Tänavu sügisel jõudis Rein Rannapi ja ansambel Kosmikud koostööl koondnime all „Ilus Maa“ plaadile legendaarne rockkantaat „Ilus Maa“ ja tema järg „Taevas ja Maa“. Küsimustele kantaatide saamisloo kohta vastas enne Riho Sibulaga jõulutuurile siirdumist Rein Rannap.

Tuuril „Ilus Maa” tegi kaasa segakoor Noorus. Plaadil on koori osad enda kanda võtnud aga RAM ja Ellerhein. Millest selline vahetus?
Sel suvel ei laulnud Noorus: Noorus laulis teisel esiettekandel 1983. Selle aasta suvetuuriks otsisin tuttavate kaudu, lõpuks juba lausa ükshaaval, lauljaid, kes siis kogunesidki kokku erinevatest kooridest, nende hulgas – mu heameeleks – paljud ka Noorusest.

Ellerhein, kes laulis „Taevas ja maa” esiettekandel Tartu Muusikapäevadel, oli suvekontsertide ajal pikemal turneel Jaapanis. Ükski koor ei saanud tulla tervikuna, kuivõrd oli suvepuhkuste aeg, äsja just pingeline laulupidu seljataga jne.

Plaadistamine aga on kahtlemata võrreldamatult nõudlikum tegevus, suviste vabaõhukontsertidega võrreldes, ja eeldab kollektiivi, kes on aastaid kokku laulnud. Suvekoor oleks ka jäänud arvuliselt liiga väikeseks.

„Ilus Maa” plaadi ilmumise puhul TV3-le antud intervjuus rääkisite, et kantaatide lindistamine läks mõnes punktis vägagi pingeliseks. Kas mingi hetk oli tunne, et ”mida me küll oleme ette võtnud” ning tekkis soov kogu projektile käega lüüa?
Ma ei tea, millist lauset te mõtlete. Lindistamine küll ei läinud pingeliseks, töötasime väga pikalt ja väga rahulikult. Väljaarvatud ehk see moment, kus kell hakkas saama kahe minuti pärast seitse, millal lindistus pidi lõppema, aga üks – kõige viimane lõik – oli kooridega veel lindistamata. Õnneks lõpetasime siiski täpselt kell 19.00. (RAM, kui palgaline koor, alustab ja lõpetab täpselt, ning kui me poleks jõudnud valmis, oleks kogu projekt vastu taevast lennanud, sest rohkem vabu päevi RAMil enam poleks olnud).

Pinge tekkis mitte lindistamisega seoses, vaid kokkumängimisega, mida lasime teha kahel korral, erinevates kohtades ja erinevas stiilis. Tänapäeva rokkmuusika kuulaja on rohkem harjunud mitte loomuliku (nagu oli Ilusa maa projekti esimene kokkumängu-versioon) vaid ülikontrastseks keeratud äärmuslike sagedustega ja paksude kajadega rikastatud kõlapildiga. Ma respekteerin täiesti Kosmikute eelistust.

Lugesin just artiklit Biitlite salvestuste uute kokkumängimiste kohta. Iseenesest võiks ka meie välja anda mõlemad kokkumängu-versioonid, ja ehk lisaks isegi veel kontsertsalvestuse, mida ma pole küll kuulanud, kuid millel võivad ehk tempode üleminekud isegi loomulikumad tunduda kui stuudiosalvestusel, kus asja juhtis metronoomitiks. (Loomulikult poleks, meie tillukeses kultuuriruumis, neil versioonidel nii palju tarbijaid, et väljaandmisel mõtet oleks).

”Ilusat maad” sai omal ajal laval näha ainult kaks korda ennem kui ta ära keelati – Tartu Muusikapäevadel ja Tallinnas Teie juubeli kontserdil. Mis te arvate, milliseks oleks võinud kujuneda ”Ilusa Maa” roll Laulva revolutsiooni kontekstis, kui seda poleks ära keelatud?
Raske öelda, ega ”Ilusa maa” tekst pole nii propagandistlik, nii selge sõnumiga, kui sel perioodil vajalikuks osutunud lauludel. Ja ka helikeel on keerukam. Vaevalt tal oleks mingit nö poliitilist rolli olnud.

