Sikutan mantlihõlmu koomale ja istun tuult trotsides pargipingile, vaadates kord ühele, siis teisele poole. Tontlikud kloostrivaremed on kesköiselt hüljatud ning tormituultes värisevatele puudele heidab kaame Kuu ebaterveid varje. Üldiselt on see viimane koht, kus teistes oludes olla sooviks, kuid just saatuse sunnil olen siia täna sattunud. Ma poleks pidanud ühes nimetamata pubis uurima ühelt nahktagis, helendavate silmadega ja vee-alustest linnadest sosistava (viide Soome veeparkidele?) mehe käest tema lemmikmuusika kohta, mille peale ta minust kinni krabas ja enne laua taha magamavajumist mulle määrdunud paberilipiku pihku surus. Krüptilised juhendid viitasid kellelegi Mardi-nimelisele…

Himu uue, raskekõlalise Eesti muusika järele on pannud mind eirama oma alalhoiuinstinkte. Iga krabin paneb mind võpatama, vaatan selja taha kuid seal hüppab vaid üksik konn. Pööran ringi ning ehmatun: hääletult seisab mu ees suur must kogu, hõlst üll.

„Tule minuga kaasa, kui hindad oma elu ja head muusikat,” kõmiseb otsekui sügava tünni põhjast. Loomulikult järgnen talle mööda vallikraavi vahel looklevaid käike otse kloostri varemete alla, kividest laotud käikudesse, millele võbisev tõrvikuleek ebamääraseid varje heidab. Pärast salajast käepigistust ja paroolide vahetust muutub õhkkond vabamaks.
Sellises õhustikus uurisin täpsemalt Taaga vokalistilt Mart Kalvetilt nende uue albumi „Rist viletsuse teel” kohta, mis ilmus 23. aprillil.

Taak

Selgita natuke peagi ilmuva albumi "Rist viletsuse teel" pealkirja tähendust? Millele see viidata võib?
Mis Sul endal selle väljendiga esmalt seostub?

Minu jaoks näib see viitavat võimalustele, ehk nii-öelda ristteele viletsuse teel — eri suunades hargnevad võimalused, et saaks liikuda helgemale teele. Või mõtlesin ma praegu üle?
Ei, väga hea. Kui me selle nime valisime, siis lootsimegi, et inimesed hakkavad aimama mingeid teiseseid konnotatsioone. See fraas ise on üsna arhailine. "Ees nagu rist viletsuse teel" on kõnekäänd ületamatu takistuse kohta; see toetub ebauskumusele, et ristimärk ei luba saatanal edasi tulla. Plaadi nime mõtles välja meie bassimees Ott, kes seda toredat vana kõnekäändu aktiivselt kõnes pruugib. Mina teadsin seda vaid Ellen Niidu näidendist "Koolilaste teleteater", kus professor Tean Kõik selgitas, "miks me nii räägime".

Piiratud tiraažiga album sisaldab veel ühe kaunikesti tundmatu ulmekirjaniku lühijutustust "Sügelisnõia kingitus". Kas see viitab uuele plaadile kui kontseptalbumile, mida läbib ühtne, siduv teema?
Laur Krafti teine ulmejutt on raamjutustuse staatusest kaugel, aga mõned motiivid on Taaga ja Krafti tekstides ühised küll. Neid aitab veel paremini siduda Piret Räni teostatud kujundus. Kontseptuaal-albumi mõõtu "RVT" siiski välja ei anna, arvan ma, kuigi ei välista, et selle põhjal võiks olla võimalik mingi sidus narratiiv kokku panna. Tegelikult algne plaan oligi, et iga laulu kohta tuleb üks laast, mis võtab mõne seiga lüürikast ja punub selle ümber väga lühikese ulmeloo, siis aga tuli välja, et Kraft ei valda ülilühijutu-vormi. "Sügelisnõia kingitus" on eellugu Laur Krafti esimesele jutustusele "Ultima Cthule", mis on võrguajakirjas Algernon siiamaani loetav.

