Minu jaoks on Rabarocki esimese juubeli kindel peaesineja legendaarne Gary Numan. Muusik, kes oli staar juba 80ndatel, olnud suureks eeskujuks järgmise põlvkonna muusikutele ning mõjutanud meeletult ka tänast muusikat. Oli suur au ja samas ka kartus helistada ühele oma lemmikartistile, kuid kõik mu hirmud ning kahtlused kahanesid olematuks iga järgneva vastusega – Gary Numan on tõeline täht muusikas ja lisaks meeldiv vestluskaaslane.

“Oo, ei! Kindlasti mitte! Intervjuud annavad mulle võimaluse end lisaks teistmoodi väljendada, kui seda ehk muusikas teen. Seega kindlasti pole mul midagi intervjuude andmise vastu,” ütleb Gary positiivselt ja lausa üllatavalt rõõmsalt mehe kohta, kellel veebientsüklopeediate infolehe andmeil on Aspergeri sündroom – see on kergemat sorti autismi vorm, mille all kannatavad inimesed ei pruugi olla just kõige paremad suhtlejad.

Briti muusikaajakiri NME ütleb: “Gary Numani mõju elektroonilisele muusikale on võrreldamatu.” Julgen arvata, et see mõju ei piirdu tegelikult mitte ainult elektroonilise muusikaga. On lõputu nimekiri muusikuid Kurt Cobainist Trickyni, kes on öelnud, et Numan on olnud nende eeskuju ja inspiratsiooniallikas. Samuti on Gary ka üks (kui mitte kõige) enim remiksitud ja kaverdatud artist, viimane teadaolev kaver ilmus just Jack White’i uue bändi poolt. “Ma olen siiralt uhke iga kord, kui ma kuulen mõnest remiksist või kaverist ja paljud neist on päris säravad. Ma muidugi ei ole kõiki kuulnud, sest pea iga nädal teeb keegi midagi. Vahel ka mõni väga suur artist, mis teeb tulemi mu jaoks veel põnevamaks. Minu jaoks on see suur au, et inimesed tahavad kaverdada mu lugusid või kasutada minu sämpleid. Lookirjutajana on vaid rõõm ju, et teistelegi meeldib mu loodud materjal väga – ei saakski olla midagi paremat. Ma ei võta seda endiselt iseenesestmõistetavana. Ma olen iga kord põnevil ja kui mul on võimalus, siis ma alati tänan neid. Eks see aitab samas ka minu muusikat teiste muusikute austajatele tutvustada. See on väga lahe, ma olen selle üle õnnelik.”

Lisaks mitmetele esinemistele, näiteks saabuval UK tuuril ja Rabarockil, kulub tema aeg ka uue materjali salvestamisele ning uusi plaate on tulemas lausa kaks. “Esimeseks on “Splinter”, millest on ka meedias juba rohkem juttu olnud ning mis loodetavasti ilmub järgmisel kevadel – märtsis või aprillis. Teiseks saab olema “Dead Sun Rising”, mis on juba peaaegu valmis ja mille me prooviks avaldada sellel aastal. Tegelikult ongi vastupidi – “Splinteri” jaoks oleme salvestanud alles mõned ideed,” räägib Gary ning lisab mu pinnimise peale: “Jah, meil oli tegelikult ka üks planeeritud kindel kuupäev paika pandud, aga ilmselt selleks ajaks siiski ei jõua, sest ma olen olnud veidi laisk ja väljas on olnud päris päikeseline ilm. Seetõttu pole veel ikka vokaaliosa lõplikult valmis. Oleks hea, kui saaks selle välja augusti lõpuks, aga mulle justkui tundub, et selleks kujuneb pigem september…”

“Viimased mu albumid on läinud raskemaks, tumedamaks ja natuke agressiivsemaks ja ma olen üpris rahul selle suunaga. Ma arvan, et ma suudan teha veelgi raskemat, tumedamat ja agressiivsemat muusikat – ma tahaksin selles veel sügavamale minna. “Dead Sun Rising” ongi selline eksperimentaalne album, mis lõpuks aitab teha ka “Splinterit”, mis ilmub hiljem, eks. “Dead Sun Rising” albumil proovime hästi palju uusi ideid, erinevaid viise trummide ja rütmide kasutamiseks, mitmeid meetodeid lugude kihtide sättimiseks, et näha, mis töötab kõige paremini.”

