Tundub, et on omamoodi traditsiooniks saanud, et Green Christmasil esineb mõni metalbänd Saksamaalt. Seekord külastab festivali Maroon, kes on hetkel stuudios oma uut albumit salvestamas. Laulja Andre Moraweckil oli palju rääkida hardcore skenest, sXe‘st ja muustki huvitavast.

Kuuldavasti olete praegu stuudios. Kaugel te plaadiga olete juba?
Esimene nädal on selja taga ja trummid on lindis, veidikene muutsime üht-teist. Kohe hakkame kitarre sisse mängima. Kõik on alles algstaadiumis ning meil on veel neli nädalat, et album salvestatud saada. Kõik kõlab hästi ning me oleme uue materjaliga väga rahul. See on hetkel mu lemmikalbum.

Kas uuel albumil jätkate suunda, mille võtsite „Cold Heart of the Sun’il“ ja „World Collide’il“, lähete juurte juurde tagasi või tuleb hoopis midagi erinevat?
See on segu vanast ja uuest. Natukene lähme juurte juurde tagasi, kuid mitte väga. Uuel albumil on iga lugu teisest erinev, nii et meil on mitmeid suundi. Üks kõlab nagu vanakooli black metal, paar kiiremat, üks aeglasem ja lõpus on meil üks väga pikk lugu, 8 minutit, meloodiline ja meenutab veidikene Metallicat. Sellel albumil kohtuvadki väga erinevad lood ja see on üks põhjustest, miks ma uue albumi pärast väga elevil olen. Oleme varasemast rohkem avatumad ning armastame salvestamist. Hetkel oleme Saksamaal ning meid abistab Markus Stock, kes on ise tegev The Vision Bleak’is. Nad on Saksamaa horror punk bänd. Ta kunagi mängis ka Empyriumis, mis on mu üks lemmikuid black metal bände. Garanteerin, et album saab kõlama hästi.

Otsides teie kohta infot, jäi mulle üks asi veidi arusaamatuks. Mõned ütlevad, et teie debüütalbum on „Captive in the Room of the Conspirator“, teised jällegi, et „Antagonist“. Millist siis peaks debüüdiks pidama?
Meie esimene täispikk album on ikkagi "Antagonist", sest "Captive" on lihtsalt selline pikem EP, kuigi see oli meie esimene ametlik salvestus. Meil on ka üks demo-album („The Initiate“), mis tuli isegi enne "Captive’it". Aga jah, "Antagonist" on ikkagi meie debüüt.

Kui te väljastasite „Endorsed by Hate’i“, siis mõned straight-edge fännid tembeldasid teid „sell-out’iks“, ainult sellepärast, et te ei käsitlenud enam oma lüürikas straight-edge teemasid. Tundub veidi naljakas, kuna lood ise olid päris head ning kedagi tembeldada sell-out’iks, kuna nad ei kirjuta enam straight-edge’ist, on veider. Kuidas sa ise seda näed?
Me kindlasti pole sell-out. Kõik liikmed on straight-edge ja vegan, aga on igav iga kord üht ja sama albumit salvestada. Muusika on alati muutunud, produktsioon samuti. Kui sa aga viimaste albumite sõnu loed, siis nad ikka puudutavad veganism’i ja sotsiaalprobleeme, kuid mitte otse näpuga näidates. See on taustal ja metafooride sisse peidetud, nii et pead albumitesse süvenema, korduvalt sõnu lugema ja alles siis mõistad, et see kõik on seal olemas. Ainult, et enam pole see nii lihtsakoeliselt esitatud. Vanasti oli lihtne sellistest asjadest kirjutada, kuid tahtsime muuta kõike kompleksemaks. Ma olen küll oma eluviise siin-seal muutnud, kuid olen jäänud veganism’ile ja straight-edge’ile truuks. Ma ei pea lihtsalt sellest kirjutamist vajalikuks, kuna meil on vanadel albumitel mitmeid lugusid, mis sellele keskenduvad.

