Tallinnas toimub 29.–31. jaanuarini esmakordselt dokfilmifestival DocPoint. Lisaks filmidele on festivalile kohaselt Tallinna saabumas ohtralt erikülalisi ning kavas ka festivali peod. Täpsustavatele küsimustele ning fantaasialendu ärgitada üritavatele torgetele vastab multikulturist ja ürituse peakorraldaja Tristan Priimägi.
Mis on DocPoint?
DocPoint on dokfilmifestival Helsingis. Kaheksa aastat vana ja igati tegija kogu Euroopas. Nüüdsest tänu uitmõttele teoks saamas ka Tallinnas. Sellest reedest kuni pühapäevani on kavas näidata 17 filmi, mis on Soome DocPointi programmist hoolikalt välja valitud. Paljusid filme juhatavad sisse ka režissöörid ise ja hind on igati asjalik – kõik seansid ainult 25 krooni… Ongi vist kõik sissejuhatuseks?
Kuna ja miks tekkis idee Soomest festival ka siia importida?
Eelmise DocPointi ajal istusime sealsete korraldajatega Helsingis hommikusöögilaua taga ja äkki keegi ütles, et miks me ei võiks seda Tallinnas ka teha. Miks, sellele küsimusele saime vastuse siis, kui taipasime kui lihtne ja loogiline see tegelikult oleks. Kui külalised ja filmid on juba siia polaartsooni toodud, siis miks mitte neile ühe maa asemel kaht näidata. Ideaalne klapp Soome tiimiga tuli muidugi väga abiks. Muidugi me vaidleme ka, aga kõigil vaidlustel on mingi konkreetne tulemus. Eestlaslikult väljendudes: väga hea on asja ajada inimestega, kes on sama otsekohesed. Põhjala inimesed lihtsalt ei oska kaua mingit kamarajura ajada ja nii säästame kõigi energiat. Kõik sujus algusest peale.
Kas festivaliprogramm on täies mahus sarnane Soome omale või olete teinud valiku? Kui valiku, siis miks just sellise?
Soomlaste kataloog on ikka paks ja aukartust äratav. Neil on sel aastal programmis 136 filmi kahekümnest riigist ja kogu üritus kestab kuus päeva. Me esimesel aastal võtsime vastavalt võimetele, arvan, et sissejuhatuseks täitsa parasjagu. Järgmisel aastal kui Tallinn on kultuuripealinn, siis on natuke suuremad plaanid, kui neid ainult teostada lastakse. Mis valikusse puutub, siis proovisime välja korjata need, mis meie arvates mõjusid üllatuslikult või raputasid emotsionaalselt. Otseselt mingist teemast ei lähtunud, aga eelmise aasta hitid proovisime ikka ära võtta. Osaliselt õnnestus ka – "Putukate heli" on näiteks Euroopa filmiakadeemia parim dokk eelmisest aastast ja mitmed filmid nagu "Punane kabel", "Unistuste maa", "Google-beebi", "Lumeloomake" ja "Ameerika kardetuim mees" olid novembris kuulsa Amsterdami dokifestivali IDFA erinevates võistlusprogrammides. Viimane kandideerib hetkel dokikategoorias ka Oscarile, nii et proovisime leida filme, mis oleks laiemalt tuntud, aga millel oleks ka keskmisest intrigeerivam sisu.
Miks DocPoint, kas see kõlab paremini kui näiteks DokkPunkt?
Noh, see on ju nimi. Kaubamärk. Kui näiteks oletame, et tuleb Flaming Lips Tallinnasse, siis ei hakata tõlkima, et esineb ansambel Leegitsevad Huuled. Kuigi tegelikult isegi võiks, praegu tundub.
Kas arvad, et dokkfilmile on piisavalt huvitatud publikut, et korraldada eraldi festival (näitab ju näiteks Kumu vist pea iga nädal dokke)?
Eks see olegi Kumu doki edasiarendus ka. Meil oli võimalus teha nüüd organiseeritumal moel ja kvaliteetselt üks dokiüritus ja me võtsime võimalusest kinni just selle usuga, et kui vähemalt mujal maailmas on huvi doki vastu filmiringkondades järjest kasvav, siis ehk võib sama ka Eestis loota. Põhipoint on muidugi ka see, et lihtsalt on piisavalt huvitavaid ja intrigeerivaid filme, mida rahvale jagada tahaks. Paljude arvates toimub dokimaailmas palju elavam liikumine hetkel, kui näiteks mängufilmide hulgas.
Millised on tulevikuplaanid, kavatsete üritust korraldada edaspidi regulaarselt, laieneda või vaatate alustuseks, kuidas esimene kord sujub?
Kui rahvas on meie poolt, siis miks mitte laieneda. Kui keegi kinno ei tule, siis teeme teistsugused järeldused. Eks nüüd nädalavahetus näitab, millise vastuvõtu me saame. Üldiselt on juba suuremad plaanid tehtud ette ära nii 2011. aastaks, mil Tallinn on kultuuripealinn, kuid oleme ka veidi arutanud, mis võiks toimuda aastal 2012, kui Eesti film saab saja aastaseks. Soomlastega on leping esialgu tehtud kolmeaastase koostöö peale, nii et ise suhtume tulevikku positiivselt.
DocPoint (või üldse dokkfilm) Eestis 10 aasta pärast?
Loodame, et selleks ajaks on Eesti dokis lõppenud see ajalooliste portreepiltide vorpimine, kus arhiivikaadreid kommenteerivad rääkivad pead ja millel väljaspool koduvabariiki pole mitte mingisugust tähtsust. Kümne aasta pärast pakatab Eesti doki-skene noortest dokitegijatest, kes on hariduselt teoloogid, geograafid, semiootikud, vorstitoppijad ja maalikunstnikud. Võtmesõnadeks on nahhaalsus, mängulisus, üle joonte värvimine, aukartuse puudumine formaadi vastu, skandalism, vaimukus ja värsked ideed. Kõlab ju hästi?
