Aaron Stainthorpe "For Lies I Sire" plaadi vahelehelRhett Podersoo (machine-room.com)
Tervist, härra Stainthorpe, kuidas teil sealkandis ilmaga on?
Ei ole viga, narr oleks kurta.
Hakkame alustuseks hästi kaugelt peale. Käivad kõlakad, et My Dying Bride’i Aaron ja Andrew olla 90ndate alguses lõbusat black metal bändi "Christblood" teinud. Millest sellised sahinad?
See oli Islandi bänd, nad kolisid Inglismaale, et oma bändile paremini nime teha. Juhtumisi sattusid nad elama samasse linna, kus minagi elasin ja kuna ma nendega tuttav juba olin, aitasin ma ka nende ainsaks jäänud demo promoda. Seejärel nad kadusid. Midagi rohkemat ma neist tõepoolest ei tea.
Seda on küll jube palju päritud, aga mis teid mitte kõige tüüpilisema lähenemiseni doom metali’le viis? Celtic Frosti "Into the Pandemonium" ka selle juures mingit rolli mängis? Või lihtsalt Martin Powell tuli bändi ja ta oskas juhtumisi ka viiulit mängida? Kui ta flööti või akordionit oleks mängida mõistnud, kas nende instrumentide kasutamine ka kõne alla oleks tulnud?
Celtic Frost meeldib meile kõigile ja kindlasti on nad meie stiili mingil määral mõjustanud, aga otseselt kopeerinud me neid küll ei ole. Meil oli enda nägemus ja enda vahendid, milledest üks oli viiul. Võibolla oleksid teistsugused instrumendid ka kõlvanud, aga me ei saa seda iial teada.
MDB’d on alati (võibolla isegi ülearu) koos Anathema ja Paradise Lostiga üheks death-doom’i pioneeriks peetud. Ühel hetkel muutsid PL ja Anathema oma stiili kardinaalselt, aga MDB on jäi oma suunale truuks. Mis on sinu kui artisti jaoks kõige põhimõttelisem erinevus MDB varasema ("Turn Loose the Swans" näiteks) ja praeguse loomingu vahel?
Muusika küpseb koos meiega. Iga meie uus album kõlab nagu me alati kõlanud oleme, mitte midagi põhimõtteliselt uut, ainult väikesed erinevused. Mina näiteks olen väljanägemiselt üsna samasugune nagu kahekümnesenagi olin, kui omad väikesed erinevused välja arvata . Sama lugu on meie muusikaga. Me ise näeme enda arengut loomuliku kulgemisena, liigume minevikuga sidet kaotamata vähehaaval edasi.
MDB laulusõnades ja ka videotes ning plaadikaantel kordub järjepidevalt kaks motiivi – veekogud ja Kristus. Mis lugu nende kujunditega on? Lihtsalt kandvad sümbolid? Võibolla oled kirglik kalamees?
Sa unustasid linnud. Tegelikult ei saa öelda, et nende motiivide taga midagi erakordset oleks. Need on lihtsalt kujundid, mis aitavad lugudesse võibolla pisut salapära tuua. Kalamees ma ei ole.
Teil ei ole enam pikalt suuri ja vägevaid tuure olnud. Mispärast? Plaadifirma ja management ei nurise, et nõnda madalat profiili hoiate?
Eraldi managementi ei ole meil kunagi olnud ja tuurid meie plaadifirmasse ei puutu. Seega on kõik tuuritamisega seotud meie enda otsustada. Me lihtsalt eelistame võimalikult vähe kontserte anda, et iga ülesastumine oleks eriline ja me neid ka ise naudiksime. Kui me annaksime aastas sadu kontserte, siis hakkaks see meid endid tüütama ja iseenda tüütamise pärast me bändi ei tee.
Mõned artistid esinevad nõnda sageli, et ma parema meelega vaatan nende kontserdile minemise asemel kodus telekat, sest ma tean et nad tulevad järgmine kuu nagunii uuesti. Pealegi toob harva esinemine üsna palju publikut, sest me ei pruugi samasse kohta enam aastaid mängima sattuda.