1980ndatel, kui hardcore hakkas pead tõstma, tituleerisid mitmed bändid ennast straight-edge’iks. See küll vajus mõneks ajaks ära, aga nüüd selle uue lainega on jälle paljud bändid kuulutamas, et nad on straight-edge. Mis sa arvad, paljud neist päriselt ongi straight-edge ning ei kasuta seda ainult sõnakõlksuna, et rohkem fänne juurde saada?
Me oleme straight-edge skenes väga kaua olnud ning näinud palju bände tulemas ja minemas. Oli isegi inimesi, kellel olid straight-edge tätoveeringud, kuid järgmisel tuuril olid nad igal õhtul purjus. See on kahetsusväärne, kuid see on nende, mitte minu elu. Me lõbutseme ka ilma alkoholita. Samas, ma ei nimetaks seda suureks probleemiks, kuna straight-edge’i skene ei ole enam üldse nii suur. 90ndatel võisid mõned bändid öelda, et „me olime straight-edge siis, kui keegi teine enam polnud“ ja võib-olla müüsid rohkem albumeid ka. Ma arvan, et sama probleem on USAs nende bändidega, kes tituleerivad end kristlikuna. Tundub, et praegu nimetab iga hardcore skenes tegutsev tüüp end kristlaseks ning nad müüvad sellega miljoneid albumeid. Underoath näiteks. Lugesin, et nad müüvad hulgaliselt albumeid puhtalt sellepärast, et nad on kristlikud. Muusika on mõttetu, aga kõik kristlased kuulavad neid ja ma ei tea, miks. See pole „true“, kui püüad olla keegi, kes sa tegelikult ei ole.

Sajandi alguses tõstis metalcore pead, siis hiljuti deathcore ja hardcore tuleb aina jõulisemalt uuesti. Metalcore’i tulekuga ilmus skenesse nii palju bände, et nad kopeerisid teineteist pidevalt ning see muutus igavaks. Kas sa arvad, et skenes on liiga palju bände, kes kõik teevad variatsioonideta üht ja sama stiili?
On kaks põhjust. Üks nendest on press. Nad vajavad mingile muusikažanrile nime nagu metalcore. Nad panevad death metal’i, melodic death metal’i ja tavalist hardcore’i viljelevad bändid kõik ühte patta. Teiseks põhjuseks: kui mõne ajakirja või -lehe esikaanel on mõni tuntud bänd, siis noored tahavad ka sellest skenest osa saada. Uus hardcore’i laine on väga positiivne. Bändid on toredad, neil on head poliitilised sõnumid, teevad häid kontserte. Deathcore mulle üldse ei meeldi, kuna nende meelest on kõik naljakas ja bändiliikmed on pidevalt purjus. Kannavad laval khaki pükse või hiphop stiilis riietust. Saksa deathcore bändid kannavad mingeid totakaid hiphop mütse ning üritavad kopeerida The Black Dahlia Murderit. Neli aastat tagasi oli TBDM üks tuntumaid metalcore bände ja nüüd on nad tuntuim deathcore bänd. Need on lihtsalt stiilinimetused, millest me üldse ei hooli. Isegi mitte seda, mida ise mängime. Metal-ajakirjadele meeldib öelda, et oleme metal, hardcore’i omadele, et hardcore jne. Enda arvates mängime rasket muusikat, millel on kohati hardcore lüürika. Eks näis, mis lõpuks saab. Hardcore’i laine on vist isegi möödas juba. Metalcore püsis pikemalt ning deathcore sai kiiresti populaarseks, aga vaibus sama kiiresti maha ka. Mind ennast need nimed ei huvita.

Kuidas te muidu selliste bändidega läbi saate nagu Neaera, Caliban, Heaven Shall Burn, Deadlock?
Oleme tundnud teineteist aastaid ning alustasime ka tegevust enam-vähem samal ajal. HSB tüüpidega saan eriti hästi läbi, kuna nad elavad mu kodulinnale lähedal. Mängisime kümme aastat tagasi Heaven Shall Burni ja Calibaniga praktiliselt igal nädalavahetusel, kuna olime ainsad bändid, kes sellist muusikat tegid. Deadlock oli samuti olemas. Neaera on skenes olnud ainult neli aastat. Me kasvasime üles kui üks suur pere, koos tuuritades ja mängides. Sama näiteks bändiga Born from Pain. Teevad küll teistsugust muusikat, aga on väga head sõbrad. Vanasti mängisime ka metal-bändidega nagu Dew-Scented. Isegi Ida-Saksamaal on kõik omavahel seotud. Ma asendasin Heaven Shall Burni lauljat, kui ta ei saanud esineda ning Sebastian mängis Calibanis bassi ühel tuuril. Mängisimegi kaks nädalat tagasi jälle Calibaniga ning oli väga äge, kuna me polnud üksteist kaua näinud.

