Selle aasta Eclectica festivali 2011 avakontserdi peaesineja on Robin Guthrie Prantsusmaalt, kelle käekiri heliloojana on mõjutanud lugematuid shoegaze ja ambientmuusika loojaid üle maailma.
Robin Guthrie (sünd. 4.jaanuaril 1962, Grangemouthis Shotimaal) on hüpnootilise kitarripopi au ja uhkuse, ansambli Cocteau Twins kitarrist ja asutajaliige. Pärast Cocteau Twinsi laialiminekut 1998 aastal on ta eelkõige pühendunud oma sooloprojektidele ning filmimuusika kirjutamisele. Tema koostööpartnerite on hulka kuulunud sellised nimed nagu Harold Budd, John Foxx, This Mortal Coil, Siobhan de Maré ansamblist Mono (koos moodustati duo Violet Indiana) ning Guthrie produtseerimisoskust on enesele nõutanud muuhulgas sellised nimed nagu The Wolfgang Press, Chapterhouse, Lush, Republica, Ulrich Schnauss… Tema enda viimane album “Emeralds” ilmus mais 2011.
Suured tänud korraldajale, tänu kellele oli võimalus Anders Meltsil sellele erakordsele härrale radaseitsme jaoks mõned küsimused esitada.
Sa oled teinud muusikat üle 30 aasta ehk tugevalt üle poole oma elu. Kas see tunne kui sa täna kitarri kätte võtsid on väga erinev tundest, mida sa tundsid varajastel kaheksakümnendatel seda tehes?
Varajastel kaheksakümnendatel olin ebakindel noormees ja arendasin välja kitarrimängu stiili, mis tulenes muusikalisest teadmatusest ja nooruslikust entusiasmist. Olin alati rahulolematu, et mul polnud musikaalsust ja oskuseid, mis mind, mu enda silmis, valideeriks muusikuna. Samas aastate jooksul olen mõistnud, et ma ei pea olema keegi teine ning mu väljaõppe puudumine hoopis töötab minu kasuks. Lähenen instrumentidele teistest erinevalt ning nüüd, kui mängin, on peamine pigem emotsioon kui muusika.
Millised aastad ning looming sulle su karjäärist endale kõige enam on meeldinud? Kas seal hulgas on ka albumeid, lugusid või koostööprojekte, mis tagasivaadates oleks võinud olemata olla?
Viimased aastad, mil olen instrumentaalset muusikal loonud, on mulle väga rahuldustpakkuvad olnud. Esitasin endale väljakutse emotsioone läbi instrumentide edasi anda. Seda on tunduvalt raskem nii saavutada kui inimhäälega. Olen oma loomingus jõudnud teatava rikkuseni, mis on ka iga teise ameti aastatepikkuse praktiseerimise tulemus.
Sa oled teinud palju koostööd erinevate muusikutega. Harold Budd on mees, kes aga tuleb täiesti erinevatel ajahetkedel esile. Ka sel aastal ilmus teil ühisalbum “Bordeaux”. Mis teid seob, mis on see, mis teid ikka ja jälle koos musitseerima paneb? Kas see keemia, mis teil tekib, on tasakaalus või üks teist ikkagi juhib kogu loomingu protsessi?
Hindan artiste, kellel on oma käekiri ning seetõttu ka koostöö temaga on minu jaoks köitev. Oleme üksteist 25 aastat teadnud ning tunneme end vabalt, mis puutub üksteise isikliku stiili ja loomeprotsessi. Mis puutub viimasesse, siis me lindistame oma jupid koos ja mina viin need oma stuudios lõpule.
Oma viimasel USA tuuril just natuke aega tagasi sa jagasid lava ühe teise kunagise 4AD plaadifirma olulise artistiga, Brendan Perry`ga Dead Can Dance`ist. Kuidas see taaskohtumine sujus ja kas teil pole kunagi olnud mõttes teha tõsisemalt koostööd? Kunagi olite koos vaid This Mortal Coil`i albumil.
Ma nautisin sellel tuuril esinemist, eriti kuna oma bändiga triona mängimine viib mind esinemisel teistele aladele. Tartus ma esinen ”galerie” ehk mängin oma teise animeeritud filmi taustaks, mida näeb ainult mu kontserditel. Mis minusse ja Brendanisse puutub, siis jah, ootame-vaatame, kas keegi meid Euroopasse esinema kutsub, oleks kena.
Kuidas sa leidsid selle teada-tuntud uduse kitarri soundi, mis nüüdseks on juba paarkümmend aastat olnud kui shoegaze`i firmamärk?
Raske küsimus, millele ilma üleolev tundumata vastata, aga põhimõtteliselt ma mängin enda moodi kitarri ja teised kopeerivad seda…? 🙂
Ma ei tea, nagu enne ütlesin, mul olid muusikast vähesed teadmised, kuid olin väga huvitatud elektroonikast, helist, efektide kasutamisest ja kõigest, mis võimaldas heli kusagile mujale viia. Noil päevil oli see väljakutse, kuna mulle polnud palju elektroonikat kättesaadav, mitte nagu praegu, kus kõik mu helid võivad tulla ühest väikesest karbist.
Kui Elizabeth helistaks sulle ükspäev ja teeks ettepaneku Cocteau Twins`i reunion teha, mis sa vastaksid?
Ma ei mäleta, et oleksin oma numbri talle andnud 🙂
Või äkki saab teie ühisest tütrest Lucy Belle`st Cocteau Twinsile järelkasv? Kuidas tal läheb ja millega ta tegeleb? Austab vanemate suurt ja õilsat tehtud tööd?
Lucy Bellest on siiski kasvanud eraldi isiksus. Ta on muusikast väga vähe huvitatud, ehkki ta mõistab oma vanemate muusika mõju. Ta on väga loov ning on pärinud ema kauni hääle. Ta on 21, äsja lõpetanud ning piisavalt intelligentne, et mitte segada end muusikaärisse.
Milline muusika mõjutas sind nooruses kui sa tegid esimesi same muusikuna ja kes on sulle tänapäeval enim kõrva jäänud?
70’ndate popmuusika (Roxy Music, David Bowie) oli minu avavus muusikasse, kuid mis puutub kitarrimängu ja bändi kokkupanemist, siis punk rocki energia motiveeris hilistel seitsmekümnendatel mind ja Will Heggie’t (Cocteau Twins’i bassimees).
Tänasel päeval on muusika nautimine nautimise enda pärast, või täpsemalt, see muusika kummardamine on vähenenud. Ma tunnen end hetkel vähem muusika fännina kui kunagi varem. Jazz, soundtrackid ja downtempo electronica on stiilid mis mulle meeldivad, kuid raske on kedagi eraldi välja tuua. Arvan, et olen asendanud muusika rahu, vaikuse ja hea raamatuga.
Kas septembris toimuv Tartu kontsert on sinu esimene külaskäik Eestisse? Millised on ootused?
Jah, esimene. Inimestelt, kellega koos olen töötanud, olen kuulnud, et eestlased on väga soe ja entusiastlik publik. Ootan pikisilmi esinemist.
Kontserdi teema: http://www.rada7.ee/yritus/53055/