Suure tõenäosusega on Slayer tuttav kõigile hevimuusika kuulajatele kasvõi paari looga või nime kaudu üksi. Bänd, mis iseenesest mingit tutvustamist ei vaja, lasi välja uue (kümnenda) stuudioalbumi. Tegelikult on nende kohta kirjutatud juba kõik, mida kirjutada on. Asi on aga selles, et too uusim võib väga hästi jääda nende viimaseks albumiks üldse, nagu vokalist Araya vihjanud on. Mehed ise on ju vanad ja vaja lapsi karjatada. Just sellises valguses albumit "World Painted Blood’i" vaadata võikski.
Selliste oma nišis suurte ja austatud bändidega on alati mitu totakat konksu, nagu võrdlemine varase materjaliga, mis neid orbiidile lennutas. Aastakümnete jooksul üles ehitatud fanbase jaguneb üldiselt kahte laastu: need, kes kuulutavad Slayeri "surnuks" peale "Seasons in the Abyss’i" ja need, kes võtavad kõik nende albumid vastu ilma erilise kriitikata, sest see on SLAYER. Viimase paari albumiga on bänd teinud hit-and-miss lugusid, mille veidikene kaheldava kvaliteediga otsustati osalt tagasi pöörduda just "SitA" (höhö) saundi juurde, pluss veel juurde visata vanemat elementi.
Võib-olla kusagil üheksakümnendate lõpus panid nad tõesti natukene rappa – kogu see oma identiteedi otsimine, punkmuusikale tribuudi tegemine "Divine Intervention’iga" ja püüdmine kohaneda nu-metali pealetungiga "Diabolus in Musica" albumil. Mitte, et neid ennast väline kriitika huvitaks, kuid võib-olla tundsid isegi, et midagi logiseb. Vaadata uut albumit, kui katset kõike võimalikult nihu läinut parandada, on ilmselt ainsam, sügavam võimalus asjale vaadata, kuna Slayer on Slayer ja nad pole ühegi uue albumiga kusagilt verivärskeid fänne välja kaevanud. Inimesele kas meeldib Slayer või ei meeldi ja nad ise kellegi kuulamameelitamiseks albumitele "hittlugusid" ei topi.
Üsnagi tummine suhtumine (võiks isegi öelda, et eestlaslik) muusikasse on neid põhimõtteliselt samal rajal hoidnud ja igal albumil raiutakse puid. Natuke aeglasemalt või kiiremalt, aga ikka hoitakse sääl sama rida. Uut albumit kuulates ja lugusid järjest võttes ei ole midagi öelda peale selle, mida nende albumite kohta öeldud on. Täiesti tühi töö nendele hindeid panna. Fännid ostavad selle niikuinii ja asjasse pühendamatute jaoks või lainele lihtsalt mittesattunutele kõlavad nende lood ühesugustena juba ammu. Seepärast on Slayeriga alati kindla peale minek.
Isiklikult kuulasingi seda uuemat ja eelmist, "Christ Illusion’it" selle mõttega, et kas nad "juba kukuvad" või suudavad veel ellu jääda ja midagi värskena hoida. "CI" ise oli suhteliselt väsinud ja sita saundiga album, kus väärt lugudeks olid paar nii-öelda catchy‘mat lugu. Uue albumi nimilugu algab aeglaselt, nagu neil viimastel albumitel kombeks on, ja meenutabki üllatuseks "SitA" (höhö) saundi või stiili või kuidas iganes seda nimetada. Avariff on kena ja mõnus, aga siis hakkab Araya laulma. Juba eelmisel albumil kõlas ta nagu püüaks ta võita kiiremini rääkiva mehe võistlust ning natuke on seda ka sellele albumile üle kandunud. Hiljuti tuuril oma hääle kaotanud mees kipub siingi pigem vihaselt rääkima kui karjuma. Mitte, et tal oleks vaja karjuda, kuid siingi teeb vanus oma töö. Nimiloo keskosas toimuv "kitarrisoolo" meenutab heas mõttes mingit metslooma piinamist või siis "Predator 2" seda kohta, kus tüüp endale kraanikausis krohvist sinist möksi teeb, haavale surub ja lõugab. Vot nii vägev on see soolo kohe.
"Unit 731" on teemalt "Angel of Death’i" koopia, mis räägib seekord jaapanlaste nurga alt ja pole iseenesest paha lugu, aga lihtsalt "same old, same old". "Snuff" on kitarriga lolliksminemise lugu, mis lõpuks mingit erilist emotsiooni ei tekita ja kõlab tegelikult eelmise loo jätkuna. Alguses ei pannud tähelegi, et eraldi lugu. Üks albumi parimatest lugudest on "Beauty Through Order". Miks? Sest selles on natukene vana ja natukene uut. Lugu kannab end välja ning ei vaju mõttetusse raiumisse, mida neil tihti teha õnnestub. Slayer on hää siis, kui loos on muu müra all mingi minimaalne, aga "evil" käik ja seda siin ka on.
"Hate Worldwide" on täielik stuudiolaps, timmitud kuidagi väga steriilseks ja ei kõla väga nende loona. Kohati kõlavad sõnad pingutatuna ja mõttetuna. Sama juhtus "CI" peal, kui Slayer avastas, et neile ei meeldi Jeesus. Kõik teavad seda. Milleks teha kitši? Las mõni teine teeb. See pole neil isegi paroodiana tehtud. Tekib ajuvaba "singalong" moment ja üleüldse on see lugu täielik käestlastud võimalus. "Public Display of Dismemberment" on igati unustatav lugu, kuskohas "Human Strain" on meloodialt meeldejääv, kuid lüürika koha pealt jälle absurdne. Võib-olla olen ise kuidagi muutunud, aga jälle kõlavad sõnad väsinuna. Või pigem idee sõnade taga. See on nii oodatud ja ettenähtav. Tahaks selle asemel loo instrumentaali kuulda.
Kõige nõmedam lugu "Americon" laiutab fillerina plaadi keskel nagu tavaks. Sitt kuubis. Üks parimaid lugusid on "Psychopathy Red", mis võinuks aastaid tagasi olla ka "Reign in Blood’i" peal, on pigem nostalgiline meeldetuletus sellest, milline Slayer minu enda arust olema peaks. Vokaalid on meloodiaga harmoonias, lugu ise kiire ja jubedalt hea – ei vaja pikka kirjeldamist. "Playing with Dolls" jääb mulle kaugeks, ilmselt üritatakse "Dead Skin Mask’i" moodi lugu teha, välja tuleb aga halva luuletuse taga käiv biit, millele Araya vahepeal järgi jõuda ei suuda, mingi "Diabolus’e" b-side. Albumi closer ei ole meeldejääv, mitte et see peakski.
Mu arust siin midagi muud öelda ei olegi, kõik on juba ammu nende kohta ära öeldud. Ei tea, kas see on see album, millega nad pensile minema peaksid. Küll aga ei näe neid Ozzy kombel laval ringi komberdamas ja vanuritena samu lugusid mängimas. Mingis east lõpeb Slayer lihtsalt ära ja energia saab otsa, vähemalt vokaali osa pealt. Kuulajate juurdekasv toimub muidugi pidevalt ja osad lapsed satuvad nende peale just uuema albumiga, sest nad ei pruugi bändi pärandist muusikasse lihtsalt teadlikud olla. Bänd ise võiks turvalisuse mõttes laiali minna ja selle noodiga lõpetadagi – hea, et üldse sellinegi album tuli. Oleks võinud ka palju halvemini minna, mis on tegelikult kogu mu arvustuse ainus oluline ja kokkuvõttev lause.