Sellel neljapäeval alustab Tallinnast, Rockstarsist oma Euroopa turneed Soomest Harjavaltast pärit Lapko. Rokkarid, kes alates aastast 1996 on maalinud neid ümbritsevast maailmast melanhoolseid kujutluspilte ja on muusikaliselt aastate jooksul arenenud otsekohese feedbackist nõretava rokini. Selle teekonna käigus on nad kirjutanud oma kontosse ühe EP ja kolm täispikka albumit, millest kaks viimast, „Scandal“ ja nooruse uljusest ning sellega kaasnevatest hirmudest ja kõhklustest rääkiv „Young Desire“, hõivasid ilmumisnädalal Soome albumimüügi edetabelis esikoha. Eestis on Lapko varem käinud vaid korra – Marilyn Mansoni soojendajana. Intervjuu asemel otsustasin uurida, milliseid emotsioone toob neis esile Eesti muusika. Selle teada saamiseks otsustasin kasutada ajakirjast The Wire tuttavat lihtsat meetodit nimega „Invisible Jukebox“. Valisin välja kuus eristuvat lugu ja palusin Lapko härradel kuuldu kohta arvamust avaldada. Ootamatust ülesandest võtsid tagasihoidlike märkustega osa Ville Malja (kitarr/laul) ja Anssi Nordberg (bass).
The Nymph – Constantine (The Nymph, 2008)
Kolm noormeest, kes segavad oma nimetul debüütalbumil kokku punki, alternatiivrokki ja diskot, tirisid seni vaikselt nurgas teed joonud Keila linna Eesti alternatiivroki rambivalgusse seisma. Nõnda lisasid nad uue punkti mõttelisele kaardile, mille abil otsib muusikasõber uut Eesti alternatiivmuusikat.
Nordberg (N): Lauljale teeks kohe ühe komplimendi hea hääle puhul! Muusika põhjal ütleks, et tegemist on millegagi, mis sobiks väga hästi Bad Vugumi koosseisu (legendaarne Soome indie-plaadifirma, hoiab enda all näiteks bände nagu CMX, Radiopuhelimet, Keuhkot ja Cleaning Women). Nad võiksid just midagi sellist välja lasta.
Malja (M): Selline maalähedane kärisev rokk on minu meelest muusika, mis on alati moes. Samas ei ole see kunagi muusikapressi ja laiema avalikkuse meelest väga „in“ – see muide on minu arvates positiivne nähtus. Tegijatel paistab olevat muusikalises mõttes juba hea hulk kilomeetreid selja taga – see on muusika kvaliteedist näha.
Leech – Jinn (Tram-O-Gram, 2007)
„Tool meets Clutch“ – nõnda vastab plaadileti taga seisev müüja ühel üritusel potentsiaalse kliendile küsimuse peale, mis moodi see Leech ka kõlab? Ega väga palju kirjeldusega ei eksitudki. Eelmisel aastal peale kuue aasta pikkust ootamist ilmavalgust näinud plaadil kohtub vihane proge-metal savu järgi haiseva ja riffidest nõretava stoneriga.
N: Palun veel rohkem Faith No More mõjutusi esile, et sundida pinna alla praegu kuulates millegipärast peas esilekerkivad mõtted Blind Meloni kohta.
M: Ilmselt on tegemist looga, mis suudab väga huvitavaid asju pähe tuua. Mul tuleb näiteks mingil kummalisel põhjusel teatud osade peale meelde Jethro Tull!
No-Big-Silence – The Fail (Successful, Bitch & Beautiful, 2000)
Eesti industrial metal skene uhkelt seisev tugisammas. Igal plaadil on nad teinud läbi pisikese uuestisünni, kuid jäänud siiski äratuntavalt NBS-iks. „Successful, Bitch and Beautifuli“ ühel tipphetkel „The Failil“ paljastab NBS oma elektroonilisema külje.
N: „NIN meets Marilyn Manson“. Selles loos on vähemalt pooled mõjutused kindlasti piiri tagant. Kui kirjeldama peaks siis… Estonic-love-goth.
Under Marié – What What (Pia Fraus Remix) ("Step Into Light + Step Into Light Remixed", 2007)
Remiksplaate avaldatakse Eestis ülimalt harva. Kui seda aga tehakse, võib seal leiduv muusika tõsiselt üllatada. Eesti edukaima indie-bändi Pia Frausi abil moondub Under Marié debüütplaadi „Step Into The Lighti“ esiksingel „What What“ elektroonilisest tantsuhitist kergelt dronivaks, peaegu ambientlikuks mõtiskluseks.
N: Ideaalis peaks selline lugu olema üle mõistuse ilus, surmavalt kaunis. Hetkel jääb natuke lahjavõitu.
M: Materjal on ambitsioonikas. Pöörleb Portishead – Björk – Emiliana Torrini teljel. See on aga teadagi vägagi raske ning kümmet pole sihtmärgil veel tabatud.
Mari Leen – 1987 (1987, 2008)
Ammu on tiirelnud küsimus, kas Eestis osatakse teha ka head laiatarbe pop-muusikat? Sellist, mida võib kuulata uhkusega iga kell, mitte ainult siis, kui peo käigus ärajoodud suur kogus alkoholi teeb sulle selgeks, et ka sellise muusika järgi võib jalaga takti lüüa ja kaasa jaurata. Mari Leenu „1987“ näitab, et kui kõik kenasti kokku langeb on vastus eelnenud küsimusele kindel „jah“.
N: Sellist sorti muusikat pole ikka väga kaua aega kuulanud. Lugu on kohe kindlasti tehtud selline kelmikas, irooniline pilk silmis.
Eva Mitreikina – Tähed (Eva Mitreikina, 2008)
„New Wierd Estonia“ hetke ilmselt säravaim täht. Oktoobrikuus Eesti laugja maastiku eraldatavast staatikast inspireeritud debüütalbumi avaldanud Eva Mitreikina. Mängib kuulaja emotsioonidel, olles ühtaegu endasse tõmbunud, kuid samas ka mänguline. Otsib meid ümbritsevast, vahel ehk liialt kurvast maailmast, üles lootust ja soojust.
N: Lugu oleks võinud toimida hulga paremini koos saatebändiga. Sellise lihtsa akustilise esitluse väljavedamiseks jääb hetkel jõust puudu.
M: Minu kord siis öelda, et lauljal hea hääl. Kuigi toob meelde ehk natukene liiga palju sarnaseid naisartiste, siis väikese tööga võiks sellest saada midagi väga head ja erilist. Mõnusalt kerge helimaailm.