Intervjuu Noortebänd 2012 peakorraldaja Karl-Gustav Kelloga. Küsis Imre Kaas.
Karl-Gustav Kello (29) õpib Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias muusikapedagoogikat ja elektronmuusikat. Peale kooli korraldab ta teist aastat Noortebändi konkurssi, aitab aeg-ajalt mõne festivali juures ja mõtleb muusika tuleviku ja oleviku peale laiemalt.
Praegu kestab Noortebänd 2012 demovoor – aadressil www.noorteband.ee on kirjas kõik üle-eestilise noortebändide konkursi tingimused ning läbi selle lehekülje saab saata ka oma suurepäraseid demolugusid. Konkursi auhindadeks on lisaks aule ja kuulsusele näiteks plaadisalvestus ning muusikavideo.
Foto: Noorteband.ee
Noortebändi on tehtud juba 12 aastat. Millele peaksid meie ansamblid tänavu rõhuma, et teiste seast silma paista?
Nagu ikka, ootame konkursile uusi ja ennekuulmatuid bände ning mille muuga üllatada kui värskuse ja uute lähenemistega. Loodame, et sel aastal on stiilide ja žanride valik pisut laiem kui eelmisel aastal. Meil on näiteks üheks eriauhinnaks osalemine Viljandi Pärimusmuusika festivalil, mis peaks kindlasti ligi meelitama bände, kes varasemalt pole osalenud ja end sihtgrupina käsitlenud.
Ehk need pärimusmuusikud ei julgegi tulla, arvates, et tegemist on pelgalt rokki ja poppi viljelevate koolibändide konkursiga? Võid sa siis selle eelarvamuse kummutada?
Kõik ansamblid, kes vastavad konkursi tingimustele, on oodatud. Need tingimused on suhteliselt lihtsad: on tarvis olla vähem kui 27-aastane ja teha kellegagi koos muusikat. Miinimumi täidab isegi kaheliikmeline bänd, näiteks kitarrist ja laulja. Samuti on lubatud elektrooniliste abivahendite kasutamine.
Milliseid bände tänases Eestis kõige enam leidub? Rada7 foorumit lugedes tundub, et ruulib raskemuusika.
Eks igal muusikul ja bändil ole oma isikupärased muusikaeelistused. Ja loomulikult on mõned seltskonnad aktiivsemad rääkijad kui teised. Ma ei julgeks öelda, et näiteks punkbände oleks kõvasti rohkem kui indie-bände. Tõsi on ka see, et mõni žanr nõuab suuremaid oskusi kui teine. See paneb vahel paika ka noore bändi žanrivaliku.
Mida näitavad eelnevate aastate kogemused – kas noortebändide tase on selline, mis võimaldab koheselt suurde muusikasse astuda?
Eelmise aasta finalistid tõestasid suurepäraselt, et Eesti noortebändide tase on enneolematult kõrge. Kui eraldi välja tuua, siis Noortebändi käigus kasvanud Tenfold Rabbit osales väga edukalt Eesti Laulu konkursil, pakkudes tugevat konkurentsi meil juba eelnevalt domineerinud pop- ja superstaaride kõrval. Sibyl Vane tegi eduka debüüdi ja tuuri Lätis ning sõlmis lepingu I Love You recordsiga, mis on eelnevalt teinud väga edukaks näiteks Ewert & The Two Dragonsi. The Blinking Lights on väga jõudsalt arenenud ja oma skene publikule armsaks saanud. Uebanda tõestas, et meil tehakse väga rahvusvahelist tantsumuusikat. Üllatusi oli eelmisel aastal palju ja eks mõned neist üllatajatest osalevad ka tänavu.
Kuidas tuua konkursile veel enam bände? Ma tean, et ka näiteks eelmise aasta võitja Sibyl Vane kaalus väga pikalt, kas ikka osaleda. Lõpuks otsustati demo saata ikka Noortebändile, mitte Eesti Laulule.
Noortebänd on võimaluste konsentreeritud kogum. Näiteks on auhindade hulgas kutseid erinevatele festivalidele ja showcase’dele. See annab ka päris tundmatule bändile võimaluse peale konkursi lõppu suurte sammudega muusikamaastikul edasi minna. Noortebändil osalemine ei välista Eesti Laulu.
Kahtlemata mõtleb iga bänd mingil hetkel sellele, kuidas inimestele meeldida ja kuidas viia see sõnum kõige paremini kohale. Kuidas saavutada tähelepanu ja et sellega kaasneks ka teatavaid hüvesid. Edu, raha ja kuulsust! Milles peitub siis edu võti?
