Kas te olete kunagi kahelnud selles, et Kraftwerki liikmed on päriselt ka robotid? Ma arvan, et kahtlusekübemed kaovad hetk peale seda, kui aastatel 1975–1991 eelpoolmainitud kollektiivi liikmeks olnud elektroonilise muusika suurkuju, Berliini Ülikooli helidisaini õppejõud ning praegu omanimelist sooloprojekti vedav Karl Bartos, väidab, et ta suurimaks eeskujuks on olnud The Beatles. Millegi nii osava peale saab tulla ainult robot. Tõendusi leiab järgnevast intervjuust veelgi – radaseitse küsib, Karl Bartos vastab ja robotid loevad ning suunduvad käesoleva nädala neljapäeval, 2. septembril Rock Cafes toimuvale audiovisuaalsele etendusele „Live Cinema“.

Mis oli esmaseks ajendiks, et sul tuli üldse idee muusikuks hakata?
Ma kuulsin, kuidas kõlab The Beatles ja see muutis mu elu. Reaalsus oli ebareaalne vastandina nende muusikale, mis oli reaalne.

Kas sa oled kunagi andnud intervjuu, kus ei küsita sinu Kraftwerki mineviku kohta?
Haha – selle aja kestel, mil olen töötanud Berliini Kunstiülikoolis, on olnud põhiteema pigem mu õppekava: pildi ja heli sulandumine.

Ma kavatsen loomulikult küsida…Mis andis sulle selle jõu ja motivatsiooni nii võimsalt vankrilt maha astuda – ma arvan, et paljud ei julgeks sellist sammu ette võtta? Kas see otsus on ennast õigustanud?
Ma tahtsin olla vastutav omaenda elu üle. Iseseisvus ja enesemääramine kaalusid üle turvalisuse ja kindlustunde.

Sinu kontserdile eelnev loeng Kumu auditooriumis kannab nime "Musica ex Machina". Palun kirjelda, millest seal täpsemalt juttu tuleb?
Minu filmiloengu teemaks on helisalvestuse areng, alates fonograafi leiutamisest kuni praeguste digitaalsete tehnikateni "visuaalses muusikas".

Kas sa selgitaksid lühidalt, mida võib oodata "Live Cinema" projektist?
Kavatsen esitada oma muusikakarjääri suurimaid hitte, kus olen olnud kaasautor. Nagu näiteks "Numbers", "Computer World", "Homecomputer", "Computer Love", "The Man Machine", "The Model", "The Robots" või "Tour de France". Samuti näiteid mu sooloplaadilt "Communication" – seda kõike unikaalses audiovisuaalses DJ/VJ kavas.
Need elektroonilise muusika klassikalised lood on seotud visuaalidega, mis meenutavad 1920-ndate abstraktset "Absolute Filmi", filmi ja arvutianimatsioone. Sa võid samaaegselt muusika järgi tantsides jälgida ekraanidel toimuvat. Kõik seal sõltub rütmist: kuidas liikuvad pildid ja muusika rütm sulanduvad terviklikuks audiovisuaalseks etteasteks.

Palju sa jõuad üldse tutvuda uute kohtadega, kus kontserti annad? Tallinnas ei ole sa varem käinud?
Ei, ma ei ole Tallinnas varem olnud. Kui ma olen tuuril, siis ma töötan. Ma ei ole turist puhkusereisil. Aga, otse loomulikult, ma armastan oma tööd! Igal juhul ei ole mul kahjuks eriti aega imetleda maastikku, kuid ma teen oma parima.

Oled toonud oma mõjutajatena välja bände ja artiste peamiselt 60-ndatest, 70-ndatest, visuaalse poole pealt eelmise sajandi algupoole rühmitused Bauhaus ja Absolute Film. Kas äkki on neile lisada ka kedagi tänapäevastest tegijatest, kes on muljet avaldanud?
Jätaks praegu kõrvale klassikalise muusika heliloojad…Allpool sa mainid Saksa artisti Blixa Bargeldi. Mulle meeldivad tema tööd, eriti tema sooloesinemised. Ja muide, tema raamat „Europa Kreuzweise“, on suurepärane lugemine tuuril olles.

