Ülesanne kirjutada „Illuminatus!: silm püramiidis“ kohta on justkui õlipangest paljaste kätega lutsukala püüdmine. Väga raske on sealt midagi kätte saada ja kui õnnestub, on saagi peoshoidmine veelgi keerulisem. “Said raamatuarvustuse valmis, Eppy?” “Homme saad, kulla poisu. Ma ei saa kiiremini, ausalt!” “Homme käib küll,” ütleb Peter, kirjutades “Raamatuarvustuse” kõrvale: “helista uuesti – enne lõunat”.
Niisamuti – äraütlemata vaevaliselt – nägi välja ka sellesama sindrima artikli kirja saamine.
Lubage mul alustada väikese kõrvalepõikega ja vesta paar rida raamatukaanest. Olen arvamusel, et seal on alati kõige tüütum kombinatsioon jõllitavast püramiidist, delfiinidest ja mõnikord ka kuldsest õunast. Isegi sedavõrd tüütu, et enne, kui sellest raamatust aimu sain, olin teadlik, et sedasorti kombinatsioon tähendab midagi ja see midagi on äärmiselt tähtis. See teadmine ei andnud mulle pikalt asu. Pärast raamatu (õigupoolest kogu triloogia) läbilugemist, olen hakanud mõistma, et see midagi on pigem äärmiselt naljakas.
***
Piisavat entusiasmi üles näidates on võimalik absoluutselt kõike seostada numbriga viis. See on üks väga huvitav ja omajagu leidlikkust nõudev mäng. Vähemalt senikaua kuni sellega tegeledes huumorimeelt ei unustata. Niisamuti on Illuminatus! triloogia esimese raamatuga. See on väga huvitav lugemine, kui seda lugeda niisama suure lustiga, nagu see kirja on pandud. Teistsugusel juhul võib see töötada kui kirjanduslik lobotoomia.
Teisisõnu – nagu raamatu tõlkijapoolses eessõnaski mainitud – on tegu väga kange teosega. Seega on teose kanguse talumiseks ilmtingimata vaja teatud ettevalmistust, mingisugust turvapatja, mis ei laseks lugejal selle õige erinevat sorti sulgedega ehitud pajatuse kõige hoogsamate lehekülgede peale „pead ära lüüa“.
Olen jõudnud järeldusele, et parimaks ettevalmistuseks passiks kokteil, mis koosneb 15 minutiliste juppide kaupa Twin Peaks’i ja Mel Brooks’i loomingu vaheldumisi vaatamisest.
Kui üks on ekstsentriline kriminull, mis lisab loole salapära ja peamurdmist, siis teine on suurejooneline pila, mis lisab hoogu ja lusti. Loomulikult ei ole säärane raskestiseeditav filmikunstirosolje päris otseselt Illuminatus’ega seotud, ent mingisugune stiililine nendevaheline harmoonia on siiski täitsa hoomatav.
Täpsustuseks lisan, et isegi kui teile väljapakutud segu hullumeelsena tundub või lausa ükskõikseks jätab, saate halvimal juhul parima asja, mis suudab ükskõikseks jätta.
***
Tinglikult jaguneb inimkond kolme põhimõttelisse gruppi. Inimesed, kes on metsiku šoti haggisiga kursis, need, kes ei ole ja kolmandad, kes on metsikut šoti haggisit oma silmaga näinud. Sealjuures ei ole oluline, kas nad on selle kummalise ja maskeerimisalti eluka äratundmise peene kunsti õppinud selgeks iseseisvalt, mõne oskaja kõrvalt või kasutanud Illuminatus!’e nimelist haggisimäärajat.
Just nimelt. Illuminatus! on käsiraamat, selle “žanri“ silmapaistvaim triumf, mis on pelgalt vee sogamise eesmärgil ilukirjanduseks maskeeritud. Kuna haggisikütt või -vaatleja on ühtlasi nii psühhonaut kui ka nn kultuuriummistaja, ei valmista sellest maskeeringust läbi nägemine tema jaoks mingisugust probleemi ja seetõttu suudab ta seda raamatut ka eesmärgipäraselt pruukida.
Hoolimata sellest, et Illuminatus!: silm püramiidis ei saa iialgi minu lemmikraamatuks (ega lemmikmanuaaliks) ja selle lugemise tulemusena ei õnnestunud mul enda maailmapilti märkimisväärselt raputada, luban endale aegajalt sellegipoolest nimetatud teose väikeste dooside kaupa nautimist. Ainuüksi seepärast, et püsida valvel ja olla teadlik, miks mõned ajalehepealkirjad ja teadaanded tunduvad oma lihtsuse ning iseenesestmõistetavuse kiuste ülearu intensiivsed või rahutukstegevad. Loomulikult ka seepärast, et paremini aimata, missuguse künka taga võib passida haggis.
Jäägu lõpetuseks alljärgnevad read raamatust.
„Veel üks igaks juhuks,“ karjus vihmamantlis neiu ja viskas veel ühe plastikpommi tagasi vangla pihta. „Just,“ kostis juht. „See sobib ka – nüüd on kokku viis“.
PS. Minu igavene lugupidamine selle raamatu tõlkijale.