Oled öelnud, et MDB on poolprofessionaalne bänd. Niimoodi ei ole ju alati olnud? Diskograafia ja gigograafia järgi otsustades oli professionaalset rabelemist bändi algusaegadel päris kõvasti. Tuuritasite koos Iron Maideniga, andsite välja singleid ja EP’sid, ilmselt olite rohkem pildil kui tänapäeval. Millal ja mis põhjustel see murdepunkt saabus, mil otsustasite ambitsioonid sinnapaika jätta ja bänditegemist kergemini võtma hakata?
Leiba ei ole me bändi tegemisega kunagi teeninud. Isegi tuuri Iron Maiden’iga tegime päevatöö kõrvalt – võtsime tuuri ajaks puhkused. Bänd on meile selle asutamisest alates hobi olnud ja see on ka põhjus, miks me selle tegemist naudime ja seda juba üle kahekümne aasta teinud oleme.
Kui Martin Powell 1998. aastal bändist lahkus, tegutses MDB kümme aastat ilma viiulita, kuni bändiga liitus Katie Stone. Nüüdseks on hõivanud tema koha Shaun MacGowan, kes on kõigest paar aastat noorem kui bänd ise. Mida see bändile tähendab, kui mõned liikmed on teistest poole nooremad?
Vanus on tühiasi, talent on olulisem. Ja kõige olulisem on, et inimene ei oleks jobukakk. Tõsi ta on, et Shaun võiks vanuse poolest mulle pojaks olla – ta on sellest hoolimata äge vennike, mõistab nalja, on andekas ja mis põhiline, ta ei ole jobu. Lena on meiega samadel põhjustel. See, et ta naisterahvas on, ei mängi selle juures mingit rolli.
MDB eelmine album "For Lies I Sire" on oluliselt vokaalikesksem kui varasemad ja sinu vokaal on sellel albumil väga heaks läinud. Mis siis saab, kui MDB raamid ühel hetkel liiga kitsaks hakkavad jääma? Tahaks vokaaliga vigurdada aga teised liikmed hakkavad nägusid tegema?
Ma tunnen oma vokalistivõimeid üsna hästi ja tean, mis bändi sobib ja mis mitte. Seega sellist probleemi tekkida ei saa. Ja kui ma tahaksingi vokaaliga trikitada, teeksin ma seda kõrvalprojektis, niimoodi, et see ei määriks My Dying Bride’i mainet.
Rääkides bändivälisest. Tegeled ka fotograafia ja digikunstiga. Oled iseõppija?
Võib öelda küll, sest midagi erialast ma õppinud ei ole.
Minu graafilised tööd ei ole kõikidele meelepärased, nagu ka minu iseloom, aga just täpselt nii mulle meeldibki.
FunnytimeAzzron (azzron.com)
Sinu maalisarnased tööd on päris head. Need on tunduvalt rohkem selle Aaron Stainthorpe’i moodi, kes intervjuudes nalja viskab, mitte selle moodi, kes MDB’ga laval on. Olen kuulnud, et oled ka väikest viisi kirjanik. Mida kirjutad? Kas see on MDB kaante vahel või hoopis midagi poodud jäneste sarnast?
Enamasti on need tekstid lühijutud ja poeemid jms, mis ei ole MDB’iga seotud. Nendega tegelemine on hea ajaviide ja ühtlasi pakub see teatud loomingulist vabadust, saan tegeleda teemadega, mis bändi ei pruugi sobida. Mul on plaan need kirjutised raamatuna avaldada, aga siiani ei ole ma selleks veel aega leidnud. Teemadering on üpris mitmekesine – on üht-teist lõbusat ja nilbet, osa materjali on nukrameelsem ja mõtlikum ja mõned asjad on püstinapakad.
Üks mu MDB lemmiklugu on eepiline "The Light at the End of the World", mis vähemalt osaliselt põhineb Jules Verne’i ainetel vändatud filmil, eksole? Kas paladel "The Stance Of Evander Sinque", "Catherine Blake" ja "Echoes From a Hollow Soul" ka kaugemale ulatuvat tausta on? Need justkui räägiksid kellestki konkreetsest.
