Pole ilmselt suur juhus, kui "Müramuusikat" (Sound of Noise, 2010) veebis guugeldades satud „Imelise muusika“ (Sound of Music, 1965) lehekülgedele, sest just sedalaadi muusikalide paroodiana on rootslaste mullune festivalide ja kassahitt loodud. Kino Artis ekraanil on nüüd muusikal, mis ei ole muusikal, ning krimifilm, kus ei tapeta kedagi.
Ega ei teagi kuigi palju filme, mille idee on alguse saanud muusikast. 2001. aastal Cannes’i filmifestivalil esitletud ning hiljem sotsiaalvõrgustikes miljoneid vaatamisi-allalaadimisi saanud ja Rootsi kinodes populaarseks näidatud lühifilm "Music for One Apartment and Six Drummers" polnud autorite Ola Simonssoni ja Johannes Stjärne Nilssoni meelest muusikaliselt mingi erakordne projekt, sest kunstiringkondades on päriselu objektidel ägedaid lugusid tehtud ennegi. Üllatav oli aga, et see muusika oli heas mõttes tantsitav, mitte mingi raske kuulamine ja elitaarne nišitoode. Et kuus trummarit said pärast palju esinemiskutseid ning rändasid oma projektiga ringi, kerkis esile palju uusi ideid, nende hulgas peamine, et olmehelidest saab luua suisa sümfoonia ja pealegi sellise, mis haarab kogu linna.
Kriminaalne lugu hakkas selle kondikava ümber moodustuma alles hiljem. Trummaritest said kriminaalid, kes tungisid avalikkesse asutustesse nagu pank või haigla, maskid peas, sundides tavalisi inimesi oma teoseid kuulama. Nende jälgi ajab muusikute dünastiast pärit uurija Amadeus Warnebring (eesnimi ei ole juhuslik), perekonna must lammas, kuna ta vihkab muusikat sellise piirini, et isegi ei kuule seda. Uurija Warnebring armastab vaikust. Ja metronoomiga relvastatud müraterroristide rünnakud häirivad seda suisa füüsiliselt.
""Müramuusika"" tiimi moodustavad õigupoolest viis trummarit ja näitlejanna, ka lühifilmis projekti juhtinud Sanna Persson. Osade kaupa kantakse ette Magnus Börjesoni kontseptuaalset linnasümfooniat. Kriitikute poolt koguni Bonnie ja Clyde’iga võrreldud, on nende peamiseks eesmärgiks häirida mugavustsooni, mille loovad avalikus ruumis "hõrgud" vikerviisid. Tulemuseks on täiesti originaalne soundtrack, mille kokkulindistamine võttis enam kui aasta. See-eest on kõik helid originaalsed – heliribal ei ole juurde miksatud saunde, mida selles situatsioonis tegelikult laivis pole võimalik tekitada.
Ehkki "Müramuusika" on toodetud minimaalse eelarvega, meenutab selle heliriba saamislugu Hollywoodi kalleimaid produktsioone. Nimelt on heliloojad ja helitehnikud töös juba enne filmi stsenaariumi loomise faasi. Klassikalises Euroopa filmiprojektis tehakse kõigepealt film valmis ja poolel võtteperioodil hakatakse heliloojat otsima. Vähe pole juhuseid, kus helilooja viimasel hetkel välja vahetatakse. "Müramuusika" puhul tähendaks see täiesti uut filmi.
Lõpuks on "Müramuusika" ka komöödia, ent seda kõige viimases järjekorras. Stsenaariumi kokku kirjutama hakates ei olnud Simonssonil-Nilssonil ees ühtki konkreetset žanrimääratlust, ent mingil hetkel kõlasid erinevad liinid omavahel niimoodi kokku, et moodustusid omamoodi naljakad viited ja tähendused.