Akvarellides plaadikujundus, illustratsioonid Helmi Arrak ja kujundas Taavi Drell
Aasta lõpp toob veel üllatusreliise ning üheks neist on Pilvikute uus album. Minuga ühes lauas istub Pilvikutest Ivo Upan – palun tal kõik ausalt ära rääkida.

Niisiis, mis ilmuva albumi nimi on, millal see ilmub?
"Valgus". Ilmub järgmine… oot, küsin korra Taistolt! Millest üldse loetakse ilmumiskuupäeva?! (järgneb kiire kõne bändikaaslasele, kelleks on Taisto Uuslail, et leppida kokku ilmumiskuupäev). Ühesõnaga, loeme siis homset (see on siis eile, 21.12.2001) kuupäeva! Poodidesse jõuab järgmine nädal.

Kust see nimi tuleb?
"Valgus" kui teos on nagu retk, matk või rännak. Sa võid seda vaadelda, et see toimub sinu sees, su peas või südames, või võib ka vaadata muutuseid-arenguid ühiskonnas. Ja valgus kui selline, on siis selle kulgemise positiivne ja õige tulem – kui kõik õigesti läheb ja tasakaalupunkt ning harmoonia leitakse. Nimetaksime seda siis ilusaks väikeseks valgustumiseks – Dalai Lamalt me leiba ära võtma ei pretendeeri.

See retk on sügavam teekond iseeneses – milline see on, on juba individuaalne, isikupõhine – kas inimene valib mõne vaimse praktika – jooga, metsas poolalasti puudega vennastumise või läbi misiganes eneseteostuse – minupärast kasvõi pühendunult potipõllundusega tegeledes või võttes ja proovides elult kõike mis see pakub – see pole oluline. Küsimus on selles, kas inimene üldse otsib? Paljud inimesed arvavad… ma tegelikult ei tea, mis nad arvavad… aga lihtsam on sellega mitte tegeleda ja ega keegi ei sunni ka, sest tegelikult, kui sa selle ukse oled lahti teinud, siis seda naljalt enam kinni ei pane. Kergem oleks ju piirduda põhivajadustega – söö, maga ja tee sugu ning ülejäänule erilist tähtsust mitte omistada.

Minupuhul võtab see teos kokku mingi aja, perioodi ja olen avastanud et selleks et loominguga edasi liikuda tuleb vahepeal teha kokkuvõte – joon alla tõmmata ja siis on võimalik jälle edasi liikuda.

Seega see on nagu teie või sinu oma rännak ja sa valisid seekord loomingu, näiteks jooga asemel?
Kindlasti on see personaalne, see tuleb ju su enda seest, sellest, millega parajasti tegeled või kuhu end suunad. Kindlasti pole küsimus valiku tegemises – kas tegeleda jooga või muusikaga või joonistamisega, minu jaoks käivad sellised tegevused käsikäes – pigem üksteist täiendavad ja inspiratsiooni andvad. Pigem on valikuks, et kas su eesmärgid on materiaalsed või mõnel muul tasemel või miks mitte ka nende segu.

Naer. Tasakaalu ja harmoonia punkt matkas. Osa teosest "Valgus".

See teema seob siis kõik lood, see on nagu kontseptalbum?
Võibolla küll. Esimene teos "Valgus" koosneb seitsmest loost, mis minu jaoks moodustavad ühtse terviku, kuid on erinevad lood. Kõik rännakud ja retked koosnevad etappidest – olgu see inimese vaimne areng või poest leiva toomine. Ja igas etapis valdavad sind erinevad tunded, mõtted – ebakindlus, või selgus, hirmud, kahtlus või rahu ja kindlus – ma küll ei tea kedagi, kes leiba ostes hirmu tunneks aga kindlasti on olemas segadushetk, kui ta on seal leivaleti ees, et kas osta seemnega või seemneta leiba, viiluga või viiluta, läbi hõbefiltri pressitud mahekanakakal kasvatatud ökoodraleiba või üldse sellest loobuda… nii on kõige ja kõigiga igapäeva elus – pidevalt mingi teekond meil käib. Küsimus on, kas me sellest ka teadlikud oleme?

Enamasti on siiski kõik teekonnad põnevad ja mõnusad – samuti see teos – kindlasti pole see täis hirme või kuri ja negatiivne – see on ikkagi selline positiivne, ilus ja hea teekond.

Plaadil ongi siis seitse lugu…
Ei, plaadil on üks teos veel lisaks, teos nimega “Põrkusid kokku”, mis on inspireeritud meie emakesest Maast ja tema orbiidil ja väljaspool seda toimuvast. See on kolmeosaline teos.

Vau. On see rock-album või mis on selle muusikaline…
Kui üldse liigitada, siis ikka sinna psühhedeelse roki alla. Aga minu arvates on ikka järjest raskem igasuguseid žanre määratleda, kuna esiteks juba ise kuulad niipalju erinevat mussi ja sellest oled kõigest mõjutatud…

No mingi üldistava kleepsu üldsuse huvides peaks panema.
No ütleme, et oleme siiski Eesti psühhedeelse rocki lipulaev!

