Pole küll vist kindlat statistikat erinevate jookide mõju kohta, kuid biograafia järgi hakkas Year Of No Light oma tumedaid helisid vormima pärast seda, kui nad olid ära joonud liiga palju Belgia õlut. Pakume lugemiseks intervjuud bändiga, jätmata siiski täpsustamata, millised on nende backstage joogieelistused tuleval Heliosphere festivalil, kus nad astuvad üles pühapäeval, 27. veebruaril.
Lugesin kuskilt, et te vallandasite oma laulja peale debüütplaati “Nord” ja otsustasite jätkata instrumentaalse bändina. Küllalt julge statement, on see õige?
Ei! Julien otsustas ise lahkuda, sest tal polnud enam seda õiget tunnet peal. Me teadsime seda üsna tükk aega ette, et oskaks tulevasteks kontsertideks valmistuda. See oli ühe perioodi lõpp, sellega sai läbi üks peatükk meie bändi ajaloos.
Siis võtsime aastaks aja maha, et uue koosseisuga uut materjali kirjutada. See, et meist sai instrumentaalbänd, oli suuresti kokkusattumus, sest me mõtlesime küll lisada ka vokaalid, aga kokkulepitud kontserdid jõudsid kätte ja me otsustasime need ilma ära teha. Järgmised stuudioajad olid küll juba kinni pandud, et lauluosad ka ära lindistada, aga meile tundus, et uus kraam kõlab juba niigi hästi ja otsustasime, et nii jääb.
Tallinnas esitate te Carl Theodor Dreyeri klassikalise filmi “Vampyr” saundträkki nii, et film jookseb taustaks… Kas te olete juba nii esinenud?
Me esitasime seda korra ühe väga erilise ürituse jaoks, mis oli spetsiaalselt meie kodulinna jaoks loodud… Tallinnas on nüüd kolmas kord.
Kuidas te filmi välja valisite?
Filmi valik oli üsna keeruline, sest ürituse korraldajatel oli probleeme filmikoopiate leidmise või õiguste saamisega. Algselt olid mõttes Elias Mehridge’i “Begotten” ja Werner Herzogi “Lektionen in Finsternis”. Probleeme oli ka sellest, et neil oli mingid eelarvamused, mida “metalbänd” üldse saatma peaks. Me ei tahtnud mingit vanamoelist filmi, kus poolpaljad mehed üksteisega võitlevad, või mingit halba Z-gooti filmi… Nii et peale pikki läbirääkimisi ja keeldumisi mõlemalt poolt jõudsime “Vampyri” osas kokkuleppele. Ja kuigi tegemist oli mõnes mõttes kompromissiga, oleme me sellest filmist väga sisse võetud, tõeline pärl ühelt meie lemmikrezhissöörilt. Alguses plaanisime helitausta teha Dreyeri teisele filmile “Jeanne d’Arci kirg”, kuid see oli mingitel põhjustel võimatu. Tahtsime filmi, millest kiirgaks müstikat… “Vampyr” on küll palju fantastilisem kui “Jeanne d’Arc”, aga kogu filmile annab tooni ikka selline äraneetud atmosfäär ja läbi kumab ka Dreyeri kinnismõte, võitlus hea ja kurja vahel ning inimkonna püham pool üldiselt. Nii et kuna film on üldiselt üsna “ebareaalne”, unenäoline ja luupainajalik, siis tahtsime kirjutada midagi abstraktsemat, isegi võib-olla õhulisemat kui algselt plaanis oli. Samas on inimesed meile öelnud, et tegemist on meie kõige depressiivsema teosega!
Kas ja kui palju erineb “Vampyri” mängimine teie jaoks tavakontsertidest?
See on erinev, sest nõuab meilt palju suuremat kontsentreerumist. Me oleme filmi teenistuses ja allume täielikult temale, nagu orkester allub dirigendile. Film on meie dirigent. Bänd on kahe lavapoole vahel ära jaotatud, sest me peame mängimise ajal filmi jälgima.
Kas sa oled sarnaseid helindusi veel näinud ja mis sulle on meeldinud? Minu lemmikuks seni on vist Cinematic Orchestra ja Dziga Vertovi “Inimene filmikaameraga”.
Mina isiklikult olen selliseid esinemisi päris palju näinud, sest igal kevadel on Bordeaux’s üritus, kus väga erinevate taustadega kollektiivid mängivad oma filmimuusikat tummfilmidele taustaks. Ma olen näinud eriti häid – Victor Sjöströmi “Tuul” ühe improvisatsioonilise bändi poolt oli suurepärane ja Fritz Langi “Metropolisele” tegi super muusika üks orelimängija, kelle nimi mul on kahjuks ununenud… Samas ka eriti halbu nagu selleaastane elektrooniline heliriba “Elavate surnute ööle”, mis oli täielik häving. Aga alati on huvitav näha, millega siis välja tullakse.
