagi mõelnud kuulajaskonna laiendamise peale?
Ei. See pole kunagi jutuks tulnud. On loogiline, et teeme muusikat iseendale ja just sellist, mida meeldib mängida. Mind ei huvita, mida inimesed arvavad või kui palju me albumeid müüme. Keegi bändist ei näe sellel mõtet. Oleks tore, kui me ei peaks tooma ohvreid või tegema kompromisse. Kui sa hakkad tegema seda, mida inimesed sult ootavad, siis mis mõtet on muusika tegemisel? See muutub tööks. Väljastada midagi, mida inimesed tahavad. See ei lähe kokku mu arusaamaga muusikast, loomingulisusest, kunstist.

Ma olen kindel, et oled kuulnud, et sügisel Radiohead ja NIN, olles vabanenud plaadifirmade alt, pakkusid fännidele oma muusikat tasuta allalaadimiseks. NIN tegi seda küll ausamalt, aga mitte sellest ei tahtnud ma küsida. Kas sinu meelest muutub noortele bändidele läbilöömine raskemaks?
Kindlasti. See on praegugi raske, sest inimesed ei osta enam nii palju albumeid. Kui ma hakkasin omal ajal muusikat kuulama ja vinüüle ostma, siis oli mõnede asjade hankimine raske, kuid ka huvitav. Nüüd on see palju lihtsam. Igaüks võib logida iTunes’i sisse ja tõmmata lugusid, mis talle meeldivad. Kui keegi soovitab sulle bändi, siis võid külastada nende MySpace’i ja neid kohe kuulata, mitte ei pea plaadipoodi jooksma ja CD’sid lappama hakkama. Teisest küljest, kaotab see oma väärtuse. Mulle isiklikult meeldib CD- või vinüüliümbrist käes hoida, sest see tähendab mulle palju. Paljud noored pole kunagi ühtegi CD ostnud, mis tundub mulle väga imelik. Ma loodan, et leiutatakse mingi parem viis muusika levitamiseks, nii et inimesed ei peaks plaate illegaalselt alla tõmbama. See peaks tarbija jaoks lihtne ja odav olema.

Mis saab aga plaadifirmade eesmärgiks? On nad lihtsalt noortele bändidele hüppelauaks?
See võib täitsa juhtuda. Sa võid ise oma muusikat levitada ja siis mõne turustajaga lepingu teha, kes su albumit reklaamib ning hiljem mõne produktsioonifirma, kes hakkab su tuuridega tegelema. Mulle isiklikult plaadifirmad meeldivad (Naerab). Aga terve tööstus on muutumas. Hakatakse otsima uusi viise oma muusika levitamiseks. Miski töötab, miski mitte. Sellest saab üks imelik eksperiment.

Teatavasti teevad tänavu taasühinemise kaks väga mõjukat bändi: Carcass ja At The Gates. Millised on sellega seoses su emotsioonid?
Kõik teevad taasühinemisi ja mulle see meeldib. Ma olen Carcassi kontserti näinud ning At The Gatesi sadu kordi. Kahjuks, sel korral ei näe ma kumbagi, sest me ei esine samadel festivalidel. Loodetavasti aga teeb At the Gates mõne kontserdi Göteborgis ka. Räägin nendega sel teemal.

Hakkame vaikselt lõpetama, nii et esitan sulle kaks viimast traditsioonilist küsimust. Mis su iPodis hetkel mängib?
Praegu kuulan uut Coheed and Cambriat, Muse’i live albumit ja uut Mars Voltat. Neid kolme vast kõige rohkem.

Nüüd tuleb eriti raske küsimus. Mis on su lemmik rada 7?
Oota, ma pean nüüd veidi mõtlema.

Me arutasime kunagi, et 7. lugu pole kunagi parim.
Ei nõustuks, minu meelest 6-7 lugu on just parim ja tihtipeale mu lemmik. Aga (Mõtleb.)…kui ma õigesti mäletan, siis Annie Lennoxi viimasel albumil „Songs of Mass Destructioni“ 7. lugu on „Through the Glass Darkly“, mis on üks parimaid sealt albumilt. (See lugu siiski 6.) ja Rushi „Chronicles’i“ kogumiku teisel plaadil on lugu „Red Sector A“ vist 7. (Ei, see on 8s) Nii et nimetan need kaks.