OnuJaanuari viimastel nädalavahetustel võib Onu Bellat mitmes Eesti paigas taas koos live-bändiga laval näha. Sel puhul vastas armastatud šokirokkar ausalt ja avameelselt mitmele loomingulisi teemasid puututavale küsimusele.
Viimastel aastatel on kümned erinevad muusikud nii Eestis kui välismaal andnud välja oma elulooraamatuid. Mis sinu arvates selle buumi taga on?
Ma arvan, et põhiline on see, et inimesed tahavad oma elust ja loomingust teha vahekokkuvõtet ja seda mitte helikonservina, vaid soovivad, et oleks ka ka kirjasõnas või tekstiliselt kirja pandud. Eks meil kõigil on mingil eluetapil teatud mõttes tibude lugemise aeg.
Sa oled kahe aasta jooksul lausa kahe raamatuga lugejaid rõõmustanud, kas neile võib kunagi ka lisa oodata?
Võib, aga selle üllitamise taga on väga mitmed asjad ja raamatu kirjutamine ei ole mitte ainult kirjutamine. Igaüks võib sahtlisse kirjutada, aga seda on ju vaja ka toimetada ja avaldada. Ja siis, kui on toimetatud ja avaldatud, siis on järgmine võimalik veealune kari ehk kas seda raamatut ka kellelegi vaja on, kas seda ka loetakse.
Räägime nüüd muusikast. Su enda muusikalised eelistused on märksa tõsisemat laadi kui su lavaline looming Onu Bellana.
Tegelikult on küll, jah (naerab).
Kas tõsise progerokibändi tegemise ideed pole sind kunagi kummitanud või pole need lihtsalt veel realiseerunud?
Noh, võin öelda, et kui me teeme siin seda Onu Bella bändi projekti, siis võib teda ju kelmikalt nimetada progepungiks, aga noh, kui me nüüd definitsiooni süveneme, siis päris sajaprotsendiliselt see seda ei ole. Defineerimine on üks kuratlikult vastik asi, seda ennekõike just seetõttu, et ükski muusik ei taha, et tema tehtud muusikat täpselt kuhugi lahtrisse või kategooriasse pannakse. Lahtrissepanek on võib-olla ehk plaadipoodide teema, et inimene, kes läheb plaadipoodi, ei otsiks Meie Meest hiphopi riiulilt ja nii edasi. See on meelevaldne näide, solvamata loomingulist kollektiivi või žanrit.
Kas sa oskad arvata, millise pöörde oleks lavakarjäär võtnud või kuhu tänaseks oleks jõudnud kui ansambel Vanemõde oleks sind omal ajal oma koosseisu vastu võtnud?
Oi, prognoosimine ja selline spekuleerimine on väga tänamatu asi. Sellega ei julge tegeleda. Mida ma võib-olla oleks prognoosinud on see, et kui üheksakümnendad oleks koduõuele tulnud, siis oleks kindlasti live-bändi tegevus olnud heal juhul varjusurmas ja halvemal juhul lihtsalt lakkanud olemast.
Kas see, et ka aastal 2012 võib Onu Bellat laval esinemas näha, on pigem juhus või asjade loomulik käik?
See, et inimesed näevad mind aastal 2012 esinemas, ei ole mingi ime, sest ma olen viimastel aastatel ikka korra-kaks-kolm mingeid lavasooritusi teinud elava bändiga.
Su esinemised tunduvat aset leidvat suhteliselt ebaregulaarselt. Kas põhjuseks on ajapuudus või see, et pole soovi enam nii palju esineda?
Siin on väga mitmeid põhjuseid. Üks põhjuseid on muidugi logistika, sest kõik, kes saateansamblis mängivad, on suuremal või vähemal määral mingi teise ansambliga seotud ja mina tegelen ka väga mitme asjaga, alates retrodiskodest lõpetades raadiosaate tegemise ja mitme muu asjaga, mis mulle paeluvad on. Aga jaanuarikuu on tavaliselt olnud selline, kus paljudel juhtudel on võimalik mitmetel inimestel enda tööd ja tegemised ühte siduda ja seega siis ette võtta ka selline ettevõtmine.
Mis on see, mis sind lõpuks siiski motiveerib lavale minema?
Ma ütlen ausalt kohe välja, ilma igasuguste keerutamisteta – see on raha.
Puhas adrenaliinijahtimine on jäänud minevikku?
Oi, ei, see on ammu möödas! Mul ei ole vaja enam midagi tõestada. Inimesed tõenäoliselt teavad ja tunnevad mind. Aga, et tõestada seda, et Onu Bella on Onu Bella ja on olemas selline artist – see aeg on ammu möödas, see jäi üheksakümnendatesse.
Sa töötad igapäevaselt raadio saatejuhina ja käid päris tihti ka plaatidelt muusikat mängimas. Kas sa jälgid ka praeguse hetke rockmuusikas toimuvat?
Tunnistan hetkel, et kaasaegset eriti mitte, sest ma julgen väita, et ka vanemat muusikat saab praegu avastada ja seda sellepärast, et omal ajal kujunes siinsete inimeste muusikaline maitse just täpselt selliselt, kuidas onu Sam või tädi Maria Rootsist või Ameerikast plaate saatis ja millised plaadid siin ringlesid. Mingil määral oli eelis ehk põhja-eestlastel, kes nägid Soome televisiooni ka, aga põhimõtteliselt ei olnud see midagi muud kui üks suur Soome või Skandinaavia maitse, aga globaalses mõttes ülevaadet, või sellist hästi põhjalikku ülevaadet, sain ma teha alles nüüd, kui meil on virtuaalmaailma ajastu. Nii, et seda avastamist on küll ja küll. Muide nii hea kui ka halva poole pealt.
Mis oli su viimane säravaim kontserdielamus?
Viimane säravaim kontserdielamus oli Tallinna linnas ja see oli Ian Anderson, see oli eelmise aasta sügisel. Aga viimaste aastate – kui me võtame sinna sisse ikka rohkem aastaid kui üks aasta – siis see on ilma kahtlusteta Zappa plays Zappa Stockholmis.
Kas eelseisvatel kontsertidel on lisaks tuntud hittidele oodata ka mingeid üllatusi?
Me interpreteerime läbi aegade Eesti kõige paremat poplugu „Leto Svet“.
Aga päris uue materjali loomise ja salvestamise plaane pole?
Hetkel mitte, ideetasandil on, aga uue materjali tegemine eeldab head stuudiot, raha ja kõike muud säärast ja see nii väga lihtne tegemine ei ole, kui tahad olla hästi põhjalik ja teha seda, mille üle ei tohiks ka aastakümnete pärast häbi olla.
Oled sa kunagi kahetsenud ka, et hakkasid omal ajal bändi tegema?
Ma olen selle juures kahetsenud ainult seda, et ma hakkasin seda väga hilja tegema, 27-aastaselt. See on ainus asi, mida ma olen kahetsenud. Muidu ma oleks praegu võib-olla teel Toompeale plakatiga „Tõstke õpetajate palka“ (naerab). Või maaliksin praegu siin enda stuudiotoas „Andke money!“ ja kuivataksin ajaleheotsaga plakatit, et värv kiiremini ära kuivaks. Puhuriga ei ole võimalik kuivatada, sest see võtab elektrit ja see kõik maksab (naerab).
Vt. lisaks:
Tujurikkujate rändtsirkus