Trans Am’i trummar Sebastian Thomson, kes mööda ilma tuuritanud ka Weird War’i ja Dead Kids’i liikmena, on viimastel aastatel usinalt Publicisti nime all elektroonilist sooloprojekti ajanud. Veel sel aastal on Publiscistil ilmumas värsked singlid ja EP-d ning detsembris on ees tuur Indias.
Sel nädalavahetusel on Publicist aga esinemas reedel Tartus (Plink-Plongis) ja laupäeval Tallinnas (Telliskivi Loomelinnakus) ning kui Sebastian siin higist ja viinast läbiimbunud pidusid ei leia, on ta küll natukene kurb.
Londonist New Yorki kolimise ja hoogsa kontserttuuri vahepeal jõudis Sebastian kiirelt mõnele küsimusele vastata.
Kas legendaarse Trans Ami ja Weird Wari liikmena on sooloprojektiga avalikkuse ette tulemine sellevõrra keerulisem olnud?
Ei, mitte eriti. Mõnes mõttes on lihtsam kirjutada muusikat üksinda. Muidugi olen ma rohkem piiratud, ma ei saa kasutada oma sõprade laulukirjutamisoskust, kuid samas suudan ma rohkem keskenduda ja kiiremini kirjutada. Need on lihtsalt kaks erinevat võimalust töötamiseks ja ma naudin neid mõlemat.
Oled olnud väga erinevates bändides. Mis on sinu muusikalise karjääri jooksul muutunud ja mis samaks jäänud?
Ma arvan, et igaühe muusikalised huvid peavad arenema, see on normaalne. Kõige rohkem on minu jaoks muutunud muusika loomiseks vajalikud teadmised ja nende omandamine. Ma alustasin trummarina, siis õppisin kitarri ja bassi mängima, siis õppisin stuudios salvestama ja programmeerima. Nii et protsess on muutunud. Bändid ja muusikud, keda ma kuulan, on samuti muutunud, kuid on mõned teemad, mis jäävad samaks. Mulle meeldib otsekohene ja lihtne muusika, mulle meeldib muusika, mis vastandub elu kohutavalt kurbadele külgedele, tähistades elu parimaid külgi. Mulle ei meeldi muusika, mis mossitab.
Kuidas sa Publicisti muusikat iseloomustaksid?
See muusika on rütmidel põhinev, fookusega bassiliinidel ja vokooderimeloodiatel. Omamoodi klubimuusika, aga ilma trummimasinateta, võib-olla midagi funki ja kosmosedisco vahepealset. Nagu leiaks keskpunkti, mille ühel pool on Rick James, Zapp ja Prince ja teisel Ash Ra Tempel, vahele ka tänapäevaseid mõjusid nagu Emperor Machine, Lindstrom ja Zongamin. Mõnedeks mitte nii väga uuteks mõjutajateks võiksid olla ka Daft Punk ja Les Rhythmes Digitales.
Publiscistilt on seni ilmunud ainult üks singel, kas võib loota, et see muutub lähiajal?
Jah, kindlasti. Mul on novembris ilmumas 5 looga EP San Francisco leibeli Voltaire alt ja läbirääkimised käivad kahe Euroopa plaadifirmaga, et anda välja veel EP-sid või 12-tolliseid.
Sa eelistad lava asemel esineda kontserdipubliku keskel ning oled öelnud, et Publicisti muusikat tuleks nautida bakhanaalidel.
Jah, mulle ei meeldi see, kuidas muusikat tavaliselt rockiklubides esitatakse. Peaaegu nagu klassikalist muusikat. Publiku ja esineja vahel on tavaliselt väga suur eraldatus. Mina teen peomuusikat, nii et ma tahan ka ise peol olla. Ma tahan, et inimesed tunneksid, et võivad vabalt pimeduses tantsida, mitte ei pea vahtima mingit tüüpi laval. Ma ei taha olla inimestest kõrgemal, ma tahan olla neist ümbritsetud. See ei ole kuulamisemuusika, see on bakhanaalimuusika.
Oled Publicistiga tuuritanud rohkem Euroopas kui USAs, on see nii lihtsalt juhtunud või meeldib Euroopa publik sulle rohkem?
Olen viimase 5 aasta jooksul põhiliselt Londonis elanud ja kuna Publicist on üsna uus, pole ma väga jõudnud seda Ameerikale tutvustada. Kolisin just New Yorki, nii et see peaks varsti muutuma. Siiski, kuigi USAs on palju häid pidusid, peab tunnistama, et Euroopa võtab moodsat elektroonilist muusikat reeglina paremini vastu.
Oled oma karjääri jooksul väga palju tuuritanud, mida aastatega õppinud oled?
Ole helimehega viisakas, ära võta midagi iseenesestmõistetavana. Armasta seda, mida teed.
Mida sa Eesti kontsertidelt oodata oskad?
Ma pole Eestis kunagi käinud, nii et ma pole kindel, mis siin juhtuma hakkab. Loodetavasti omajagu higi, tantsu ja mõnusat viina. Loodetavasti saame mõnusalt koos aega veeta. Ärge olge häbelikud.