Selle eest on minu lauludel, ka isamaalistel, jälle pikem eluiga. Kui ma kodumaale naasesin, oli minu looming küll totaalselt käibelt kadunud… ilmselt ka vahepealse keelatuse tõttu. (”Ilus maa” oli seega isegi nö topelt keelatud – kõige pealt teosena, ja peatselt ka kogu mu loomingu osana). Seda suurem on rõõm nüüd, kui – vastupidiselt igasugustele ootustele – on mu vanad laulud taas esile kerkinud!

Olete öelnud, et koostöö Kosmikutega äratas Teis uuesti laulude kirjutamise üles? Kas varsti on oodata uut autorilauludega plaati?
Jah, tahaks küll. Olen sellest, täpsemalt – nendest, juba mõnda aega mõelnud. Umbes 25 aastat on olnud ju vahet. Kui aastaid tagasi anti välja neljal heliplaadil mu 12 aasta vältel (1971 – 1983) loodud laulud, pealkirja all ”Varased laulud”, siis sügasin kukalt, ja mõtlesin, et hm, varased… – aga kus on siis keskmised, ja kas tulevad kunagi ka hilised laulud? Või jäävadki ainult varased? Nüüd näen, et tulevad küll!

Eks laulude kirjutamine hakkas pisitasa tagasi tulema juba varem, aga kui Kosmikute näol avanes väljund, st. reaalne võimalus uusi laule tõesti kohe ka ette kanda, siis tundsin, et olen tagasi kahekümnendates eluaastates. Midagi minus polnudki muutunud, vahepeal mul lihtsalt puudus motivatsioon.

Kas on väga vale väita, et kui „Ilusat maad“ võib võrrelda kontseptalbumiga, siis „Taevas ja Maa“ omab tugevamaid sidemeid jällegi sümfooniliste suurvormidega?
„Ilus maa“ on lühem, ja seetõttu saab ta olla muusikaliselt helikeelelt ühtsem, kompaktsem jne. „Taevas ja maa“ kestab 40 minutit, seal on 18 erinevat luuletust, millest tekkis 18 erinevat, osaliselt ka iseseisvana eluõigust omada võivat laulu. Kui neid laule kanda ette eraldi, siis saab erinevaid lõike korrata, lisada eel- ja vahemänge, nii et iga osa muutub iseseisvaks 3-4 minuti pikkuseks lauluks. Just nii tegime maikuus ühega neist – „Miks sa mind ootad“ – Ekspressi singli jaoks. Kantaadi sees kõlab ta lakooniliselt – 2 minutiga, eraldi loona on pikkus aga 4 minutit. Nii et tegelikult annaks asja veel venitada poole pikemaks. Korraga, järjest ettekandes selleks muidugi vajadust ei ole, pigem vastupidi.

Ka luuletused ise on siin Runnelil eriilmelisemad kui „Ilusas maas“. Nii see, kui teose suur ajaline ulatus, tingis, et ühest küljest ma lähtusin sellest, mida mingi luuletus mulle rääkis, ja teisest küljest ei püüdnud seda, mida ta rääkis, suunata, ühtlustada, vaid lubasin lauludel tulla täiesti eriilmelised. Mõnda üliharitud kuulajat – mu tuttavat – on häirinud kantaadi liigne stiililine, isegi žanriline kirevus. Aga ma tegin seda meelega. Sest, noh näiteks, selle country stiilis osa oleksin võinud ju välja jätta või siis teisti lahendada. Kuid minu meelest annavad need kontrastid asjale omamoodi üllatusväärtuse.

Võrdlus klassikaliste suurvormidega võib siin tekkida vaid mõneks lühikeseks hetkeks – täpsemalt – teose algus-retsitatiiv on kaasaegse klassikalise ooperi võtmes (John Adams) ja lõpus ma paaril korral, kulminatsioonis, kasutan stilisatsiooni a la Orff.