Ei tea siin midagi, Siiri Sisask pidi andma välja rock-albumi, ma arvan, et see võib päris psühhedeelne olla. Võibolla astub kandadele?!
Ta siis saab võibolla psühhedeelse rocki kuningannaks? Lipulaevaks võime ikka jääda, võibolla tuleb meie pardalegi?

“Valguse” tegite põhikoosseisuga või oli ka külalisi?
Põhikoosseis. Palju abi oli Heikki Tikasest (kelle nime me tänutäheks plaadile valesti kirjutasime) – tema meid salvestas ja meie helipilti kruttis – tal on alati häid toetavaid ideid, kuid põhivärk tehtud põhikoosseisus.

Foto videosalvestuselt

Vabandust, ma ei ole seda MKDK asja päris täpselt kunagi adunud, kuid seal on mingi ühine joon, mida ma ei oska eriti hästi kirjeldadagi. Käekiri ja mingi tunnetus-temaatika, mis seob ka teid justkui… Ma ei oska seda isegi küsidagi. Jah, seal on muusikaliselt erinevaid asju, kes toob maailmamuusikat ja kes ikka rohkem proge sisse, siis ikkagi on mingi läbiv ühine arusaadav joon, midagi trippivat, võibolla isegi hipilikku.
Seos MKDK-ga… Kindlasti on seal mingisugune seos. Me oleme nende tüüpide ja bändidega aktiivselt suhelnud ning oleme omavahel kõik sõbrad/tuttavad, koos kontserte andnud jms. Tõenäoliselt üksteist suuremal-vähemalt määral inspireerinud. MKDK-t mina ei oska kindlasti määratleda… kui oleks mingi MKDK-liikmelisus, siis ma või me oleks selline külastajaliige, heamuhesõberliige või midagi sellist. Ma tean, et see punt ja sõpruskond on olnud väga terviklik teatud perioodil, nagu need Pilvepillerkaare üritused ja kogu see seonduv värk. Suures plaanis ma arvan, et nii Pilvikud ja MKDK ajavad jah sama rida ja võibolla su enda kirjeldus on päris õige, hipimõjutustega loometrippijad. Pilvikud olid mingil perioodil n.ö. omaette grupeering, väike küll võrreldes MKDK-ga.

Mis see grupeering tähendab Pilvikute mõttes?
Pilvikute alguses ei olnud see ainult muusikategemine, see oli selline sõpruskond, nö toetajaliikmeid ja külalised. Olid loodusretked, matkad niisama mõnusad chillimised – selline mõnus olemine – muusika tegemine oli läbiv joon, aga sellega kaasnes kogu muu värk ka. Sel perioodil oligi hästi suur osa improvisatsioonil… See ei olnud mingi püsiv grupeering, olid bändikaaslased ja meie lähedased sõbrad ja olid erinevad üritused. Võtame näiteks Toolse video – see õnnestus puhtalt seetõttu, et oligi see lahe sõpruskond, kes ühiselt tegi asja. Seal ju oli vaja helimeest, kaamerameest, kedagi, kes aitab transpordiga ja kedagi, kes sebib bussi jne. Sellise laheda sünergiaga koondus mingi hunnik inimesi, kelle abiga Pilvikute ettevõtmised toimusid. Viimasel ajal on seda muidugi vähem, kuna kõigil on oma elud rohkem peale kasvanud. Aga põhiasi on jäänud endiselt toimima – me teeme muusikat. Võibolla MKDK-ga seobki meid see, et me oleme tegutsenud ju samal perioodil, tihti samad üritused, paljud samad inimesed, samad seltskonnad, mõjutus 70ndatest ja nagu sa ütlesid, hipiliikumine või midagi hipilikku. Ja MKDK-s on minu jaoks seda elementi tugevalt sees ja minus endas ja Pilvikutes samuti, sellest see seos ilmselt tulebki.

Aga nüüd on aja jooksul struktuurid, igas mõttes, tugevamaks läinud? Kui enne oli kogu see seltskond rohkem piiritlemata ja ka muusika rohkem jämmimine, siis nüüd on kuidagi rangem kontseptsioon ja rangemad piirid?
Pilvikute põhikoosseis on kogu aeg sama olnud, see pole muutunud. Kuid kindlasti on konkreetsemad struktuurid. Enda kohta ma tean, et mingist perioodist otsustasin, et võiks natuke tõsisemalt proovida. Improvisatsioon on lahe. Aga alati, kui on lahe, siis ei tähenda, et peab sinna kinni, püsima jääma. Alati on mõistlik vaadata, mis võiks edasi saada. Selles mõttes on see improvisatsioonimoment natuke muutunud ning paljuski on olnud nüüd minul see roll, kes uued ideed välja käib. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma lihtsalt võtan endale rohkem aega ja hoian seda oma elu tegemiste esikolmikus või mitte. Lood on kindlasti muutunud natuke läbimõeldumaks, aga samas ükski lugu pole olnud pingutus või midagi sellist, et ma mõtlen mingi loo välja. Kõik on ikkagi sündinud nö improvisatsioonist või mingist viisist või sõnadest, mis pähe tulevad.