“Tavaliselt tehakse seda lihtsalt stuudios ja proovitakse ja proovitakse ja proovitakse, kuni jõutakse soovitud suunani. Mina aga arvasin, et oleks äge lasta fännidel vahepeal kuulata neid erinevaid protsesse ja vahetulemusi. Näiteks, et üks lugu on väga raske, võimsate kitarrielementidega ja rohke bassiga; järgmine pea ainult trummidest koosnev, võibolla mõne järjestikuse mustriga… Et uurida erinevaid võimalusi asjade tegemiseks. “Dead Sun Rising” ongi pigem katsetus, et näidata fännidele, mida ma mõtlesin ja millised ideed mul olid, enne lõpliku “õige” tooni väljavalimist järgmise albumi jaoks. Seega “loogiline jätk” eelmisele albumile on pigem “Splinter” ning “Dead Sun Rising” nende vahel ilmselt mitte nii raske ja järsk, kuid loodetavasti põnevate lugudega.”

Gary seletab, et talle meeldib muusikat teha justkui seda kasutataks hiljem filmi jaoks. “Kui ma kirjutan lugusid, siis kõige viimaseks jätan vokaaliosa. Ma tahan, et muusika “töötaks” juba eelnevalt – kui kuulata ainult instrumentaali, siis see oleks juba omaette mõistetav. Ning alles seejärel lisan vokaali, mis on otseselt seotud atmosfääri ja tunnetusega loos. Ma tean, et paljud mõtlevad kõigepealt mingi viisijupi või lüürika ning siis kirjutavad sinna sobiva muusika juurde. Ma tegutsen teistpidi, mu jaoks tuleb muusika esmalt ning meloodia järgneb sellele.”

Põhiliselt salvestab Gary Numan omaenda kodustuudios. “See on küll armas, aga samas on mul kolm last ning lisaks on meil kolm koera, kuus kassi ja nii edasi… Natuke raske on keskenduda. Mu naine on lihtsalt hull loomade järele!” Ilmselgelt elavnedes: “Meil on rohkem loomi kui ma suudan kokku lugeda! Ja ta tahab lammast osta! Ja känguru! Ja nüüd tahab veel vallabisid!!!” ning lõbusa tooniga jätkates: “Ma ei saa nii kunagi midagi tehtud! Võibolla peaksin stuudioga siiski kolima, et ärgata hommikul ja minna kuhugi, et tunduks rohkem töö moodi. Mu aiamajakesestuudio vist ei ole kõige parem lahendus.”

Stuudios Numanil meeskonda ei ole ning nii tunnebki ta end kõige paremini. Produtsent on küll olemas, aga tema tegutseb oma stuudios – talle saadetakse materjal, millele ta siis pakub välja omapoolsed ideed ning saadab loo tagasi. “Me mõlemad vist tunneme end nii paremini, et keegi ei passi kogu aeg, mida sa teed. Mu meelest on parem teha üksi ning seejärel küsida, mis teised arvavad.”

“Teistega koostööd on küll tore teha, aga seda mu omadel tingimustel. Tegin just ühele bändile vokaali- ja meloodiaosa, kuid ma tegin seda siin, omaenda stuudios. Ma ei istunud nendega ühes stuudios ja ei laulnud neile erinevaid variante ette… Mul vist tegelikult ei ole selliseks asjaks piisavalt kindlustunnetki. Enda muusikaga on lihtne, sest siis oled ju ise see, kes teab täpselt, mida vaja. Aga teistega…ma ei tea, ma olen üpris häbelik tegelikult, see ei ole ülbuse pärast või seetõttu, et ma arvaks, et ma olen teistest parem. Lihtsalt ma pole selles osav.”

Kui nii mitmedki teised suured aastakümneid tegutsenud artistid kaebavad, et tänapäeva muusikas pole midagi head, siis Numan otsib sellesuunalisele küsimusele vastust pikemalt ja vastust mitut moodi sõnastada proovides. “Mulle ei meeldi nostalgia. Mängida ainult vanu lugusid või jutt, et miski oli 80ndatel parem. Ma vihkan seda. Mu meelest on põnevam otsida uusi bände, kes teevad midagi uut ja põnevat, kui kuulata neid samu asju, mida ma kuulasin, kui olin 20-25. Mu kogu mentaliteet seisneb uute asjade otsimises ja edasiliikumises.”

“Aga ehkki oleks tore kui ma nüüd ütleks, et mulle meeldib see ja teine ja kolmas, sest mulle meeldivadki mitmed asjad ja ma otsin pidevalt uut, kuid ma pean ütlema, et mulle ei meeldi eriti hetkeseis. Ja see pole seepärast, et mu meelest oli 80ndad paremad või mida iganes. Pigem seetõttu, et ma otsin midagi sellist, mida ei ole veel olemas. Ma tahan asju, mis on rasked ja agressiivsed – praegune on siiski selline kerge ja lõbus. See kahjuks ei tööta minu peal. Mõni väga äge uus artist siiski on, näiteks IAMX, ja mõned, kes juba natuke aega tegevad on olnud, näiteks Prodigy – nad teevad endiselt head kraami. Muide, seepärast ongi ka festivalidel tore esineda, et läbi selle tutvun vahel bändidega, millest ma muidu võibolla teada ei saaks. Ka IAMX’i avastasin nii. Ma püüan alati festivalidel võimalikult palju teisi bände näha.”