Kas tead ka metaliga seonduvaid bände, kes on sarnast asja proovinud? KTL tegi küll heliriba Victor Sjöströmi filmile “The Phantom Chariot”, aga mul pole aimugi, kas nad seda kunagi laivis ka mängisid või mitte…
Jaa, me teadsime küll KTL’i kohta. “The Phantom Chariot” oli üks meie algseid valikuid juba enne kui me sellest teada saime. See on täiesti fantastiline film ja Sjöström on üks oma ajastu parimaid unustatud rezhissööre.
Kui kaugel või lähedal asub teie arvates Year of No Light regulaarsest postrockist? Kas suhestute nendega?
Ma isiklikult ei näe meid osana postrockist, kuigi meile meeldivad mitmed bändid nagu Talk Talk (viimased albumid), Godspeed You! Black Emperor, A Silver Mt. Zion, Tortoise, Mogwai, Sigur Ros… Me oleme nagu rohkem ikka metali poole peal. Me ei suhestu üldse ühessegi bändi välja arvatud Pühasse Kurja Kolmainsusse: Black Sabbath, Joy Division ja My Bloody Valentine.
Kuidas teile tundub väide, et postrock oma praegusel kujul on oma aja ära elanud ja sellel pole enam midagi uut pakkuda? Kas teie arvates on Year of No Light mingil moel täiesti originaalne?
Ma ei ole kindel selles statement’is, et postrock on “surnud”. Minu arvates on kogu “popmuusika” praeguseks suhteliselt surnud. Ma ei saaks öelda, et ükski bänd tänapäeval oleks karjuvalt originaalne, kuigi mulle siiski endiselt ikka osad plaadid meeldivad. Ehk võib-olla oleks erandiks siin Animal Collective… Kunstil on praegu üleüldse rasked ajad.
Nii et ausalt öelda ma ei arva, et me oleksime eriliselt originaalsed. Isegi kui ma väga paljusid ei oskaks nimetada, kes meiega sarnast muusikat teevad.
Meil on võib-olla metali-skenes seetõttu veidi eriline status, et me oleme avatud igasugustele teistele stiilidele ja saundidele. Meie eesmärgiks on ühendada omavahel voolusid, mis on muidu oma olemuselt hermeetilised. Ma usun, et meie tulevane materjal läheb just seda rada ja veelgi seiklusrikkamalt kui enne.
Prantsuse raskemuusika on tänapäeval ennekõike seonduv tõeliselt uuendusliku põlvkonna black metal artistidega nagu Blut Aus Nord, Deathspell Omega, Aluk Todolo jne.. Mis tunded teil nendega seoses on? Kas nad esindavad Prantsusmaad vääriliselt?
Jah, Prantsusmaa võib nende bändide üle uhke olla. Me hindame nende muusikat väga ja samuti nende oskust ja tahtmist luua black metalile uusi silmapiire, samas hoides selle stiili põhiolemuse rikkumata.
Kas black metalis tänapäeval üldse on oluline satanistlik sõnum, millest kõik alguse sai? Või on asi sinu arvates nüüd hoopis milleski muus?
Ma pole kindel selle “satanistliku” sõnumi koha pealt, see ole minu arvates päris õige sõna. Black metal peaks kiirgama ohtlikkust, ängi, veendumust, isegi depressiooni ehk… aga samuti teatud transtsendentaalsust.. See on väga keerulise emotsioonide kogumiga muusika, mida väljendatakse mõnes mõttes otsesel ja universaalsel moel.
Ma usun, et black metal kui üks viimaseid tõeliselt originaalseid muusikalisi liikumisi on nüüd valmis bändideks, kes soovivad luua midagi “erinevat”. Olgu see siis parem või halvem.
Palun räägi mõnest meeldejäävast hetkest või kontserdist Year of No Lighti elus. Millestki, mida sa kunagi ei unusta.
Neid on palju! Mängida mõnel festivalil nagu Roadburn, Hellfest või Dour on alati eriline tunne, samuti reisimine ja nende kohtade külastamine, kus ma kunagi käinud ei ole. Uusi inimesi kohata on ka alati eriline. Eriti jäävad meelde Nessodeni saar Oslo lähistel. või kord, kui veetsime öö Moni saarel Taanis, väikestes onnides.
Mida te Eestis ootate? Millised võiksid olla siinsed inimesed, elu, ilm, kultuur, kombed?
Keegi meist pole varem Eestis käinud, nii et meil pole aimugi, mida oodata. Minu jaoks on Eesti maa, mida olen juba ammu tahtnud avastada, nii et olen Eesti külastamise idee koha pealt väga entusiastlik. Loodame, et meil jääb aega ka veidi Tallinnaga tutvuda.
On sul midagi lisada nii eestlastele kui teistele bändidele Heliosphere’i suurepärases bändide nimekirjas?
Nimekiri on tõesti hea ja julge. Tänapäeval on see üsna haruldane, mil enamus festivale proovib oma vaikuid kohandada Pitchforki eelmise aasta Top 40-le. Nii et ütlen veel kord… hästi tehtud! Me täname kutsumast ja ootame väga seda käiku!