Päris aasta lõpus ilmus Postimehe hinnangul Eesti läbi aegade parim popmuusikakogumik «Eesti pops 1». Janek Murd ja Erkki Tero ansamblist 3Pead räägivad, kuidas nad selle kokku panid ja milline on Eesti popi seis.

Eesti muusikale oli 2009 murranguline. Klubide programmides on Eesti bändid, kriitikute edetabelitesse jõuab aina rohkem eesti muusikat, meie bändidel on üha tihemini asja riigist välja. Detaile, millest moodustub suur pilt, on raske märgata, seda tänuväärsem, kui keegi nopib kokku olulise, seob kenaks kimbuks ja ulatab kuulata.

Eesti vabas ja sõltumatus popis on selle tähtsa töö teinud 3Pead, kes andis aasta lõpus välja imeilusa kogumikplaadi «Eesti pops». Plaadil on 21 hoole ja armastusega kogutud ja täiuslikuks pop(s)utatud laulu. Esinejate nimekiri Röövel Ööbikust ja Heini Vaikmaast Pedigree ja Toe Tagini, vahepeatusega Tolmunud Mesipuu ja Imandra Lake’i juures on eklektiline, kuid kuulates selgub, et võluri puude on suutnud virvarri filmilikult terviklikuks kulgemiseks sättida.

Mis inspireeris teid sellist eesti muusika kogumikku kokku panema?
Janek: Pealkiri «Eesti pops» oli juba aastaid tagasi hakkamas. Pärast meie «Taevaluukide» albumit oli mõte lasta teha nendest lugudest töötlusi ja teha ise teistest. Samas sai kuulatud palju uut eesti muusikat ja tekkis tunne, et lemmikutest saaks kokku hea ja uue kogumiku. Et aasta lõpus tuleb välja «Eesti pops», otsustasime septembri algul Hiiumaal.

Erkki: Sellest on vähemalt kümme aastat juttu olnud. Eks päris algul sai «Eesti popi» vinüülide otsas pööreldud ja fantaseeritud, tööpõld tundus lai. Soov oli teha midagi, mis ulatuks enda ümber pusimisest kaugemale, lahustada end teiste muusikas, siduda eri maailmu. Tundus, et korralikku eestipärast kogumikku pole juba mõnda aega koostatud. Samas oli ilmunud või ilmumas palju head eesti muusikat, mille eraldi hankimine käinuks kuulajaile üle jõu.

Hoolimata eristiililistest esitajatest on plaadil ühtlane kulg ja atmosfäär. Mis on lugude ühine nimetaja teie jaoks?
Janek: Ongi Eesti pops. See ei ole otseselt Eesti popp, siin ongi väike nihe, huumor ja kalle, kerge iroonia (pops nagu kehvik, eemaletõugatu; pops nagu mahv). Nagu loos «Viis viimast» sõnad: «Tähtsaid mehi täis on poodium, jaa, kõik on täis.» Kohtuvad küll eriilmelised asjad, aga kõik on meie spetsiaalne valik ja meie tunnetuse kaudu tervikuks seatud.

See ei ole kogumik, kus artistid andsid meile lugusid nagu heaks arvasid. Kuulasime eelnevalt materjale läbi, kui mõne loo originaalversioonis miski kulgu häiris või tundus, et saaks veel paremaks muuta, kohendasime.

Erkki: See on kvaliteetne eestipärase joonega muusika olenemata stiilist. Filmilik külg on meile alati tähtis olnud, lugude järjestus mängib olulist rolli, kui on soov kuulajat rajal hoida ja samas erinevaid maailmu tutvustada. Kokku ongi need sellised alateadlikud detailid, mis panevad plaati uuesti haarama. Külm hitiparaad seda ei tekita.

Milline on teie arvates Eesti muusika hetkeseis? Kuidas kasvada veel tugevamaks ja murda üle piiri?
Janek: Eestikeelse muusika osakaal on oluliselt suurenenud. Kohalikku, siinse tunnetuse ja meeltega tehtud muusikat on rohkem. Otsitakse ja kaevatakse rohkem kohalikes taustsüsteemides ja juurtes. Muusikat tehakse rohkem kodupublikule. Puudu on majanduslikust toest, kuigi vaatamata sellele ilmub plaate rohkelt. Infot on alati tohutult.

