Dedicated to all the lost souls, scattered all around the world…in hope of deliverance, happiness, peace or whatever asylum you have ever hoped to find, losing all flesh from the bones…and losing home, identity and your nationality. No place like home. Stay where you belong.

Kaks aastat tagasi istusin ma siinsamas, väikese tudengikorteri põrandal, mille spartalikule sisustusele on vahepealse aja jooksul lisandunud vaid üks punane diivan. Mu ees laua peal lebas sama marki sülearvuti, õues valitses pimedus ja maapind oli hakanud kattuma langenud lehtedega. Ilmselt oli ka tol õhtul vaikse rezhiimi peal olev telekas keeratud Discovery kanali peale, ning see, koos CD-pleieris keerlevalt kettalt kostuvate helidega, lõi hämarasse tuppa tummfilmiliku atmosfääri. Tol õhtul saatsin ma toimetamiseks Pedigree remikside plaadi „Ghost and Corpses“ arvustuse. Kümme lugu, mis võtsid minu jaoks perfektselt kokku tollase eluetapi. Ilmselt sai tol ajal plaati kuulates ja esitluskontserdil viibides kogetud üht neist kuulsatest kirgastumishetkedest, mil kõik tundub kristallselge. Moment, mil hoolimata sind ümbritsevast mürast, oled suuteline kuulma, kuidas kuskil kaugel kukub põrandale nööpnõel või ajab end mullast välja rohulible. Just tänu tollal kogetule, on „Ghost and Corpses“ plaadil ja selle kohta kirjutatud arvustusel mu südames siiani eriline koht.

Nüüd, kaks aastat hiljem, seistes silmitsi Pedigree uue plaadiga „Skeletal“, valdab mind kergekujuline paanika. Hoolimata oma parimatest püüetest ja üritustest, ei ole ma suuteline ”Skeletali” kohta kirja panema ainsatki rida. Tekstifail tekstifaili järel tekib arvuti desktopile, et sealt siis paari tunni järel vihakarjete saatel prügikasti poole kaduda. Aeg-ajalt jään ma imetlema Sony Studio kõrvaklappide ja HP sülearvuti ehituskvaliteeti. Nii mõnegi muu firma toode oleks neid viimase paari tunni jooksul frustratsioonist tingitud vihapursete tagajärjel tabanud rusikahoopide tõttu juba ammu pillid kotti pannud või hakanud ilmutama väsimusmärke. Aga justkui kerge mõnitusena, hoolimata solvangutes ja hoopidest, jätkavad need tööd. Kuid ei tehnika kallal toime pandud vägivallaaktid, ega ka õues närvide rahustamiseks ette võetud jalutuskäigud, ei too otsitud lahendust. Soov kirjutada „Skeletali“ kohta vähemalt oma silmis midagi sama head, kui ma suutsin „Ghost and Corpses“ plaadist, on mu pähe ehitanud Hiina müüri taolise bloki, mida pole võimalik murda ei ussi- ega püssirohuga. Väsinult vajun ma tugitooli, lootuses, et ehk nüüd viimaks saabub lahendus.

Kui ma ainult saaksin jätta kõik selle, mis mind ümbritseb sinnapaika ning minna kaasa vooluga. Mitte võidelda selle tõkkega, mis tundub kasvavat iga tunni, minuti ja sekundiga. Lülitada välja arvuti, unustada kohustused ning minna ja tunda täielikku rahulolu teelolemisest ja üksindusest. Liikuda suure tundmatu suunas, omamata mitte mingit kindlat eesmärki peale rännaku. Inimese elu on täis rännakuid. Olgu need siis lihtsad jalutuskäigud punktist A punkti B. Või seiklusrikkamad, mis sisaldavad ka punkte C, D ja E. Kuid ükskõik kui palju me ka vabadusest naudingut tunneme, hakkab varem või hiljem meie peades kummitama üks pisikene neljatäheline sõna. „Kodu“ on see sõna, mis varem või hiljem libiseb üle huulte kõigil, kes me oleme kunagi hüljanud kõik senise elu pidepunktid, et end teel vabana tunda. Me hakkame igatsust tundma koha järgi, mis pakub kindlustunnet ka siis, kui kõik muu tundub siin maailmas kaduvat. Paik, mis meid alati vastu võtab, suutes kasvõi üheksainsaks momendiks tuua endaga kaasa hingerahu, mida tänapäeva maailmas nii raske leida on. Ning läbi sajandite tuntud teadmise, et see, mida me oma eksirännakutel otsime, asub tavaliselt teekonna alguspunktis.