Kunstnike loomeprotsess kulgeb väga individuaalselt – mõni lihtsalt improviseerib ja vaatab, mis selle käigus juhtub, teine aga töötab väga süsteemselt ja teab täpselt, mida ta tahab teha ja kuidas. Milline on sinu loomemeetod?
Amatöörid ootavad inspiratsiooni – professionaalid teevad tööd. Ma lasen maailmal endasse voolata ja kui mul veab ja mu alateadvus mind aitab, siis mul tuleb idee. Kui ma protsessi käigus unustan oma maksutagastuse, järgmise plaadilepingu, arve kindlustuselt ja kõik oma muud kohustused ja mured, on see idee hea. „Voolamise“ staadiumisse aga aitavad mul jõuda tavapärased tööpäeva sissejuhatavad tegevused – sisenemine stuudiosse, tass teed jne.

Kas ei ole tulnud ette, et sinu loominguga esmakordselt kokkupuutunu väidab, et sa oled palju laenanud erinevatelt bändidelt, tulemata selle peale, et tegelikult on lugu arvatavasti vastupidi?
Jaa, ikka ja alati – see on väga naljakas! Peale mingit esinemist kirjutas keegi foorumisse: „Ta püüab olla moodne ja imiteerida Two Step’i“. See oli eriti hea. Enamasti ma mängin lugusid, mille esialgne päritolu jääb 70-ndatesse või 80-ndatesse.

Selleaastase Plektrum festivali peateema on „Kas sa armastaksid robotit?“ Milline saab olema tulevikus inimeste, tehnoloogia ja kultuuri vaheline suhe?
Ma arvan, et kui ma seda teaksin, oleksin ma miljardär. Ma olen õnnelik kui ma saan hakkama oma igapäevaeluga ja mul õnnestub alla laadida viimane uuendus oma videotarkvarale…Ma olen alati mõelnud, et me oleme elektroonilised ahvinimesed ja me oleme just hakanud aru saama, et tehnoloogial on mõningad soovimatud ja ettearvamatud kõrvalmõjud.

Kas inimesed on tänaseks lõplikult ja lootusetult robotitest sõltuvuses (olgu need siis süntesaatorid või tolmuimejad)?
Läänemaailmas me sõltume stabiilsest majanduskasvust. See on juba tõestatult ja järeleproovitult vale meetod ja ma juurdlen, kui kaua võtab aega, et sellest aru saadaks.

Kas robotid vajavad tulevikus inimesi? Kas robotid vajavad muusikat ja kunsti?
Jah, robotid vajavad hädasti kedagi, kes nad sisse lülitaks!

Milline robot (taas selle kõige laiemas mõttes) on sulle isiklikult avaldanud kõige rohkem muljet?
Sellele on muidugi ülikeeruline vastata, kuna neid on liiga palju, aga arvestades, et ma olen muusik…fonograafi leiutamine oli suur samm. Telefon ja raadio vabastasid heli selle algpositsioonist ruumis. Fonograaf vabastas heli ka ajas.

Saksamaalt on ju pärit veel üks tuntud ja pikka aega tegutsenud helidega eksperimenteeriv ja kaasaegse kunsti ning muusika piirimail tegutsev kollektiiv Einstürzende Neubauten. Blixa Bargeld käis eelmisel aastal Eestis ja esitas siin oma soolo-vokaaletenduse „Rede/Speech“, isegi korraldajate üllatuseks puupüsti täis saalile. Kas sul on olnud kokkupuuteid ka selle kollektiiviga – mida sa nende tegevusest arvad?
Blixa mulle meeldib!

Millised on sinu loomingulised tulevikuplaanid? On fännidel oodata uut plaati juba tuntud headuses või midagi hoopis ootamatust vallast – tantsuetendus näiteks?
Võibolla ma proovin esitada mõned tantsutrikid? Kuidas oleks stepptantsuga? Ma mõtlen välja, mida täpsemalt ja annan sulle teada, okei?