"Valgus" tekkis üldse visioonina, mul on ammu olnud soov teha selline tore mitmeosaline teos. Ja kui sa endale ükskord sellise mõtte lubad, siis see mõte hakkab oma elu elama ja need komponendid hakkavad ise paika sobituma. Lauasahtlis vedeleb alati mingi hunnik seostamata asju, olgu see siis kitarrikäik või luuletus, aga ühel hetkel sa suudad terve hunniku asju kokku viia ja need loovadki ühe sellise põneva terviku. "Valgusega", ma arvan, ongi nii, sel lool on olnud ka mitu erinevat etappi, kuni ta plaadile sai.

Isegi stuudios muutus väga palju, see andis väga palju võimalusi juurde. Varasem plaat sai tehtud 2..3 päevaga, kõik koos otse sissemängitud ja tuli nagu tuli – hea energia ja mõnus kulgemine. Valgus on kindlasti … värvikam ja huvitavam, kuna ta ei ole selline “ühes-jutis-jämmime-nüüd ja vaatame, mis tuleb”. See on sügavam, kontsenteeritum ja eesmärgistatum.

Kummat pidi see on, kas sul on nagu mingi üldine idee ja sa hakkad selleks erinevaid juppe sobitama – umbes nagu puzzlet laduma? Või hakkad spetsiaalselt selle jaoks mingeid elemente looma?
Ei, kindlasti ei hakka ma midagi selle jaoks spetsiaalselt looma. Ma ei ole seda katsetanud, see oleks kindlasti põnev nii proovida, aga minu jaoks muutuks see ühel hetkel ahistavaks, tõmbaks loomingule bloki peale. Selline, et ma pean nüüd tegema, mul on vaja "siia" kõva hevirokk osa – ja siis ei tule loomulikult! Tuleb mingi koletis. Minu arvates ikka asi käib sedapidi, et mul on mingi sisemine tunne, et "midagi sellist" oleks lahe ja ma tahan seda teha, siis see asi lihtsalt hakkabki tekkima. Lugu Naer sai salvestatud juba kevadel, kõik muu oli sellel hetkel veel piisavalt ebakonkreetne.

Kes ujub kaugemale, kes sukeldub sügavamale, kes kui pika loo sügavustes esitab?

Naeru videoga tuli teil veel see lahing Metsatölluga, et kes on kangem mees vee all olemises.
Jaa! Kui Metsatöll tuli videoga välja, siis radaseitsmes tekkis tore diskussioon, et kas hevikad üritavad hipikatele ära panna või vastupidi – et kes on kõvem mees veel all olemises! Ja noh, ega siin nüüd enam valkut pole – oleme neile nüüd väljakutse esitanud ja ootame vastust. Tegime väljakutse klipi Pirita jões ära. Külm oli!

Pilvikud on alati olnud valmis lõbusast ja piisavalt jaburast ideest kinni haarama ja selle teoks tegema, kui see tekib.

Millest see tuleb, et ma ei seosta sind kuidagi tõsine olemisega – sa oled alati ülipositiivne ja teed inimesed enda ümber lõbusaks – kuid laval oled hoopis mõtlik ja endasse vaatav…
Hehe, no kui sa vaatad mind laval, siis ma kipun tõesti pigem kinganinasid põrnitsema. Ma ei tea, miks see nii on.

Salapoolus?
Ma ei usu, et salapoolus. Sisemaailm. Ma arvan, et see on lihtsalt üks külg minust ja seda muusikat tehes ma lähen võibolla liiga sissepoole ja unustan ära, et peaks rahvaga suhtlema ka. Kuid see sisse minek ei ole kindlasti sünge ja ka see looming mitte – loodan, et see ka nii ei paista – see oleks kurb, kui ta oleks negatiivsust või viha või agressiivsust tekitav.
Selles mõttes siiski see muusika on positiivne ja seos minu positiivne olemise ja maailmaparandajaloomusega kehtib. Eesmärk on anda ikka hea ja inspireeriv laeng. Kui selles on sügavust siis see on ju suurepärane – aga eks seda peab juba kuulaja otsustama – kas ja mis ta sealt leiab, saab. Oluline loomingu puhul on see, mis iganes vormis või kujul see tehtud on, kas see inspireerib kedagi edasi, käivitab sellise põneva ahelreaktsiooni.

Vaata lisaks ja mine kuulama:
30-12-2011 Pilvikud "Valgus" CD esitlus + Laulan Sinule + Bad Apples