Lõpuks ometi, pärast nelja pikka aastat, sai Evestus valmis oma kolmanda plaadiga „This is Dramacore“. Lihvinud oma teose perfektsuseni nii muusika kui kujunduse poole pealt, soostus ta pajatama plaadist ka veidi lähemalt.
Palju õnne uue albumi ilmumise puhul. Kas selle plaadiga algas sul uus ajajärk? Kuidas sa ise seda näed?
Noh, nii ja naa. Eks ta kindlasti on kolmas plaat, aga selle ajaga olen ise nii palju arenenud. See on paratamatu. Eks mul on siis arengut plaatide vahele nii väga vaja võrreldes teiste artistidega (naerab). Samal ajal on see plaat kindlasti ka uus ajajärk. Võib-olla olen ma selle plaadiga täiskasvanuks saanud. Igasugused katsetused ja värgid on ära tehtud ning leitud teema, mis toimib enda jaoks kõige paremini. Ma suudan kõike teha, mida ma tahan, täpselt nii, kuidas ma tahan. Aga kurat teab, missugune järgmine plaat on.
Sa oled rõhutanud, et selle albumi stiili nimi on dramacore. Mida sa selle all silmas pead?
See nimetus iseenesest tuli sellest, et see uus materjal on jube dramaatiline. Kogu see orkester ja teema seal sees. Ei osanud seda materjali kuidagi teisiti ka nimetada. Industrial ta kuskilt otsast nagu on, aga samas ei oskaks ühegi industriali artistiga seda võrrelda. Gooti jaoks on ta ka liiga industrial või rock. Ta ei ole ei üks ega teine. Iseenesest on albumi valem väga tugev. Industrial-teema sümfoonilise taustaga. See võikski olla dramacore.
Panin tähele, et albumil oled sa pigem rõhutanud erinevaid detaile kui vokaali. Miks nii?
Eelmisel kahel plaadil kasutasin ma ainult sämpleid, seal polnudki vokaali. Seda on palju küsitud ka, et miks vokaal nii taga on, aga ma ei taha vokaali ette tuues ära kaotada muusikat, mis on minu jaoks väga oluline. Olen üritanud panna vokaali muusika osaks. Vokaal peab toetama ja andma rohkem tempot, töötama instrumendina. Kui mul tekib moment, kus on ilgelt oluline point, millest ma laulan ja tahan oma sõnumit rõhutada, siis ma teengi akustilise tausta ja panen vokaali põhja. Sellel plaadil on minu jaoks oluline muusika ja aranžeering, kompositsioon on nii tihe, et vokaali esile tuues peidaks ta väga palju enda alla ära.
Albumi kujunduse tegi su daam, Stitch. Tervest albumist võiks minu meelest näituse teha. Kui palju sa teda suunasid albumi kujunduse puhul või andsid talle vabad käed?
Ta on olnud kõik need neli aastat albumi loomise kõrval. Mul isegi ei olnud nii väga vaja teda suunata. Kujundus peab toetama muusikat, ta ei tohi sellele alla jääda. Lihtsalt panna kahe-kolme lehekülje peale sõnad ritta – see ei toimi minu jaoks. See peab olema ikkagi teos. Plaadil on lood tigedad ja artwork iga loo kohta peab ka olema tige. Iga loo jaoks on booklet’is kaks lehekülge. See kõik on koos tehtud ja vaidluseid oli väga vähe. Aastatega on lugudel välja kujunenud oma näod ja seda kujundust sai tehtud kokku umbes seitse kuud. Siis olid lood olemas ja kujundus tuli selles mõttes lihtsalt, et ei olnud vaidlusi, et mis läheb kuhu. Kõik oli enam-vähem teada.
Mõni aeg tagasi sa kaebasid oma MySpace’is, et inimesed ei hinda enam albumeid. Sa pole esimene. Billy Corgan Smashing Pumpkins’ist vingus selle üle juba aastaid tagasi. Kas sa arvad, et album kui selline, hakkab ajale jalgu jääma?
Ma arvan, et see on ühiskonna arengu case. Kõik läheb kiiremaks. Seda tõestab näiteks Mindless Self Indulgence oma viimaste albumitega, mis ilgelt löövad, kuid albumi pikkuseks on 25-30 minutit ja keskmine lugude pikkus on 2 minutit. Inimeste tähelepanu vajub nii ära. Uuel põlvkonnal on albumi idee väga häguseks muutunud, nad on harjunud internetiga. Ühest küljest võib hirmus vihaseks saada, aga teisest küljest pole sellel mõtet, sest mis sa ikka teed. Ikka jäävad alles mõned mehed, kes austavad seda teemat. Materiaalselt pole tõesti enam mõtet albumit välja anda. Inimesed ostavad iTunes’ist üksikuid hitte, mis on singlilood ja ülejäänud jääb hardcore fännidele, kes seda tahavad.