Ma küll ei usu, et keegi hakkab bändi tegema raha pärast. See oleks suhteliselt narr põhjus.
Isegi Freddie Mercury on ühes intervjuus öelnud, et ta tahab teha võimalikult suuri kontserte, võimalikult rohkele rahvale ja teenida palju raha ning osta hästi palju asju. Loomulikult oli see öeldud väikese irooniaga.
Ilmselt igaüks, kes teeb muusikat tööna, soovib üldjoontes võimalikult kiiresti ja vähese vaevaga võimalikult palju teenida. Aga ma ei usu, et edu võti peituks püüdes teistele meeleheitlikult meeldida. See iseenda stiilile ja oma muusikale ning maailmavaatele kindlaks jäämine on kahtlemata edu pant. Samas on muusika nagu iga teine asi – kõige huvitavamalt mõjuvad need bändid, kelle nii võimekus kui muusikaline maitse ei piirdu ühe žanriga. See kombineerimine erinevatest kohtadest ja mõtetest annabki huvitava ja originaalse tulemuse. Eks iga muusik tunneb ise ära, kas ta teeb õiget asja või püüab ennast ja publikut ära petta.
Tunnistagem, et muusika tegemine pole enam see, mis ta oli 10 aastat tagasi. Võimalused bänditegemiseks on tunduvalt paranenud. Ühelt poolt on tehnika odavamaks läinud, teisalt on salvestamine ääretult lihtsam ja viimaks – läbi YouTube’i on võimalik igaühel meist maailmakuulsaks saada.
Kui ma meenutan enda esimest proovikat, siis seal oli selline suhteliselt amortiseerunud 80ndatest pärit vene tehnika, mis töötas vaid siis, kui seda togida või kusagile kruvikeeraja vahele torgata. Minu basskitarril oli alguses vaid kaks keelt, hiljem saime kolmanda kah. Jah, vahendid olid tõesti napid ja nigelad, aga samas see põhiline küsimus pole asjades, vaid inimestes, kellega midagi teha. Bändi ei saa üksinda teha, see on selge. See on tegelikult ka see, mida on kuulda olnud – aeg ajalt on pillid olemas, aga puudub õige inimene, kes seda pilli mängiks.
Oled ka ise muusikaga tihedalt seotud. Ehk oled isegi Noortebändil osalenud?
Osalesin küll. Jõudsime finaali ja meie solist sai eriauhinna. Tegelikult on see ka üks põhjuseid, miks ma Kadi Maarandi ettepaneku, konkursi korraldamine üle võtta, vastu võtsin. Mul on meeles aeg, kui alustasime esimese bändiga päris algusest. See oli 90ndate lõpus koos Elvis Jakobsoni ja Raivi Rohumetsaga Abu-Sabu nime all. Mul on sellest ajast meeles, et säärane konkurss oli meie jaoks väga arendav. Peale seda tuli palju rohkem esinemiskutseid. Meil oli tänu konkursi esinemiskogemusele rohkem lavakindlust, saime palju uusi sõpru muusikute ja žuriiliikmete seast. See kõik oli väga positiivne samm meie bänditegemise teel. Sarnastest kogemustest inspireerituna korraldan ka konkurssi ning tahan sellest teha bändide jaoks hea võimaluse oma taset ja tuntust tõsta.
Kuidas hindad neid bände, kes on juba oma demod edastanud. Kas kõlatakse kokku?
Eks tasemeid ole erinevaid. Küll aga olen tähele pannud, et demovoorust alates toimub pidev areng. Kui võrdleme neid, kes eelvoorus esimest korda lavale jõuavad, sellega, mis nad on finaali ajal, näeme alati suurt arengut. On näha, et paljud noored artistid on valmis ja nõus palju tööd tegema. See kodutöö paistab ka esinemistel alati välja. Praegu laekunud demode hulk ja stiilide rohkus annab julgust loota, et tuleb põnev ja huvitav konkurss.
Sellel aastal pääseb Noortebändi demovoorust edasi 28 bändi. Neli koosseisu pääses otse eelvooru maakondlikelt konkurssidelt. Jõgeval toimunud "Torma Tornaadolt" pääses "Noortebändi" eelvoorudesse Põltsamaalt pärit ansambel Pilcrow, Viljandi "Bändiliigast" sai edasipääsu The Fuxx, Pärnu "Bändomanialt" Voice of Voices ja Ida-Virumaa noorte bändide konkursilt Kohtla-Järve punt Lowkick.
Teistel on aega demovoorust osa võtta 5. oktoobrini!
Uuri järgi: www.noorteband.ee