Kas Marooni show on selline tüüpiline hardcore/metalcore kontsert, kus kohustuslikud on moshpit, circlepit ja wall of death või teete midagi teistmoodi?
Ma arvan, et ikkagi teistmoodi, sest me pole laval tõsised. Me naudime ennast, kuid sellega käib kaasas ka tukaloopimine, lavalt hüpped ja wall of death. Vahel me isegi ei taha wall of death’i teha, aga Saksamaal publik skandeerib algusest lõpuni: „Wall of Death! Wall of Death!“, seega see ei sõltu enam nii väga bändist, vaid publikust. Nad ootavad selliseid asju. Seda on väga mõnus lavalt vaadata, kui publikus pidevalt toimub midagi. Miks mitte? Kõik, mis pole väga vägivaldne, meeldib mulle. Endale vägivaldne hardcore-tantsimine väga ei istu, kus mingid macho-tüübid tulevad pit’i ja hakkavad omavahel selgitama, kes kõige kõvem on. Ma ei taha näha tõsist vägivalda, vaid et kõigil on hea olla. Tundke end vabalt, te ju maksite kontserdi eest. Sama on meiega. Oleme kohal, meile maksti ja anname endast 200%. Kui publik veedab hästi aega, siis teeme seda ka meie.

Oled sa muidu Green Christmasist kuulnud, sest näiteks Caliban esines siin eelmisel aastal ja Neaera on seda juba kaks korda teinud.
Ikka. Neaera kiitis seda taevani, et festival on küllaltki suur, väga hästi organiseeritud. Kui ma kuulsin meie booking manager’ilt, et mängime seal, helistasin Tobyle Neaerast ja uurisin selle ürituse kohta. Toby rääkis mulle kõigest ja kirjeldas, et külastajatele väga meeldisid Saksa bändid. Päev enne mängime Riias ja siis tuleme bussiga Eestisse. Väga ootame seda live’i, kuna see on kui väike põgenemine stuudiost. Pärast teie show’d lendame Zürichisse, teeme seal ühe kontserdi ja siis hakkame albumit miksima. Loodan, et Eestis väga külm pole.

Tõenäoliselt on.
Oh, väga hea, sest Saksamaa talv on viimastel aastatel olnud väga kehv, nii et tahan näha tõelist talve ja ilusaid naisi.

Need on meil tõesti ilusad.
(Naerab.) Ma tean seda. Venemaal oli samamoodi.

Üks fänn tahab teilt teada: mis on teie lemmik vegan roog?
Vanakooli Saksa toidud. Guljašš, siis punane kapsas, kartulid kastmega. Armastan ka sellist asja nagu „võlts-part“. Ma armastan söömist.

Mis sul iPodis praegu mängib?
Just kuulasin uut Satyriconi albumit ning see meeldib väga. Uus Enslaved. Nad vist ka mängivad Eestis, eks? (Kinnitan fakti.) Pole neid juba aastaid laval näinud. Pidevalt kuulan Depeche Mode’i ja Morrisey’d või The Smithsi. Uus AC/DC on ka väga hea.

Traditsiooniline küsimus. Mis on su lemmik rada 7?
(Naerab.) Kas ma hiljem võin vastata, sest ma ei tea, mis lugu 7. on? Oota, anna mulle minut, ma kohe vaatan järele. Viimasel The Vision Bleaki albumil „The Wolves Go Hunt Their Prey“ on 7s lugu "The Eldrich Beguilement". Tean seda, kuna see vedeles mu ees praegu (Naerab.) Aga ma arvan, et kõik Depeche Mode’i või Joy Divisioni 7. lood on mu lemmikud.

Aga aitäh, Andre, väga hea intervjuu eest!
Aitäh sulle! Tervita kõiki ja näeme kontserdil. Saad meile linnas tuuri teha.

Ma ise olen Tallinnast ja ei tunne Rakveret nii hästi. Aga see on väga ilus linn, kus ringi jalutada.
Aa, festival siis ei toimu Tallinnas? Nii et peame sinna bussiga minema ja siis tagasi Tallinnasse lennuki peale? Selge pilt. Aga aitäh veel kord küsimuste eest, kohtume kuu aja pärast ja naudime koos kontserti.