Kuigi Taak defineerib end doom-rock’i viljelejana, on teie lugudes siiski sees ka midagi üpris eestimaist. Kui Kukerpillid ja Apelsinid oleksid olnud tõsisemad, võtnud tempot maha ja kuulanuks rohkem Black Sabbathit, oleks neilt võib-olla midagi sarnast kuulda olnud. Kas Taak on üritanud teadlikult oma loomingusse mingit kodumaist muusikakomponenti lisada? Või on see tulnud kõik iseenesest ja loomulikult?
Kukerpillide ja Apelsini kõrval, mis mõlemad on väga ägedad bändid, on Eestis tegutsenud 1970. aastatest peale ohtralt selliseidki bände, mis just nimelt "liiga palju Black Sabbathit" ja muid raske astumisega rock-kolle kuulasid ja vastavat vaimu kandsid või siiamaani kannavad. Minu jaoks on joon olnud üsna katkematu — 70ndatel tegutsenud rasked proge- ja muidu-rokkbändid inspireerisid 80ndate hevibände, need omakorda meid. Ma ei tea, kes Eestis esimest korda diabolus in musica’t ehk kolmkõla pläriseval elektrikitarril mängis… Eestimaisus ilmselt tuleneb eesti keelest. Värskel plaadil on rõhutatud etnilisust veidi vähem kui varasematel, aga "59 kraadi põhjalaiust" ja "Vagu" litsuvad seda nuppu ikkagi. Kas see on olnud teadlik, ei oska ausalt öelda. Kindlasti oleme "eestimaisusest" kui ühest oma tahust teadlikud praegu ning oskame seda timmida. Kas just nii täpselt, nagu Keijo oma stuudiopuldi heebleid, aga mingil määral.

Uue albumi lugude lüürika jätab jätkuvalt krüptilise ja üsnagi luulelise mulje. Vokalistina panustasid sa sõnadesse põhiliselt ise või kuidas see protsess aset leidis?
Kõik tekstid on seekord minu kirjutatud, kuigi sisaldavad allusioone teostele, mis on inspireerinud või tunduvad viitamistväärt. Mis krüptilisusse puutub, siis loodan, et seda on rohkem kui varem, aga ka, et süveneda soovija jaoks on osa kihte varasemast kergemini läbipuuritavad. Kui Sa luulelisuse all pead silmas seda, et tekstidel on enamasti riim ja rütm, siis, jah, oleme selles osas vanamoelised. Sõnade kirjutamise protsessi juures on kõige olulisemaks teguriks märkmete ülestähendamse võimalus. Sageli vallandab mõni juhuslik tegur — kusagilt loetud hea lause, märgatud seos, torkiv võrdlus — sünergilise mõtteahela, aga enamasti pole tol hetkel võimalik maha istuda ja lauluteksti kribama hakata. Õnneks piisab paarisõnalisest märkmest; kui idee on hea, meenub kogu seos ka hilisemal lugemisel, kui ei, siis ei.

Kuna lood on jätkuvalt eestikeelsed, siis millised on võimalused, et sõnadesse tulevad sisse ka mingid kindlad Eesti ajalugu puudutavad tegelased-sündmused? Klassikaliseks näiteks on meil Metsatöll, kelle sõnad tiirlevad tihti muistse vabadusvõitluse, hiiemetsade jms ümber.
See on nüüd mõnevõrra ootamatu küsimus, sest me pole selle peale lihtsalt kunagi mõelnud. Krafti jutus on küll kaudseid vihjeid päris inimestele, aga need on harvad ja tõesti väga kaudsed. Ma ei tea, kas Metsatöll on konkreetsetest väejuhtidest või lahingutest laulnud; kas on?

Mitte spetsiifiliselt, kuid selline teatud ajaperioodi hõng on nende lauludes tihti olemas.
Meil on üks lugu, mis jäi plaadilt välja, aga mida me ikka vahel esitame, mis on seotud konkreetse inimesega (Ludwig Boltzmanniga), aga too polnud eestlane. Kas Sa tajud Taaga lugudes mõne konkreetse perioodi aimu? Kui jah, siis see ei ole taotluslik. Aga huvitav oleks teada, mis perioodi.

Pole tajunud, rohkem on tunda mingit (sise)kosmilist-ajatut temaatikat.
Varem panime helis kõvasti rõhku sellele, et kõlada, nagu oleks plaat salvestatud aastal 1979 või umbes nii; käisime MKDK ülikõvas vintage-stuudios KGB pealtkuulamiskeldris ja nii edasi. Uuel plaadil oleme sellest teadlikult taandunud, eksperimenteerides julgemalt kaasaegsete võimalustega. Mulle endale tundub, et Keijo (Keijo Koppel, kes stuudios Roundsound meid üles võttis ja miksis) on väga hästi tabanud nii seda, mida heliloojad-muusikud Kristjan ja Urmas on tahtnud väljendada, kui seda atmosfääri, mida ma olen üritanud tekstidesse ja vokaali vermida, ja need väga hästi lõiminud.

Kuidas lugude protsess muidu toimib? Pannakse enne kokku meloodia ning siis sõnad peale?
Ausõna, ei oska öelda. Mõlematpidi on tehtud. Võib-olla veidi sagedamini on tekst enne olemas olnud.

Siia lisaks veel otsa, kas peale hevibändide on bändiliikmed mõjutatud plaadi kirjutamise ajal veel teistest muusikažanridest?
Ma pole muusika-küsimustele parim mees vastama, kuna minu panus lugude loomise protsessi piirdub märkustega "mulle meeldib" või "ei meeldi". Aga ma tean, et Kristjan, kes on kirjutanud suurema osa lugusid seekordsel albumil, on lugude ülesehitamise ajal selgitanud, et üks või teine koht võiks olla ”sludge’im” või ”stoner’im”. Aga eks needki ole hevi-žanrid. Moekas oleks öelda, et meid on mõjutanud Arvo Pärt, aga ma ei tea, kas tegelikult on.

