20. aastaga on Apulantast (või "Heinola punkaritest", nagu nad ise end kutsuvad) saanud Soome üks suurimaid ja enim-tuuritavaid bände, kes aastas naljalt alla 100 kontserdi ei anna. Peale selle on nad tänaseks kirjutanud rohkem edetabelite esikohti vallutanud singleid kui ansambel The Beatles. Sellel nädalal annab Apulanta välja oma 11. stuudioalbumi "Kaikki Kolmesta Pahasta". Küsitlesin selle puhul bändi trummarit Sipe Santapukkit. Rääkisime rekkalavadest ja mõnest erilisest olukorrast, milles bänd end tõeliselt vabana tunda saab ja muidugi ka uuest albumist.
Mis peitub uue albumi nime taga – "Kaikki Kolmesta Pahasta"?
Tavaliselt tulevad ju halvad asjad ikka kolme kaupa. Ja bändis on ka kolm liiget… Aga et mitte kaotada võimalikke häid versioone selle plaadi nime tähendustest, hoiame seda saladuses ja nii saab kuulaja ise enda jaoks välja mõelda, mida see nimi tähendada võiks.
Olete öelnud, et uus album on Apulanta repertuaari kõige“isiklikuma lähenemisega” plaat. Nüüd, kus plaat on tehasesse juba saadetud, ei ole tekkinud kahtlusi, et äkki sai lüüriline avameelsus natuke liiga avameelne?
Lüürika on seekord kahtlemata väga aus ja julge, aga eks see annabki plaadile mingit omamoodi jõudu juurde. Isiklikult olen sellega seoses vägagi üllatunud, et peale 21 koos viibitud aastat ja 11. plaati suudame end ikka veel üllatada. Suudame endiselt endast bändile 100% anda, olgu see siis lüürika, muusika või plaatide kujunduste näol. Apulanta on meie elude oluline osa, meie lapsukene. Meie plaadid on justkui miskid omamoodi dokumendid tulevastele põlvedele, mistõttu tulebki neid kokku panna äärmise hoolitsusega.
Ja koostöövalik teie uuele plaadile oli PMMP liige Mira Luoti…
Mira on korraliku punk-tunnetusega väga alahinnatud laulja. Tahtsime, et tema osaleks meie plaadil, kuna ta vibe ja hääl on väga lahedad.
Olete öelnud, kui uut plaati lindistama lähete, on peamine eesmärk ennast mitte kordama hakata, et uus plaat ei sarnaneks mingil moel neile esimestele. Võib nüüd väita, et see eesmärk on saavutatud?
Kohe kindlasti on! Iga meie plaat on individuaalne, mitte ühelgi pole ülekandeid eelnevast materjalist ega sellel valitsenud tunnetest. Aga säilinud on meie see kergesti ära tuntav joon, näiteks raadiost kuulates on kohe aru saada, et mängib Apulanta muusika, olgu siis loo stiiliks punk, metal või pop.
Eelmise aasta lõpul ilmunud singel "Pihtiote" lõi The Beatles’i 20-numbrilise esikoha-singli rekordi. Mis tunne on olla kõvem edetabeli esikoha vallutaja kui selline legend nagu The Beatles?
Vot see on juba tähendusrikas rekord! Tundub lausa uskumatu, et Heinolast pärit punkaritel on rohkem number-1 singleid kui muusikaajaloo kõige olulisemal ansamblil. Aga see ei mõjuta meie suhtumist sellesse, mida teeme. Lõpuks on tegemist siiski rekordiga, mille üle juureldakse rohkem siis, kui bänd ja lugude kirjutajad rahus puhkavad. Ei usu ka seda, et kusagil suures mõisas puhkavat sir McCartneyt väga morjendab, et mingi bänd Soomest tema rekordi purustanud on.
Eelmisel aastal oli teil ka 20. aasta juubel ning korraldasite seks puhuks Helsingis kontserdi, mille raames sattusid lavale kõik aastate jooksul bändis osalenud inimesed. Millised muljed sellest jäid?
Seda meenutades jooksevad iga kord judinad üle selja – nii uskumatult hea elamus. Kontsert algas spoken word osaga, kus kõik istusime diivanitel ning rääkisime iga bändis mänginud pillimehega kronoloogilises järjekorras. Ja sellele siis järgnes kahe ja poole tunnine erakordne spektaakel. Füüsiline toibumine kestis üle nädala.
