3. oktoober aastal 2000, on kuupäev, mis on kirka ja dünamiidiga raiutud muusikaajaloo annaalidesse. Päev, mille mainimine isegi nüüd, kaheksa aastat hiljem, paneb nõrgema närvikavaga muusikafänni haarama taskurätti ning otsima tuge lähimalt seinalt, samas kui tugevamad isendid piirduvad ühe, mööda paremat põske vaikselt alla veereva pisaraga. Alles peotäis rahusteid suudab muusikafänni tuua tagasi oma tavapärase rahuliku internetis surfamisest ja plaadipoodide kammimisest koosneva eksistentsi juurde.

Mis siis ikkagi juhtus tol saatuslikul esmaspäeval kaheksa aastat tagasi? Mis toob esile selliseid emotsionaalseid purskeid eriti neis muusikasõprades, kelle südames on eriline koht alternatiivsel kitarrirokil? See on näiteks päev, mil Radiohead ilmutas oma neljanda täispika stuudioalbumi „Kid A“. Päev, mil eelpool mainitud miljonid kitarrirokisõbrad ümber maailma puhkesid kontrollimatult nutma, hüüatades südantlõhestavalt: „Kus on kitarrid? Kus on rokk??“ Muidugi ainult kõige pealiskaudsemad Radioheadi fännid lootsid uuelt albumilt leida „Creepi“ sarnast quiet-loud-quiet ülesehitusega grungelugu. Järgnevad albumid „The Bends“ ja „Ok Computer“, olid vägagi kindlalt selgeks teinud, et „Creepi“ sarnased pop-lood on bänd enda jaoks ajaloo kolikambrisse tõstnud, et huvitavamatele muusikamaastikele rändama minna. Kuid ka kõige vabameelsemad Radioheadi fännid polnud päris valmis „Kid A“ sarnaseks üllatuseks. Feedback’ist nõretav kitarr ja festivalihümnidest ballaadid olid asendunud ambientse elektroonika ja kontrollitud free jazz improvisatsioonidega, mida saatmas Thom Yorke’i arvuti abil moonutatud hääl.

Kuid „Kid A“ ilmumine pole kindlasti esimene kord, kui kitarrirokifännid ahastusse on langenud. Sarnane olukord leidis aset ka kaks aastat varem – 1998. aastal ühes väikeses Läänemere äärses riigis, kus kohalikud alternatiivroki fännid olid just tutvust teinud Metro Luminali uue, „Sinus“ nimelise albumiga ning seda kuulnuna nõutult üksteisele otsa vaatasid ja pead kratsisid. See oli hoopis midagi muud kui see, mida oli harjutud seostama Metro Luminaliga tavaliselt. Bändiga, kes lindistas Eesti depresiiv-kaamosroki nurgakivid „Ainult Rottidele“ ja „Coca Cola“. Muusikute kollektiiviga, kelle sulest pärineb tänaseks päevaks juba müütilise kuulsuse omandanud ”Isa Tuli Koju”, mis defineeris paljude jaoks neid 90-ndate aastate alguses ümbritsenud elu-olu. Laul, mida allakirjutanu kuulis esimest korda Raadio Kahest, Kaidi Kleini poolt juhitud Kuraditosina-nimelises Eesti muusika edetabelis ning mille kuulmisest saadavat rõõmu järgnevatel aastatel, kui „Ainult Rottidele“ tiraaž oli juba ammu otsas ja internetist muusika tõmbamine alles kaugete mägede taga, võis võrrelda arheoloogi poolt kogetava rõõmuga, kui ta leiab dzhunglist muistse linna. Seega on mõistetav, miks Metro Luminali fännid esmakordselt „Sinust“ kuuldes masendusse vajusid või tulist kurja hakkasid vanduma. Koos koosseisu vahetusega oli muutunud ka muusika. Tempokas eestikeelne alternatiivrokk ja kitarri kuritarvitamine oli asendunud instrumentaalsete loop’ivate bassikäikude ja elektroonilistest trummidest koosnevate lugudega. Samm, mida bändi vanakooli fännid ei andesta ega unusta.

Nõnda lasubki Metro Luminali vast ilmund kogumikplaadi „Sassis“ õlgadel kaks rasket ülesannet. Kaardistada Eesti ühe omanäolisema rokkgrupi loominguline arengutee ja püüda ehitada sild kahe erineva fännibaasi vahele. Neid, kelle jaoks sõnaühend Metro Luminal tähendab kitarre a’la „Ta Õrnas Käes“ ning neid, kelle jaoks samplereid ja „Le Big Mac’i“. Vaevalt suudab „Sassis“ üksteist umbusklikult saali eri nurkadest põrnitsevad eri perioodide fänne keskpõrandale kokku rõõmsalt tantsu vihtuma tuua. Küll aga suudab see kenasti ära kaardistada Metro Luminali rännaku eestikeelsest alternatiivrokist ingliskeelse elektroonikani, leides lõpuks nende kahe vahel näilise tasakaalu.

„Art is Everywhere (Superstar)“ sädeleb ja helendab nagu kasiino valgusreklaam sügisöös, olles oma vaikse diskoliku bassikäigu ja dekadentliku vokaaliga rohkem Studio 54 kui CBGB. Suhte lõppemisega kaasnevast kibestumusest nõretav ”Last Letter” viib kuulaja tagasi algusaegade kitarripõhise helimaastiku juurde, mida siin-seal vürtsitab elektriorel, pannes kõik enda ümber vihaselt särisema. „Ta Õrnas Käes“ on „Isa Tuli Koju“ energiast pakatav, alles gümnaasiumipinki nühkiv noorem vend, kes pole tänu oma vanusele jõudnud veel elus kibestuda. Järjest tempot ülespoole kruviv pala, millesarnaste juurde kirjutavad bändiliikmed set list’e koostades – publiku käimatõmbaja. „Le Big Mac“ impordib balalaikasid meenutavate kitarrikäikude abil Pariisi suitsustest salongidest põhjamaa kargesse kliimasse vaikselt liikuvat prantsuse elektrot. „Lõppesid joogid“ on need kõikide poolt kogetud hetked, kui hinges pääseb valla ülim pohhuism ning see kõrvalseisjale, olgu selleks siis keegi armas või suvaline inimene, ka kindlasti teatavaks tehakse. „Electric Bow“ sobiks oma kärisevate efektide alt vaikselt esile tõusva sündikäiguga väga hästi mõnele Warpi poolt välja antud chill out kogumikule, omades just õige koguse vihast müra, et rahuldada ekperimentaal- ja käreda elektrimuusika fänne ning meeldivat meloodiat, millega inimesi diivanil vaikselt unele suigutada.