Et tõmmata tähelepanu, peab uus asi eristuma. Ainuomane ja originaalne saab aga tekkida vaid siis, kui julgetakse olla isepäised ja innovatiivsed. Kui midagi sellist tekib, lööb see ka läbi. Tähtis on ka tehniline pool: heli tuleks viimistleda sama tasemeni kui mujal või enam. Tuleb pöörata rohkem tähelepanu detailidele, võtta ette rohkem eksperimente ja kõrvalekaldeid.

Kui asi on valmis, on täiesti eraldi teema muusika viimine inimesteni. Seda ei valda ka ise nii, et oskaks teistega jagada. Õnne peab ka lõpuks olema. Riigipiirist aitab läbi murda ka ühiskogum, millele võib tekitada juurde oma muinasjutu (head eeskujud Island, Norra, Soome, Rootsi, Kanada).

Erkki: Vahe on kindlasti selles, et vähem on välismaa­ihalust, mis on samas erguti kvaliteedi tagamisel. On aru saadud, et esmajärjekorras tehakse muusikat oma inimestele ja see ei tähenda allahindlust sisu osas. Kadumas on piir alternatiivi ja peavoolu vahel, elemendid sulanduvad.

Võrreldes varasemaga aktsepteeritakse kõiki eri suundi, päris ebastiilseid žanreid ei ole, live-power on aina tähtsam, elektroonika ja rokk on sulandunud. Kui midagi jääb puudu, siis ühistööst – paljud bändid võidaksid, kui veidi oma egost loobuksid ja reaalselt mõtleksid, mis on nende võti ja mida-keda selleks vaja on. Mäng, mida mängida, ei ole ju ületrumpamine, vaid muusikaline mäng, mis olemuselt on puhas rõõm.

Riigipiiridest üle murda aitab teadmine, et piire polegi. Meil on levinud suhtumine, et kui sa välismaal päris tippu ei jõua, ei saanud sa üldse hakkama. Selle taga on aga hirm ja ebakindlus. Parem natuke elutervet nahaalsust kui kramplikku püüdlikkust.

Kohalikku omapära veidi häbenetakse või ei teata hästi, milline see omapära on. Kindlasti on eeliseks eesti keel, mis fantaasiarikkalt laulduna võib kõlada uue linnukeelena.

Loomulikult on tore, kui tullakse välja vaimuka eestipärase ingliskeelse aktsendiga, oleneb julgusest. Parim suhtumine oleks mõelda, et maailm lausa vajab eesti muusikat!

Kas mõni eesti kollektiiv üllatas lõppenud aastal positiivselt?
Janek: Imandra Lake, Avalon Sutra, Multiphonic Rodent, Paf, Andres Lõo, Kosmofon ja Kosmosepealinn on meie plaadil sellised näited, kellest on varem võib-olla vähe kuulda olnud.

Erkki: Noise-rokkar Andres Lõo, QueeNNaive oma lavapaueriga, Giuseppe Perverdi Big Band, Tolmunud Mesipuu, Dramamama ja One Dollar Project lisasid usku eesti päritolu maailmaroki olemasollu.

Millised välisartistid olid teie jaoks olulised aastal 2009?
Janek: Filmimuusika British Sea Powerilt ja Clint Mansellilt. The Advisory Circle, Belbury Poly, Lanterna. Peterburi plaadifirma Theomatic asjad An-2 ja Acos CoolKAs. Ja Bibio, Air, Phoenix.

Kui peaksite tutvustama «Eesti popsi» plaati ühele välismaalasele, kes Eesti muusikast midagi ei tea, siis kuidas temas huvi ärataksite?
Janek: Annaksin talle «Eesti popsi» plaadi.

Erkki: Kinnitaksin, et ta kuuleks maailmatasemel muusikat, millest ta varem midagi kuulnud pole. Ja tervikut kuulates saaks ta kindlasti kätte selle eestipärase mahvi, milles ongi meie kogumiku mõte.

Millised on 3Pea plaanid alanud aastaks?
Janek ja Erkki: Teha valmis ja anda välja nii 3Pea kui ÖÄKi uus plaat. Aeg vajab neid.

Kas võib loota, et «Eesti popsist» saab tava?
Janek: Kindlasti. On ka mõtteid, et tekib erinevaid kogumeid: ühendusi eri muusikute koostööst, eraldi filmimuusika peatükk… Kuna andsime plaadi ise välja, sõltuvad võimalused ja tempo ka sellest, kuidas see formaat vastu võetakse, kuidas seda ostetakse. Kultuurkapitalilt me toetust ei saanud ja sellele ei saa ka tulevikus loota.

Erkki: Igatahes on lootust rahvusvaheliseks à la Café del Mar stiilikogumikuks, mille kaane all on ka kollid!