Pedigree eelmine, neli aastat tagasi ilmunud album „Growing Apart“, oli kui senise eluga kõik sillad põletanud inimese rännaku algus. Kuulutades albumi avaraja lõpus, et mitte miski ei suuda meid hoida lahku triivimast. Hüljanud ühekorraga kõik, mis talle on siin ilmas pakkunud kindlust, millele on toetunud ja mida armastanud. Asudes teele, et kogeda midagi, mille järgi hing igatseb, kuid mida on võimatu sõnadesse panna. Teekond läbi kõrbete ja lõputute väljade, saatjaks üksindus ja pidevalt peas kummitav soov kogeda midagi uut.

„Skeletal“ on seevastu nagu teekond koju. Rännak asjade suunas, mida peetakse kindlaks ning millelt loodetakse leida tuge. Õnn, pääsemine ning kindel varjupaik ümbritseva hullumeelsuse eest – kõik, mida on eales igatsetud. See on teekond, mida nähakse läbi inimese silmade, kes on kogenud ühe päeva jooksul rohkem, kui mõni teine kogeb terve oma elu jooksul. Kes on tundnud pettumust ja viha, kuid usub, et siin maailmas on veel midagi head.

Plaadi avalugu – distortionist nõretav „Shrine“ on teekonna algus, kus kärisev vokaal ja trumm äratavad rändaja, kiskudes ta silmad lisaks uuele päevale lahti ka laiemas mõttes ja tehes selgeks, et uus elu ja tehtavad valikud on tegelikult sarnased varasematega. Kuigi ta arvab, et kõik on uus, suudab ta endiselt teha neidsamu valesid valikuid, mida tegi ka enne reisile asumist. Filmi „The Machinist“ sämpliv „Machine Shop“ süstib kuulajasse annuse paranoiat, sundides ta nurka põgenema ning suruma käed vastu seina, lootuses sealt mingisugustki toetuspunkti leida. Saadetuna kummituslikust, pidevalt korduvast sündikäigust, tundub rahulikul häälel ette kantud refrään tekstiga – „Confusion, Paranoia, Guilt, Anxiety and Terror“, korraga midagi palju enamat kui lihtne lüürika. Kuulaja selg kattub endalegi märkamatult higiga ning lamp maalib seinale kummituslikud varjud olenditest, keda olemas olema ei peaks. Kõik tundub korraga liiga reaalne ning peas hakkab kummitama mõte, et siit on vaja pääseda.

Lihtsa kitarririffiga algav „Phantom Report“, millele hakkab õige pea sekundeerima elektrooniline trummirütm, peaks peale eelnevat kogenud kuulaja maha rahustama, aga mõjub hoolimata oma rahulikust rütmist hoopis teistmoodi. Tänu oma hirmust teravnenud kuulmismeelele tajutakse korraga, kuidas refrääni all, miksitud peaaegu olematuks, on kosta kellegi vaikset juttu. Lüürikas sisalduv vihje olenditele, kelle olemasolu sa tajud, kuid oma silmaga ei näe, võtab kohe palju kurjakuulutavama varjundi. Kaksikvokaali kasutav, eelmise aasta Electric Storm festivalil esmakordselt presenteeritud „Skeletal“, on vahepeal endale juurde saanud ühe salmi ning muutnud lihtsast industriaalroki palast kaheksaminutiliseks kolossiks, millest ühe poole sisustab kiire dance metal ja teise vaikne ambient. „Skeletal“ annab rändajale viimaks kindla juhise – on aeg pöörduda koju. „Beyond Repair“ on kodutee algus – pole mõtet otsida asju, mida ei leita. Kõik laguneb ajapikku, nii ka viha mineviku ja seal tehtud otsuste vastu. Nagu sosistab vaikne hääl loo lõpus: „Lihtsalt mine“.