Sind on läbi aastate võrreldud Mortiisiga, mis minu jaoks on olnud veidike arusaamatu. Oled sa nende aastatega selgusele jõudnud, miks seda tehakse?
Mul on endal selline teooria: kui inimesed mind Mansoniga võrdleksid, siis see oleks liiga suur kompliment mulle ning nad on leidnud väiksema kaliibriga artisti, keda kõik teavad, aga kes ei ole teab mis staar. Ma arvan, et meil on sarnased patsid ja see ongi kõik. Mulle ka väga meeldib, mida ta teeb, aga tutvustades oma muusikat ei julge ma ennast üldse Mortiisiga võrrelda, kuna see annaks loominguliselt väga vale ettekujutuse. Eks asi ongi välimuses. Me oleme väga ühte nägu, mis on päris hirmus. Meil on sarnased ninad, kui ta maski ära võtab. (Naerab.)
Industriali meestel on suurtest tegijatest ikka samad eeskujud. Kindlasti Trent Reznor, siis mõnel võib-olla Skinny Puppy või keegi teine. Kes aga vähem tuntud artistidest selle albumi loomeprotsessi mõjutas?
Üks päris suurtest mõjutajatest, keda ma pole viimasel ajal väga kuulanud, on selline mees nagu Raymond Watts ehk siis Pig. Tal on ilgelt palju loomingut, aga teda teatakse vähe. Ta kasutas oma industrialis orkestrit, aga pigem sämplite kujul. Sealt tuli palju inspiratsiooni. Võib-olla ka Prodigy, kitsama silmaringiga inimesed selle peale ei tuleks. Hip-hop on ka päris palju mõjutanud: Onyx, Eminem, LP. Samas, ma tegin seda albumit nii kaua ja mingi hetk ma ei kuulanudki muusikat. Nendes lugudes läksid kihid nii tihedaks, et ammutasin inspiratsiooni omaenda lugudest. Sellega on nii, et tegeled ühe projektiga nii kaua, et mingi hetk sa ei taha enam midagi kuulata. Ma ei teagi, mis on viimase paari aasta jooksul muusikamaailmas toimunud.
Sul tuleb 2 kontserti No-Big-Silence’iga.Räägi, milline on Evestus laval? Millist muljet sa üritad endast jätta?
Nagu ma rääkisin plaadikujundusest, nii üritan lavalgi esitada lugu vääriliselt sellele, kuidas lugu kõlab plaadil. Visuaalses mõttes ka. Minu jaoks on alati olnud show-element hästi oluline, juba Solwaigi aegadest peale. Nüüd ma olen lihtsalt vanem, leplikum ja tolerantsem. Ei pahanda enam bändide peale, kes lähevad lavale samamoodi, nagu nad lähevad poodi piima ostma. Kui ma olen laval, olen meelelahutaja, artist, siis ma pean andma neile show, mille eest nad on maksnud. Kui nad tahavad lihtsalt muusikat kuulata, siis võivad nad seda samahästi kodus plaadi pealt ka teha. Kui Evestuse kontserdile tulete, siis annan mina endast kõik, et te saaksite elamuse, mitte nelja meest, kes lihtsalt lugusid mängivad.
Traditsiooniliste küsimuste aeg: mis on hiljuti su CD-mängijas või iPodis mänginud?
Copshootcop ja nende kolm viimast albumit on viimasel ajal keerelnud. Jube kahju, et bänd juba ’96 aastal laiali läks.
Mis on su lemmik rada 7?
Copshootcop – Any day now albumilt „Release“.
Suur töö on tehtud. Kuhu edasi?
Ma ei teagi. Tahaks hirmsasti kontserte anda ja tahaksin edasi liikuda. See album võttis palju aega, kuna oli täiesti uus lähenemine muusikale. Aasta-paar läks mõtlemisele, kuidas kõik toimima panna. Kuna kõik on selge, siis peaks kiiresti edasi minema, aga puhata tahaks ka. Eelkõige kavatsen teha kõik, et seda albumit võimalikult paljudeni viia ja anda paljudele võimalus seda kogeda. Kas nad mind lõpuks tänavad või mitte, see on nende enda asi. Vaatab, mis edasi saab.
Lõpetuseks midagi?
Mul ei olegi midagi öelda, plaadil on kõik öeldud. Kuulake albumit ja tulge kontserdile!