Kas eestlase südames on sellisele raskemuusikale sinu arust koht olemas? Populaarsemad rock’imaigulised lood raadios on pigem Tanel Padari rõõmsameelsed kitarrikäigud ning teismelistele kergemini pealeminevad laulusõnad. Leidub väljaspool heviskenet ka potentsiaalseid kuulajaid või on see rohkem sellisele kitsamale kuulajaskonnale? Eestlane on ju hingelt siiski sünge ja eluolu meenutab tihti Ingmar Bergmani filme.
"Eestlased" ei ole ju mingi homogeenne mass, et peaksid kõik ühesugust muusikat kuulama. Reibas tanelirokk kompenseerib seda oletatavat bergmanlikku muserdust ehk tõhusamalt ja kiiremini kui meie raske mõtlusmuusika. Süngusest lugusid luues on meil aga üha rohkem keel põses; ma loodan väga, et see torkab ka "RVT" pealt kõrva. Väljastpoolt heviskenet — kui sellist asja tänapäeval enam olemas ongi — on ikka tulnud inimesi ütlema, et "ma muidu neid kitarrimürina-bände ei kuula, aga teie sõnum läks küll hinge". Mis on tore — meile läheb korda, kui meid kuulatakse. Juuste pikkus, sugu või sättumus pole olulised. Ma mõtlen, publiku juures. Mitte, et bändisiseselt oleksid, heh…

Niiet kuulajaskond ei piirdu vaid nahktagides pikajuusteliste hevifännidega?
Ei, me pole kaardistanud seda, kui paljud kontserdikülastajad kannavad nahka ja lakka. Rokk-klubide stammkunded on samas muidugi ka meie stammkunded. Aga kuna esineme enamasti hilja, on lava ees alaealisi harva.

Rist viletsuse teel

Mind huvitab see varane Eesti heviskene ja selle mõjutused Taagale. Muljeta?
Ma arvan, et need mõjutused on pigem esteetilised kui muusikalised.

Kui sain aru, panid paljud varased bändid asjad kokku peale esimeste demode mittekusagile jõudmist, loodeti välismaal läbi lüüa ja reaalsus tuli seinana ette.
Kui kuulata meid kõrvuti ansamblitega Omas Kojas või Paan või Golem, siis me tegelikult eriti sarnast muusikat ei tee. Aga eesti keel ja kitarrimürin koos tekitavad mingi raskestimäärtletava hõllandusemõnu, mida, ma loodan, õnnestub ajuti taaselustada ka Taagal. Selle "reaalsuse seinana ettetulemise" etapi tegin ma vist läbi juba Mortifiedi ridades, umbes 17. eluaastal. Sain aru, et selleks, et läbi lüüa, on vaja röögatut tööd. Ja ma pole tegelikult kunagi seda tööd õigesti teha jaksanud. Samas, ma ei usu, et praegu oleks Taaka, kui olekski õnnestunud kunagi 90ndatel igatsetud läände jõuda — ja mulle see sobib. Ses mõttes on Taak vist ikka väga siiras bänd, et keegi meist ei tee seda vastutahtmist. Või, noh, me ei pinguta nii väga edu nimel, vaid teeme bändi, sest tundub, et on vaja.

Aga kas su arust on sellises muusikas "keel põses" suhtumine kasuks? Tundub, et kirjutades sõnu rusuvatele teemadele, on huumorimeel siiski alles jäänud ja isegi Cthulhu mythos’e viited sisaldavad teatud teravmeelsusi.
Laus-ohkimisel on kindlasti omad võlud, suitsidaalse sõnumiga hukatusekriiskajad on teinekord väga veenvad ja eks ma olen muude bändide koosseisus ka ise üsna palju flirtinud romantilise hämarusega… Aga juurde toota sellist enam ei tahaks. Mitte, et hämarus poleks jätkuvalt romantiline — lihtsalt, seda otsesõnu välja öeldes kaob osa taiast. Samas, eks see üleolev suhtumine ole samamoodi poos. Kahtlemata võtan mütsi maha nende ees, kellel õnnestub olla cool ilma vajaduseta ironiseerida. Ise enam ei oska.

Lugesin vanemat intekat sinuga Õhtulehes, kus kirjeldasid ühte omapärast kontserti palaval päeval – kuulajaskond oli koos peredega umbes meelt lahutama tulnud ja siis tulite peale teie.
Noh, see oli Dawn of Gehenna ajal veel, 90ndatel. Sellest ajast olen koosseisu jäänud vaid mina. Me tegime siis palju, kuidas öelda, raadiovaenulikumat muusikat.

