"Enigma Variatsioonide" näol on tegemist enamjaolt instrumentaalse psühhedeelmuusikaga. Viimast omadust näidakse rõhutavat suisa igal võimalusel, seal hulgas ka sõnatute lugude pealkirjades, mis igal võimalusel end häbematult lohistada lasevad (et "Variatsioonid" on nõnda vähetuntud üllitis, sai neid grammatilisi peletise ka tähekaupa arvutisse toksitud). Albumikaanelt jõllitab vastu mingi deemonlik ürgsiga, mille modernsed näojooned väljendavad mingit (muusikastki) seletamatut maailmaviha.
Samas tundub kohati, et muusikas eneses ollakse tagasi absurdiga tõmmatud. Kontrastide puudumine on üldine probleem, mis eriti painab avaloo kelmikat kitarrikäiku. Märksa metalsemate helide juurde segamine lisanuks meeletult ka albumi üldilmele.
Keskseks instrumendiks on reeglina süntesaator, olles ühtlasi nii tausta- kui soolopill ja mõnel harval korral isegi Luarviku närvilise rütmi edasiviijaks. Samas piirab taolist julget käsitlust võrdlemisi ühetaoline saundivalik (võimalik ehk, et albumi teadliku retromeelsuse tahtmatu kõrvalprodukt?). Kõlapildi monotoonsust ei vähenda ka kitarri tämbri sarnasus klahvidele – kahe instrumendi sulandumise tulem ei ole küll täiesti edutu, kuid kitarri kasutusvõimalusi, nagu ka lugude mitmekesisust, ahendab see märkimisväärselt.
Konservatismi helis kompenseerib enim isenäolisus struktuuris. Esineb alaline sümbioos kitarri ja klahvide vahel – pillide partiid pole küll identsed, kuid motiivid on üldkasutatavad ja juba kord esinenud meloodia võib muutmata kujul leida kasutust kõige ootamatutes kohtades. "Enigma Variatsioonide" tüveks see ehk ongi: piiratud ideede piiramatu hulk variatsioone, mille teostus toimub ebaloomuliku kalkuleeritusega. Võimalik, et lõpliku tulemuse robustsus ongi liigse läbimõtlemise vili ja muusikas ekseldes valdab eelkõige sihituse tunne. Viimase võimenduseks töötavad ka trummid, mis on kolmest instrumendist kõige kõrvalisemaks jäetud.
Mõnevõrra erandiks on Luarviku luigelaul "Ideed magavad raevukalt", mis lisab muusikale neljanda dimensiooni. Uhkusega ugri-inglise keelt deklameeriv vokaal (külalisesinejana Roomet Jakapi) osutub kõike üheks tervikuks liitvaks elemendiks. Teisalt on tegemist märkimisväärse kõrvalekaldega ülejäänud albumist, vabalt võrreldav "Not Now John" positsiooniga kunagisel Pink Floydi albumil.
Pole raske aimata sügavama sisu puudumist – ainuüksi meloodiate järjekindel lapsemeelsus välistab igasuguse uitmõtte selle otsimise suunas. Pigem on tegemist kolme bändimehe kokkumängu pedantsuseni arendava etüüdikogumikuga. Muud emotsiooni peale süüdimatuse pole näpuharjutustele aga mahtunud.