Tegelikult ei põhine Verne’il. Selle loo süžee tuli Andrew’lt (MDB’i kitarrist, bändi teine siiamaani koosseisus püsiv asutajaliige). Kirjutasin selle esialgu ainult tekstina, aga see sai loo jaoks liiga pikk. Siis ma võtsin sealt mõned salmid, mida loos kasutada, aga plaadiraamatusse lasime trükkida kogu teksti, et kuulajad saaksid nautida tervet lugu. Need teised lood on väljamõeldised ja ei baseeru mitte millelgi.
2009. aastal ilmunud EP’l "Bring Me Victory" oli versioon rahvalaulust. Kas ja kui suurel määral kohalik folkmuusika või folkloor MDB’le inspiratsiooni on pakkunud?
Ei mingil määral. Mainitud lugu pärineb siitsamast, kus meiegi elame, Yorkshirest. See on üspriski tujukas, aga ka ilus pala, seega üsna sarnane sellele, mida MDB teeb. Kirjutasin loo algusesse kaks uut salmi, et see oleks rohkem meie lugu ja vähem suvaline kaver. Otsustasin laulda ka viimase salmi, mille teised kaverdajad tavaliselt välja on jätnud, seega on meie versioon "Scarborough Fair’ist" võrdlemisi omanäoline.
God WarriorAzzron (azzron.com)
Swansi olete ka kaverdanud. Tean, et pead neist väga lugu. Oled nõus, et MDB’l ja Swansil on olemuslikult üsna palju ühist? Kas sellised artiste on veel, kelle väljendusvahendid on MDB’st erinevad, aga sisulise poole pealt ollakse üksteisega seda sarnasemad?
Mulle meeldib sünge, hall ja melanhoolne, aga siiski harmooniline muusika ning kõik bändid, mis midagi sellist teevad, on lugupidamist väärt. Aga mitte kogu Swansi looming ei ole selline ja sestap eelistan nende teatud loomeperioodide asemele midagi muud.
Näiteks Dead Can Dance on suurepärane, Nick Cave’il pole niisamuti viga ja ärgem unustagem Nancy’t & Lee’d.
Hiljutine "Evinta" on tõenäoliselt suurim stiilimuutus "34.788%…Complete" albumist alates, kuid samal ajal on see äärmiselt introspektiivne. Mis suunas MDB pärast "Evinta’t" edasi kavatseb liikuda? Kas "Evinta" jääb erandiks või MDB ongi võtnud kursi metalist eemaldumise suunas?
"Evinta" on ühekordne projekt. See on lindistatud, et tähistada meie kahtekümmet tegevusaastat. See ei ole meie uus loomesuund, kuigi ma olen kindel, et järgmise stuudioalbumi juures võime "Evinta’lt" üht-teist laenata.
Kas on mingisugune tõenäosus, et "Evinta" materjali saab kunagi ka elavas ettekandes kuulda?
Jah, aga ma ei ole kindel, millal me selleks aega leiame. Või raha. Ma tõesti soovin, et see juhtuks ja kui me võimalused leiame, siis me seda ka lives esitame.
Muuseas, enne teid esineb HRL’il kohalik bänd, kes hakkas 90ndate algul oma death metal suunale atmosfääri lisamise eesmärgil viiulit ja süntesaatoreid kasutama ning ühel nende hilisemal albumil on kaasa teinud DJ Ghost G.G.F.H’st. Ühtlasi vihastasid nad kunagi osa oma fännidest eksperimenteerimistega korralikult välja. Forgotten Sunrise, võibolla oled kuulnud?
Ma kuulan just praegu nende Myspace’i ja mulle päris meeldib see, mida kuulen. Katsun nad festivalil üle kaeda.
Tänud vastuste eest. Kui sul on lõpetuseks lisada mõni poliitiline seisukohavõtt, Yorkshire’i nali või lihtsalt hirmsat vandumist, siis anna aga tulla.
Religious people; no-one will listen to your words if, reading between the lines of your scripture, they see bullets!