Plakat on aus, poolakad võivad ainult kadestada.
Kunagi kaunistas "Tähekese" numbrit Hillar Metsa joonistus, milles vares leidis, et õhus on tunda kevadet. "Idiooti" vaadates tuli see vares meelde. Mõtlesin, kuidas Eesti mängufilm on viimastel aastatel päris mitu korda meeldivalt üllatada suutnud. Esimese hooga meenuvatest on "Püha Tõnu kiusamises" ja "Kirjades Inglile" isesugust värskust olnud. Vormilt erinevad, sisult ilmselgete sügavusepüüdlustega ja tänapäeva Eestit jutustavad. Teadlikult kunst, aga mitte kapseldunult enesekeskne, vaid mingi nurga alt vaadates – kuidas seda nüüd öeldagi – äge. Lihtsalt ja labaselt.
Eks ma varem pidasin seda väikest sorti imeks, et mitu täiesti ladnalt väljakannatatavat filmi järjest on ilmunud, aga pärast "Idiooti" olen hakanud oletama, et see ei olegi juhus, vaid üks komplekt filmitegijaid on hoopis küpseks saanud. Praegu vaatleme lähemalt ühte neist – Rainer Sarnetit ja tema Dostojevski ainetel vändatud "Idiooti".
Tunnistan, et minu kokkupuuted suure inimhingede inseneri Dostojevskiga on põgusavõitu. Kaks ja pool romaani, needki ligi kümme aastat tagasi. Tume, sügav, raske, võimsa religioosse allhoovusega, selle kõige juures aeg-ajalt erakordset, lausa kohatut huumoritaju ülesse näidates. Omamoodi hüpnotiseeriv ja kaasaega kindlasti sama hästi passiv kui kirjutamise ajal. Aga mitte lihtsalt ajatu, vaid igavikuline. Võib öelda, et Swansi laiv on dostojevskilik.
Nüüd kujutage ette, kuidas The Residents improviseeriks Swans’i ainetel, kasutades Mariah Carey laulusõnu. Jah, see oleks midagi õige pöörast.
Midagi sarnast pakub Sarneti "Idioot". Süngete võlvide alla surutud leidliku kunstnikutööga seebikas. Mitte vedelalt eklektiline, vaid abstraktne ja tinglik, kasutades hulljulgeid lihtsustusi nii karakterite olemuse avamiseks, kui ka igavikulise tegevuspaiga rõhutamiseks.
Peategelane vürst Mõškin on elukaugelt naeratav lapsenägu, otsekui loodud heategijaks. Õnnestunud sümbioos Kristusest ja Don Quijote’st. Tema põhimõtteline vastand ja rivaal, elu väga lähedalt näinud Rogožin on loomulikult tätoveeritud sõrmedega ja hullumeelse silmavaatega jõhkard. Kuidas siis muidu. Elu peale hingepõhjani solvunud ja sellega lõpparve tegemisest pröökav teismeline Ippolit Terentjev on värvitud silmadega goot. Loomuliku ilu poolest silma paistnud Aglaja moondub filmi käigus blaseerunud sinisukaks. Need kujundid on ühtaegu nii lõbusad kui ka täpsed.
Filmi kõige uhkem soeng läigib vasakul, peategelane paremal. Loevad midagi.
Tegevuspaigast rääkides on tähelepanuväärne taeva ja horisondi puudumine. Tegevus leiab aset ajast ja arust vaakumis. Ideaalne koht, kus esitada mõistujuttu headuse olemusest ja selle mõjust inimestele. Koht, kus isegi lahjavõitu seebiooper võtab sedavõrd monumentaalsed (antud juhul ehk liigagi) mõõtmed, et suudab ennast selle abil välja vabandada. Kuigi mitte just kõige elegantsemalt.
Sellegipoolest leian, et Sarnet on "Idioodi" essentsi päris kenasti kätte saanud, mis on ka selle filmi suurim väärtus pärast kunstnikutööd. Aga jah, selle tõdemiseks peab ilmselt "Idioodi" looga kursis olema, ideaalis võiks film suuta enda eest ise seista. Omaette, kasvõi vaatamiskinona, vajaks "Idioot" võibolla üht lahjenduskorda veel. Ja julgemat käärikasutust.