Olete öelnud, et ”Ilus Maa” valmis väga kiiresti. Kirjutasite kogu kantaadi muusikalise osa valmis kahe päevaga. Kui kiiresti valmis ”Taevas ja Maa”?
Noh, ega Ilus maa ei valminud LIIGA kiiresti, seal ongi tegemist vaid täpselt 10 lühikese meloodiaga, ehk siis nagu 9 salmi ja 1 refrääniga. Seade muidugi tegin hiljem. Ja mitte ainult seade, mäletan, et esimese osa motiivide suhteliselt sarnaseid, kuid siiski iga kord erinevaid, keerutusi valisin ja järjestasin ikka põhjalikult ja hoolikalt. Mul on selle tegevuse visandid kõik säilinud ja puha (või siis ei ole, – ma vist lihtsalt mälust leidsin selle noodilehekülje ja meenutasin toonast pusimist). Nii et mõne osa puhul tähendas ”loomine” vaid algidee leidmist, päris komponeerimine tuli alles hiljem…

Kirjutan samas tempos tänagi, alles eelmisel laupäeval tegin päeva jooksul 7 täiesti suurt, iseseisvat laulu (igas ikka mitu erinevat meloodiat – salm, refrään, ja veel midagi) – sest sain just meiliga tekste juurde, aga kasutasin ka juba varem klaverinurgal seisnuid. Oli selline hea päev ilmselt. Eks innustas ka see, et tulemas on jõulutuur koos Riho Sibulaga, kus me, lisaks traditsioonilistele jõululauludele, kanname ette minu ainult uusi laule, nii et mul on taas käegakatsutav väljund olemas!

Ja ega ma pole öelnudki, et järjest – päev on ju pikk. ”Ilusa maa” puhul ei mäleta NII täpselt, aga viimasel laupäeval tegin 4 laulu järjest pärastlõunal (Tungla tekstiga lastelaulud), aga teised hommikul ja ühe veel õhtul. Eks veidi aega võtab ju ka nende täpne üleskirjutamine. Rõhutan veel, et tegu on vaid meloodiate, st viiside pähetuleku ja nende paberile fikseerimisega. Kõik muu, nagu seade, eel-ja vahemängud, sageli ka vorm, harmoonia täpsustused jms tuleb teha alles hiljem.

”Taevast ja maad” tegin rahulikult, ehk vast paari nädala vältel. Algul ei teadnudki, mis sest täpselt tuleb. Ei teadnud, kui paljusid luuletusi ma sellest tsüklist ära kasutan. Ja ega ma igal õhtul ei proovinudki…

Enne suvist ühistuuri Eesti Päevalehele antud usutluses ütlesite: "Tunda end teiste keskel – oma ilusal maal – ja saada muusikast meeliülendavaid positiivseid elamusi – see on see, mida inimesed praegusel ajal kõige rohkem vajavad.“ Nüüd, hilissügisel tuurile tagasi vaadates kas tundub, et eesmärk sai saavutatud?
Meie, esinejad, omalt poolt selle eesmärgi kindlasti täitsime. Teiste inimeste suhtes olime ilmselt liiga optimistlikud, enamus neist siiski ilmselt ei vajanud seda just „kõige rohkem”… aga need kes tulid – aga seda peab nende käest küsima. Kommentaaride põhjal jäi küll mulje, et õnnestus.

Lõpetuseks olete öelnud, et unistasite lapsepõlves ning isegi veel koolieas, sellest, et olla universaalne kunstnik. Milline oleks ideaalis universaalne kunstnik? Muusikuna, kes liigub vabalt erinevate stiilide vahel, esitades nii klassikat kui ka otsekohest rockmuusikat, kas võib Teid siis pidada universaalseks muusikuks?
Jah, võib pidada, ”täisuniversaalseks” muusikuks ! 🙂
Päris lapsena arvasin, et minust saab nii kirjanik kui kunstnik kui muusik. Muusikuna mõtlesin endast kui heliloojast, dirigendist ja pianistist. Žanrite vahelisest konfliktist ei teadnud ma lapsena loomulikult midagi. Laulsin vannitoas oopereid omaenda librettole, ise ”lavastades” ja dirigeerides. Ma arvan, et nii olekski võinud minna, ideede puuduse üle ma pole küll kunagi elus pidanud kurtma. Lihtsalt, nagu kogu inimsugu, nii ka mina olen pigem mugav ja laisk, kui fanaatiline (aga muidugi on maailmas ka fanaatikuid!).

Vähemalt seda võin küll rahuolevalt öelda, et muusika-siseselt olen nii rollipiiridest (looja, esitaja, improvisaator) kui ka žanripiiridest (mis iganes nad siis kellegi jaoks parasjagu ka pole) alati suutnud lõdvalt üle astuda, neid sageli isegi mitte märgates. Minu jaoks on kõik muusika üks.