Instrumentaalne „Blessed Are Those Who Can Sleep“ suudab tänu madalatele kitarri- ja bassiriffidele oma kaheminutilise kestuse juures olla heliliselt raskem, kui mõni tunnustatud metalbänd terve oma diskograafia jooksul. See on raske, aga samas rahulik uni, mis saabub siis, kui annad endast kõik ning ümbritsev tundub taanduvat tahaplaanile. Magava rändaja ümber jätkab öine maailm oma toimetusi ja kulgu. Keegi kaotab, keegi võidab, keegi alustab, keegi lõpetab. „Death By Cargo“ on Vietnami sõjast osa võtnud piloodi meenutused, mida ta jagab mööduva rändajaga. Mälestused ajast, kui pommituslenduritele avanes veel otsene vaatepilt aladest, mille nad oma surmava laadungiga üle valasid ning täpsusraketid olid alles tulevikumuusika. Nad nägid, kuidas nende silmade all hävinesid sekunditega suured külad, kuidas kuumuse käes muutus vedelaks metall ning tänavaid täitsid laste lõhkikistud laibad, seljas põlenud riidetükid. Isegi oma ülesehituselt meenutab lugu pommitusreidi. Alates aeglasest trummide poolt domineeritud ettevalmistusajast ning rünnaku planeerimisest ja lõppedes järjest enam hoogu koguva finaaliga, mis vägisi manab silmade ette napalmirahe all süttivad väikesed külad.

Kergelt trip-hop’ilik „Sleepland Satellite“ on kui ajutine puhkepaus kõigest eelnevast, võimalus koguda energiat rännaku viimaseks etapiks, mis päädib oma sihtmärgi saavutamisega. „Ruins Revisitedi“ näol on tegemist, ilmselt läbi Pedigree ajaloo, esimese tõupuhta armastuslooga. Kunagi varem pole see neljaliikmeline industriaalmasin kõlanud nii haavatavalt, kui nende vaevu märgatavate indie-mõjutustega 4 minuti ja 3 sekundi jooksul. Lugu, mida kuulates sügisesse taevasse vaadates tundub, nagu süttiks just sellel hetkel pea kohal tuhanded tähed ning joonistuksid välja erinevad tähemärgid ning kauguses sähviv välk jätab mulje, nagu seisaks maailma suurima valgusaparatuuriga laval.

Plaati lõpetav Filteri „Best Thingsi“ sämpliv, rinnal uhket „Kindel Raadiohitt“ tätoveeringut kandev „Lucifer Boy“, laseb vabaks Pedigree masinavärgi südamikus asetsenud tantsupisiku. Rõhudes siiski rohkem rasketele kitarririffidele ja -efektidele, mitte niivõrd lihtsale tantsurütmile, mille eesmärgiks on kuulaja jalg tatsuma panna. See on kojujõudmisele järgnev eufooriahoog, mil tunned rõõmu läbitud teekonnast ning lubad nüüd jääda paikseks ja nautida kõike seda, mis on enne märkamata jäänud. Et siis õhtul istuda vaikselt nurgas ja hakata tundma jälle imelikku rahutust hinges ning alustada eneselegi märkamatult vestlust mõne sarnase ränduriga ning rääkida temaga maailmast, lennukite sihtkohtadest, laevaliinidest ja joomaurgastest kaugete maade taga. Ning tunda end kodus õnnelikuna, et siis korraga mõista, et kodu pole meiesuguste inimeste jaoks mitte kindel koht, vaid kõik kohad, välja arvatud need, kus parajasti viibitakse.