Näiteks Depeche Mode on öelnud, et nad leidsid jälle vanade analoogsüntekate võlu ning paljud teisedki kummardavad “tehnoloogilist antiiki”, kuid Numan ei kannata paigalpüsimist. “Ma ikka vahetan pea iga aasta oma asju, püsin liikumises. Iga albumi tegemise ajaks on uus tehnoloogia väljas ja ma pahatihti hangin endale võimalikult palju uusi asju. Ja mitte ainult riistvara, vaid ka tarkvara – selles vallas on suuri arenguid toimunud. Ma muidugi ei osta kohe kõike, mis välja tuleb. Hea asi elektroonilise muusika juures on see, et vahendid, mis sa kasutada saad, on pidevas arengus. Kui sa oled kitarrist, siis sa oled siiski suhteliselt oma instrumendis kinni. See ei ole muidugi halb, aga sa siiski oled natuke piiratud kitarri võimalustega.”

“Elektroonilise muusika tarvis tuleb jällegi peaaegu iga päev midagi uut. Ma istun siin kodus oma arvuti juures praegu ja vaatan, “Jeesus, kuidas ma varem tegin albumeid ilma selle asjata!” See on nii suurepärane! Näiteks praegu on selline soft, nagu Omnisphere, Spectrasonics’i poolt – see on lihtsalt uskumatu! Ja neid on muidugi veel ja veel. Laval kasutame hetkel Virus’eid – suurepärased masinad helide tekitamiseks, aga kohutavalt ebausaldusväärsed. See muidugi meenutabki natuke vanade analoogsüntesaatorite aega – need olid samuti masendavalt ebakindlad ja läksid alati katki.”

“Tollal muidugi ei tundunud see nii, siis olid ju need mänguasjad uued ja põnevad. Selle aja kohta olid nad suurepärased. Lihtsalt aega on mööda läinud ja tehnika on paremaks muutunud, ” räägib Gary ning lisab naerdes: “Nüüd tagasi vaadates tundub muidugi, et see kõik oli ikka väga-väga algeline!”

“Aga hinnangut saab ikkagi ju anda vaid konkreetses hetkes olles. Kui sul sel ajal oli Minimoog või Polymoog või muu sarnane, siis sul oli ikka tõsine tehnika ja sa võisid tolle aja kohta suurepäraseid asju teha. Tänaseks on neid saunde juba kuuldud nii palju, et neid kasutades kõlad nagu oleksid 80ndatest ja seda isegi siis, kui mängid täiesti uues bändis.”

Esimene teadlik ja mõjutav kokkupuude muusikaga oli Garyl, kui ta oli nelja aastane ja vaatas vanematega telekat. “Mingi bänd hakkas mängima ja neil oli elektrikitarr. Ma polnud kunagi varem elektrikitarri näinud! Ma arvan, et see oli Fender Stratocaster, kolme nupu ja lülitiga, lisaks muidugi juhe. Ma arvasin, et see on kõige lahedam asi, mis ma üldse kunagi näinud olen! Ma vist tegelikult pean tunnistama, et võibolla see polnudki otseselt muusikaarmastus, mis siis tekkis, vaid pigem põhjalik vaimustus tehnoloogiast, millega saab muusikat teha.”

“Mu vanemad ostsid mulle odava elektrikitarri ja ma tegin sellega lihtsalt müra. Mul olid mõned pedaalid ja muud sellist, aga mul polnud õrna aimugi, mis nendega tegema peab. Mu sõrmed olid liiga väikesed, et korralikult akorde võtta ja nii ma siis müristasin seal ja katsetasin. Ma armastasin seda! Seetõttu on muidugi elektroonilisse muusikasse minek ka loogiline – ma põhimõtteliselt teen sedasama asja praegu, aga lihtsalt parema varustusega. Ma ikka veel teen lihtsalt müra. Minu jaoks vist ongi muusika tegemine lihtsalt erineva müra kokkusobitamine, mis ehk kokkuvõttes kõlab hästi!”

Gary Numan esineb Rabarocki Jäger laval laupäeval kell 23.30 ja ta loodab väga, et publik huvitub ka sellest, kuhu ta on tänaseks jõudnud. Kindlasti on kavas ka vanemaid lugusid, kuid see ei ole nostalgiakontsert. “Numan on endiselt oma parimas avastavas elemendis, vallutamas tagasi oma positsioone ning mis kõige tähtsam, taas kirjutamas oma tulevikku,” kirjutasin ma uudises. Kuulates üle intervjuud ning viimaseid plaate, olen veendunud, et võin oma sõnades kindel olla.