Schilling on võluv. „Kõige sõbralikuma atmosfääriga muusikafestival,“ on mu oma kogemuse järgi absoluutselt tabav kirjeldus 3. juulil Kilingi-Nõmmes toimuva suveaiapeo kohta.
Festivali korraldab oma kodukohas juba viiendat aastat DJ Estrada, kes oli varmalt valmis vastama ka rada7-e täpsustavatele kürimustele.
Viimasel ajal on idee oma koduhoovis mõni festival püsti panna üsna popiks muutunud. Kuidas ja miks sul viis aastat tagasi selline mõte tuli?
Jah, tõesti on märgata koduhoovifestivalide lainet. Mina ei teagi, kust see mõte tookord tuli – lihtsalt oli järsku selge, et tuleb teha. Mingis mõttes andis tõuke ka varem Kilingi-Nõmmes toimunud Punk’n’Roll – õnnestus seda kahel aastal külastada, saadud emotsioon oli ikka suhteliselt kole. Tahtsin seada midagi vastukaaluks, et niinimetatud noortekultuuri ei esindaks seal ainult selline agressiivse meeleoluga ettevõtmine. Kuid see polnud kindlasti ainus põhjus, pigem viimane impulss.
null
Miks on Schilling-festivalil selline nimi? Kust, kellelt see pärit?
Nimi pärineb Kilingi-Nõmme koduloost. Kunagi olid selle kandi suurimad härrad parunid von Schillingid. Ja oli ka kuulus Nõmme kõrts, mis jäi postitee äärde. Kui mõisa ja kõrtsi vahele hakkas tekkima asula, siis oli see Schillingi-Nõmme, mis moondus aja jooksul Kilingi-Nõmmeks. Nii et see üritus on tribüüt parun von Schillingile vist.
Eelmisel aastal tuli paljude jaoks kurvastav teade, et festivali enam ei toimu? Miks selline otsus ja miks sel aastal ümber mõtlesite? Jäi kripeldama? Lähistel ja samaaegselt toimuv metalhead’ide ball ajas kadedaks?
Ei saanud jah eelmisel aastal festivalitõrvikut põlema. Oli kerge tüdimus endal korraks, vaja oli veidi mõelda, et kuidas ja mis tingimustel viitsiks seda kõike jätkata. See imeb energiat päris korralikult. Sel aastal aga laienes ja muutus veidi korraldusmeeskond – aus vastus oleks, et lasin end pehmeks rääkida.
Kas metalhead’ide ball on Hard Rock Laager? Ma ei tea, pole käinud, äkki ongi hea üritus, mida peaks kadestama. (On – toim. märkus)
Kuidas kohalikud hindavad üritust, mis arvatavasti muudab väikelinnaelu värvikamaks? Või tundub see neile hoopis pigem tülikas?
No ei usu, et otseselt tüli kellelegi teeb. Arvata võib, et ksenofoobe on igal maal ja igas asulas. Aga vähemalt see tagasiside, mis korraldajate kõrvu on jõudnud, on küll sada protsenti positiivne. Värvi annab kindlasti – juba autosid pargib sel päeval linnas nii palju, "et viimati oli vist 80ndate alguses selline vaatepilt, siis kui Baskin oma estraadikavaga käis".
Eriti hea idee on soodne piletihind kilinginõmmekatele, mis lisas kindlasti festivalikülastajate niigi kirevasse kampa lisavärve (mul endal oli klubis pikk ja põnev jutuajamine meesterahvaga, kes nimetas ennast kohalikuks kunstnikuks). Jätkate seda traditsiooni?
Jah, algusest peale on kohalikele pilet oluliselt soodsam. Asi on selles, et vald on olnud algusest peale üks meie suurimaid toetajaid. Kohalik inimene on kaudselt selle hinnavahe juba kinni maksnud. Ja nagu sa isegi ütlesid – lööb platsil pildi kirjumaks. Kindlasti ei taha sellist üritust, et turistid aias pidutsevad, õlu vahutab ja viini vorstid levitavad magusat lõhna, aga põliselanik võib vaid üle aia piiluda.
Schillingul üles astuvad Eesti bändid on teada-tuntud. Räägi aga, kes, kust, kuidas ja mispärast on välismaised esinejad?
No välismaa bändidega on alati nii, et nende otsimisest algab kogu orgunn ja paraku on see ka nii, et need saavad lukku alles kõige viimasel minutil. Kui pole taga agentuuri, korralikke honorare ja siduvaid lepinguid, siis on keeruline kedagi sobivat leida. Muusika headuses ei saa ju järeleandmisi teha.
Tänavuse eeskavaga võib rahul olla. Joose Keskitalo on Soome ühe lahedama plaadifirma Helmilevyt üks tuntumaid artiste – nendega on meil head kontaktid juba varasemast. Norra indie-punt Je Suis Animal ja mõlemad Austraalia bändid sattusid valikusse üsna juhuslikult – aga arvan, et tore on, et just nende otsa komistasime.
Kuidas sulle endale üldse tundub hetkeseis Eesti muusikas?
Hetkeseis Eesti muusikas tundub väga hea. Seda nii popi kui alternatiivi poolelt. Mäletan väga hästi 90ndate keskpaika, kui Eesti alternatiiv pead tõstis – kõneväärseid bände oli maksimaalselt kümme. Nüüd on nii, et pea iga nädal kerkib mõni uus bänd rambivalgusse – ja kui kasvõi mõni neist on hea või väga hea, siis on kõik juba korras.
On ka täitsa uued skened – vabalt võib olla, et kusagil tegutseb siinsamas terve värske liikumine, millele pole veel peale sattunud. See mõte erutab.
Igal juhul arvan, et "iga hinna eest Läände"-krambist vabanemine on Eesti muusikaelule väga kõvasti kasuks tulnud.
Jagub piisavalt häid bände ka järgmiste aastate festivalideks? Oskad äkki välja tuua mõne eriti põneva/värvika uustulnuka, kes sulle endale on põnevust tekitanud?
Ikka jagub. Eesti bändide osas on meil traditsiooniliselt suur konkurents ja ülepakkumine. Lava on kitsas, kõik korraga peale ei mahu. Aga las järgmise aasta kaardid jäävad pakki veel. Katsuks tänavusega kõigepealt ühele poole saada.
Muideks aftekal esineb verivärske grupp After The Waves Have Washed Me Away – instrumentaalansambel, kellest veel nädal tagasi midagi ei teadnud. Sõber Janno viis läbi demokonkursi ja see bänd – võitja muidugi – kõlas üllatavalt küpselt. Kui õnnestub, katsun ka laivis ära näha.
Kuidas tuli (äärmiselt tervitatav) idee kaasata miniloomaaed? Järgmisel aastal karusell ja kiiged?
Lapsed on alati tasuta platsile saanud, nende trallimine annab ka helgeid toone juurde. Ega neil tegelikult palju vaja pole, nad on ju väikesed geeniused, kes ei ole veel minetanud oskust endale mitte millestki põnevat meelelahutust genereerida. Ühel aastal mängisid kohalikud väikesed poisid Vaiko Epliku ja Lokiga (Ans. Andur) puude vilus jalkapalliga midagi vibra laadset. See oli ilus pilt. Aga loomaaed… Standardset laadabatuuti ei tahtnud tellida. Miniloomad on huvitavamad.
Üht-teist üllatavat on meil lastele seal veel!
Tundub, et indiepidusid on tekkinud suvesse rohkesti. Miks peaks ikkagi just oma sammud Kilingi-Nõmmele seadma?
Sest see on Põhja-Liivimaa ainus ja parim indie-festival?