Aga kui nüüd tuleks näiteks pakkumine esineda kuskil tivoli tuuril või mingi firma suvepäevadel, kus arvatavasti rohkem teistsuguse muusika kuulajad – siis võtaks vastu või on laivide suhtes mingid kindlad reeglid teil olemas?
Oi, vabalt võtame. Ainus reegel on seni olnud, et poliitilistel ja usulistel propagandaüritustel ei esine, aga seegi on paindlik. Mõned head aastad tagasi toetasime Metsatöllu turneel "Koduhiite kaitsel", mis nõudis hiite säästmist.

Paar sõna ka albumi kaanekujundusest: nimelt on albumi esikaanelt vastu vaatamas needistatud iguaan, või nii mulle tundub. Ehk selgitaksid miks just selline loom eestimaise bändi kaanele? Kas sümboliseerib see ehk vihjeid reptiloididele, kes struktuurides peituda võivad?
"…hiiglaslik olevus, kellel oli härja keha, konna jalad ja mao saba. Ta keha oli kaetud kivist ja rauast tugevamate soomustega, tema silmad hiilanud heledamini kui küünlad." Tuleb tuttav ette? Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Põhja konn". Nagu Kivirähk "Mehes, kes teadis ussisõnu" ja Kraft "Ultima Cthules" mõista annavad, võib too arhetüüpne konn praegugi kusagil magada ja oma aega oodata… Kreutzwald mõtles selle kolli välja, kuna pidas lohesid liiga eba-eestilikeks.

It’s all making sense to me now…
"Linnadesööja" tekst on muidugi ka otsapidi Põhja konnaga seotud, aga samas ka struktuurides varitsevate jõudude ja külmavereliste niiditõmbajatega.

Backmasking’uga sõnumeid lugudelt oodata pole?
Ei tulnud õigel hetkel pähe, näh. Meil oli küll alguses plaan teha üks terve peidetud lugu. Mängisime selle isegi stuudiojämmina sisse, aga albumile see siiski ei jõudnud. Peidetud sõnumid peaksid ise tekkima kuulaja-lugeja kõrvade vahel.

Põhiliselt peegeldub lüürikas siiski mingi läbiv teema või õigemini õhustik, doom-rock-žanrile sobilik ängistav ja rõhuv pea kohal rippuv "hukatus". Bukletilt võib välja lugeda mõjutusi nagu Alan Moore, Philip K. Dick ja muid kontrakultuurikangelasi. Palju on nende loodud maailmad Taaga muusika lüürilist poolt mõjutanud?
72,4 protsendi ulatuses. See oli nali, aga tegelikkusest mitte eriti kaugel. Dick ja Moore, Lovecraft ja Crowley, Jung ja Grant Morrison on vaid mõned kontrakultuurilist mõtlemist mõjutanud autorid, kelle ideedest olen vaimustust ammutanud. Everything is a remix, nagu öeldakse. Kahtlemata on oluline roll R. A. Wilsoni ja R. Shea triloogial "Illuminatus!", mida ma olen nüüd juba mitu head aastat eesti keelde tõlkinud. See on nõudnud päris ulatuslike taustmaterjalide läbitöötamist ja eks neist on asju külge jäänud.

Kui nüüd kolm albumit väljas, siis see on ju märk kriitikute ja kuulajaskonna soojast vastuvõtust. Kas keegi on teie muusika kohta mingeid täiesti ootamatuid märkuseid teinud mille peale ise tulnudki poleks?
Ega ei tule ette, vähemalt mitte kusagil veergudel ilmunud kriitikast. Keegi võrdles mu hääletämbrit Alenderi omaga, see oli veidi üllatav, sest — mis mõttes, eks ole. Aga üldiselt oleme vist suhteliselt kergestilahterdatavad. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga teeb arvustajate elu lihtsamaks.

Ja mida võiksime Taagalt tulevikus oodata? Ei mingeid eksperimentantsioone dubstep’iga või kaheplaadilisi kontseptalbumeid?
Ma ei oska midagi välistada. Esialgu keskendume muidugi kontsertide andmisele Eestis, kui veab, siis mujal. 30. aprillil aitame näiteks HD klubil Ülemiste Citys tsiklisuve avada. Aga uusi lugusid teeme juba ka. Esialgu need Skrillexit ega Yesi siiski ei meenuta.

Ja nüüd muidugi kõige olulisem küsimus: mis on sinu lemmik rada seitse?
"Jesus Hitler" Carnivore’i "Retaliationi" pealt? Motörheadi "The Wörldi" pealt "Brotherhood of Man" on ka puhas kuld.

Loe ka äsja ilmunud arvustust:
http://www.rada7.ee/artikkel/61795/Taak-Rist-viletsuse-teel