DocPoint on selleks ajaks muidugi selline üritus, mida enam reklaamima ei pea, müüb poole tunniga seansid välja nagu Roadburni festival, vanad särgid on nõutud vintage-kaup, ja kõik maailma parimad dokitegijad krabavad küünte ja hammastega võimalusest siia oma filmid tuua ja ise külla tulla ja meil on piisavalt pappi, et seda endale lubada. Loomulikult toimub ka rongkäik läbi linna ja turistijaht kaameratega vanalinnas.
Mis eristab teie korraldatavat festivali mingitest teemafilmipäevadest? Kas on eriti põnevaid külalisi tulemas või eraldi tähelepanuväärivat toimumas?
Külalisi tuleb meil päris palju. Režissööridest külastavad Tallinnat Kimberly Reed Ameerikast ("Kadunud pojad"), iirlane Ross Whitaker ("Saviours"), mitmed Soome režissöörid nagu Arto Halonen ("Magnetmees"), Mohammed el Aboudi ("Usulahingud"), Jari Kokko ("44500 MAX) ja Miia Tervo ("Lumeloomake"). Eriti hea meel on selle üle, et tuleb ka retrospektiivi kangelane Poolast Marcel Lozinski. Islandi avafilmi "Unistuste maa" aitab sisse juhatada filmi produtsent Hanna Björk Valsdottir. Tuleb kohale ka filmi „44500 MAX“ peategelane Max Perttula, kes on täiesti erakordne karakter – Soome parfümeeriatootja, kes proovib Kesk-Soomes teostada oma unistust, mis kuulub küll pigem Pariisi. Loodame, et ta võtab ka oma tooteid kaasa.
Kõik külalised juhatavad sisse ka oma seansid, nii et rahval on võimalus autoritega kohtuda.
Meil on loomulikult kavas ka festivali peod reedel ja laupäeval, mõlemad Von Krahlis. Reedel esinevad Eesti DJ-d: Morna, Ringo & Tarrvi, Don Erikson ja Kristo Rajasaare. Laupäeval astuvad lisaks DJ-dele, nagu Tõnis Kahu, Ottimo ja Jaagup Jalakas, üles ka bändid Malcolm Lincoln, Ehitajad ja Sequoia 7.
Mis sa arvad, miks on üldse vaja dokkfilme? Kas see, kui valge mees mugavas kinosaalis vaatab, kui nässus kõik kuskil Aafrika kogukonnas või kurdide külakeses on, muudab midagi?
Usun, et dokfilmil on võime maailma muuta. Esimese näitena meenub Errol Morrise klassikaline "The Thin Blue Line", kus filmi tulemusena vaadati üle vana mõrvajuhtum ja vabastati süütu mees vanglakaristusest. Maailma muutmine on ehk natuke liiga plakatlik
fraas, aga ütleme, et arvamusi kujundada suudab dokumentalistika kindlasti. Mis puudutab kurdi külasid, siis… kas me eestlastena kriisis vaeveldes ei tahtnud, et meie lugu kuuleks ka muu maailm, lootuses, et meile appi tullakse? See, et sa pole oma jamadega üksi, on siiski esimene samm arengu suunas, ükskõik, kui mugavas toolis seda ka ei vaadata.
Kas on mõni kultuurisündmus (ükskõik, kas siis festival, näitus, film, uus plaat), mis viimasel ajal on eriti muljet avaldanud/südamesse läinud?
Minul isiklikult? Elan pidevas mini-kultuurišokkide maailmas. Muusikast meenuvad kõigepealt hetkel ehk Black Boned Angel, Untold, Astra, Litmus, Jesu, Kylesa, Zomby, Circle, King Midas Sound, Final, Eagle Twin jne… Filmidest kasvõi Soome DocPointi tänavune avafilm, Soome meestest ja saunamütoloogiast kõnelev "Steam of Life". Super tegelased, ennenägematud saunad ja tumedad-tumedad pihtimused.
Millist filmi pead ise festivali eriliseks pärliks? Mis avaldas endale muljet või arvad, et saab olema suurim elamus publikule?
Erilist pärli pole, on terve pärlikee 🙂 Terve rida isiklikke, emotsionaalseid filme nagu "Kadunud pojad", "Google-beebi", "Õitsev äri" – neid kõiki pean väga kõvaks. "Punane kabel" on eksperiment Põhja-Korea ideoloogia kallal, mis on tõstatanud rea küsimusi dokkide eetilistest ja moraalsetest piiridest, "44500 MAX" on aasta kummalisim portreelugu ja "Unistuste maa" avab Islandi finantskriisi telgitagused. Tuleb tunnistada, et kogu programm on üsna sotsiaalkriitilise alatooniga, aga kuna filmid on pärit üle maailma, siis tundub, et dokkide üldine suund ongi praegu selline.
On veel midagi, mis jäi rääkimata? Veel midagi, miks peaks kindlasti DocPointi filme vaatama tulema?
Kellel dokumentalistika vastu on huvi olemas, neil ma arvan, et tasuks küll 25 krooni eest film heas formaadis (osad ka 35mm filmi pealt) ära vaadata. Seda enam, et filme juhatavad sisse tegijad ise. Soodne hind, kvaliteetsed filmid ja tutvumine filmitegijatega. Mida veel ühelt seansilt üldse tahta?
Lisaks, eks meie edasine tegevus ole külastajatest otseses sõltuvuses, nii et kui arvate, et selline üritus ka edaspidi Eestis toimuda võiks, siis tulge ja avaldage oma toetust!