Olete maininud, et kusagil 90-ndate lõpus muutus suviti tuuritamine, mängud nn. traktorilavadel olematu PA ja liialt vähese valgusega masendavaks, justkui bänd oleks muutunud miskiks rokibändi paroodiaks. Tol ajal ei tekkinud mõtet, et lõpetaks nüüd igasuguse kontsert-tegevuse ja keskenduks ainult stuudio tööle?
Tegelikult pole meil kontsertide andmine kunagi vastumeelt olnud. Ja pole see tuuritamise-elustiil nii hull midagi. Tähendab, tõepoolest – päevad, mil tuleb üle elada 23 tundi enne lavale astumist, võivad mõnikord rasked olla, aga päeva lõpus ootab publik, kes selle ootamise heaks ja vääriliseks teeb. Lava ongi just see koht, kus meie bänd tõeliselt ellu ärkab. Püüame stuudios võimalikult häid plaate kirjutada, kuid lõpuks jääb see meie jaoks visiitkaardiks, et kontserte anda.
Olete oma karjääri jooksul üles võtnud lausa 3 tuuridokumentaali: "Kesäine", "Hell on
Wheels" ja "AKKM"…
Nagu juba mainisin, on head kontserdid meie eksisteerimise põhjus. Oleme hingelt alati olnud live-bänd. Laval esinemine tekitab meis sellise maagilise tunde, mis meid sinna uuesti ja uuesti tagasi kutsub. Ja selle sama tundeni jõudmine on samuti meie eesmärk.
Maagiline tunne, mis vist ongi teist teinud ühe enim tuuritavaid bände Soomes. 2009. aastal andsite tervelt 130 kontserti. Kontserdid saavad läbi ja eeldan, et tuleb ahastus. Kuidas seda ravite?
Tuuri-järgse tühja tunde vastu on ainult ÜKS ravim: uuesti tuurile. Teinekord on paus ka hea, kuid kogemused näitavad, et üle kolme kuu see paus kesta ei saa. Pool aastat, rääkimata tervest aastat, ilma kontsertideta on talumatult raske.
Juba alates 90-ndate keskpaigast on Apulantal olnud Eestis üsna tugev fännibaas, kuid oma esimesed kontserdid siin andsite alles eelmisel aastal – kuidas publik teid vastu võttis?
Rock Cafe ja Tartu kontserdid olid väga toredad ja meeldejäävad. Ootame juba ärevusega oma järgmisi esinemisi Eestis. Publiku vastuvõtt oli väga pidulik ja osaliselt valitses saalis ikka väga sulaselge rock’n’roll mayhem. Tundub, et teie publik hindab meie esinemisi, kuna võrreldes Soomega esineme teil ikka väga harva.
Eestlastele sai Apulanta tuntuks MTV3 noortesaate Jyrki kaudu. "Liikuvat Kuvat" DVD kommentaaride valikus räägib Tomi, et "Odotus" singli ja video ilmumise ajal hakkas Jyrki Apulantat boikoteerima. Millest võis tulla selline saatepoolne samm?
Meie muusikavideod olid natuke liiga karmid Jyrki toimetusele. Ja tegelikult meid boikoteeriti päris pikalt enne, kui suutsime nende nii öelda "barjäärist" läbi murda. Lõpuks muutus meie ja Jyrki vaheline suhe niivõrd soojaks, et meist sai justkui saate "majabänd". Esinesime seal pea iga nädal.
Olete kontsertidel mänginud J.M.K.E "Tere perestroikat”, mis teie lugu nad vastu mängida võiks?
Villu Tamme on väga tore mees ja J.M.K.E on üks äärmiselt lahe bänd. Mängisime seda lugu juba 90-date alguses. Kui bändiga alustasime, oli see Misfitsi loomingu kõrval üks esimesi lugusid, mille ära õppisime. Ja oli väga uhke alustada meie esimest esinemist Eestis just selle looga. Kui J.M.K.E meid kunagi kaverdama peaks, oleks see meile tõeline auasi ja ega polekski tähtis, millise loo nad valiks. Ilmselt kehtib coverite puhul ikka see, et valitakse isiklik lemmik.
Millal võime teid jälle Eestisse oodata?
Loodetavasti vägagi varsti! Kui mitte kevadel, siis äkki suvel. Eestis on alati hea esineda, ei jõua seda ootamist ära kannatada.
Ja veel igaks juhuks – relva valik Zombie-apokalüpsi puhul?
Zombide vastu ei saa ju mitte millegagi, tuleb alla anda ning nendega liituda!