Blogi ja väikeleibeli Trash Can Dance füürer Trash seletab põhjalikult lahti kõik ta enese poolt läbi katsetatud võimalused alates plaadi tiražeerimisest kuni peensusteni kujunduses- ja trükivõimalustes. Suurepärane abistav tekstimaterjal oma plaati ise välja anda plaanivatele muusikakollektiividele.
Olen ise välja andnud paar pressitud CD-d ja paarkümmend väikeses tiraažis CDR-i ning püüdnud iga artisti puhul leida uusi ja huvitavaid lahendusi, mis plaadil oleva muusika või diskiprindi puhul kaanekujundusega sobiksid. Kuna minu enese jaoks on need kaks aastat olnud pidev õppimise aeg, mis tegelikkuses kestab siiani, siis tuli mõte jagada teiega oma seni kogutud teadmistepagasit lootes, et võib-olla on mõnel algajal bändil siit üht-teist tarvilikku välja noppida ning nad ei pea nii-öelda jalgratast leiutama, ise kõiki erinevaid prindivõimalusi uurima ja küsima hakkama.
Esiteks tasub kaaluda siiski pressitud plaadi, ehk niinimetatud õige CD tegemist, juhul kui plaanitakse tiraaži, mis jääb väheke alla 300 eksemplari või ületab selle numbri. Kolmsada eksemplari on Eestis miinimumkogus, mille puhul valmistatakse klaasmaatriks originaal CD-de löömiseks. Kui CDR tuleb tegijale soodsam väikeste koguste puhul, siis 300 plaadi valmistamisel soovitan maksta natukene rahakotist juurde ning pigem minna juba niinimetatud õige plaadi rada. Tiraažid, mis ulatuvad juba üle 300 eksemplari, tasakaalustavad tükihinna tööstusliku CD ja CDR-i vahel nii, et pigem maksta sama summa Digibox´is või Baltic Disc´is ehtsa CD, kui professionaalselt kõrvetatud plaadi eest. Uurige ja küsige hinnapakkumisi, tingige võimaluste piires selle üle ning võib-olla tundub esmane võimalus teile hoopis parem kui CDR-i paljunduse poolt pakutavad.
CDR formaadi tööstusliku tiražeerimisega tegelevad Eestis mitmed, kuid mina olen siiani väga rahule jäänud Tallinnas asuva CD Lahendustega ning seetõttu põhineb valdav osa tekstist just selle firma poolt pakutud võimaluste tutvustamisel. Toonitan, et käesolev artikkel ei ole siiski mõeldud CD Lahenduse promona, vaid muusikategija või reliisija elu hõlbustamiseks.
Värviline tindiprint ja siiditrükk / Print diski salvestisega poolel – siiditrükk ja termotrükkTrash
Tööstuslikult tiražeeritud CDR-i eeliseks on tänu väikestele kogustele sisse tulev paindlikkus, mis lubab plaaditegijale rohkem mänguruumi nii plaadil oleva materjali kui diski seljal oleva trükiga mängimisel. 20 plaati ühe kujundusega, 20 teise värviga ja 20 lisaks boonuslooga – ei ole probleemi. Töösse võetavad väikesed kogused lubavad tegijale rohkem võimalusi oma fantaasiat rakendada. Nõudmisel tehakse valmis ka 10 diski, kuid hinnapakkumised algavad ja odavnevad 30, 50 ja 100 plaadi valmistamise puhul. CDR-i tööstuslikult tiražeerivates ettevõtetes kasutatakse vaid A-klassi professionaalseid toorikuid, mis mõeldud just sedalaadi töö tegemiseks. CD Lahendustes on selleks Moser Baer, aga võimalus valida ka kallim Verbatime, kuid jutu järgi kvaliteedis märkimisväärset vahet ei ole – mõlemad on valmistatud samas tehases know-how’d jagades, Verbatime tõsi küll teise stamperiga.
Lightscribe, mustvalge tinditrükk minidiskil, kleebistrükk minidiskil / Offset trükk
Plaadil tiražeeritav helimaterjal on nagu ikka maksimum 80 minutit ja 80 millimeetrise läbimõõduga mini CDR-i puhul vastavalt toorikule 22 või isegi 25 minutit. Erinevused tulevad mängu plaadi seljale trükitava pildi või kirjade puhul. Alustades kõige kallimast, on selleks siiditrükk, mille eelisteks on tugevad, selged, jõulised toonid ning samavõrra intensiivselt sõrme all tajutav trükijälje konarus. Jälg on tugev ning ehedust toonitav. Miinusteks sellise trükivormi puhul hind ja algajale keerukam värvide SPOT eristus. Järgmine on offset-trükk, kus ette antud pildikavand trükitakse plaadile sellisena nagu ta on, värvid jäävad muutumatuteks, jälg on kena ja kaunis. Valikut saab teha trükitava tooriku puhul matt-valge ehk neutraalse ja hõbedase vahel. Viimase puhul jääb ka plaadile kergelt läikiv toon, mis kumab läbi trükitud imidži kihi. Need kaks trükivõimalust on CD tegemise puhul standartsed, aga väikese tiraažiga CDR-i puhul võivad tunduda liiga kulukatena.
DIY – õlivärviga kaetud disk ja minimalistlik kleebisega / Must ja punane termotrükkTrash
Täisvärvides CDR-i printlahenduseks on kleebistrükis, mis prinditakse digis (TIFF, PDF) ja kleebitakse plaadi seljale. Kleebistrükis annab võimaluse saada just seda kuvandit, mida soovite, tänu moodsale digikoopiale on värvid erksad ja selgepiirilised ning kui just küünega kraapima ei hakka, siis esmapilgul peale vaadates jääb kleebis hoomamatuks. Mainima peab aga, et kleebis tänu liimi haakuvusele iga tooriku jaoks ei sobi ning käivad ka jutud, et plaadimängijasse või arvutisse võib paberkleebisest lennata peent puru. Viimane kõlab laias laastus loogiliselt, kuid on rohkem eriliste hi-tech masinate armastajate väike ületähtsustatud detail.
Enim kasutust leidev on tinditrükk, kus valikuteks standartsed valge ja hõbedase seljaga, aga samuti mustast plastikust toorikud. Viimased on üsnagi populaarsed nii omapärase välimuse kui ka originaalplaadile lähedasema tunde poolest – must pind ei ole CDR-ile omase helehallika, kollaka või sinaka helgiga, vaid lihtsalt…well … süsimust. Tinditrüki võib teha samuti lightscribe toorikule ja saada sellisel juhul taustaks lisavärvi, millest levinuim on kuldne toon. Tinditrükki saab plaadile teha terves värvipaletis, kuid rusikareegel sellise meetodi valimisel on, et trükitav pind ei kataks kogu plaati, vaid oleks minimaalne. Seda ka värvide eristuses. Vastasel juhul ei jää tulemus ilus, värvid võivad lahustada teisi toone ning kaob teravus ja kontrastsus. Kui ikka plaadile kantav kujundus on massiivsemat laadi, on soojalt soovitatav kasutada kleebistrüki võimalust. Tinditrükk sobib aga ideaalselt minimalistliku kujunduse puhul või siis vanakooli CD välimuse ellu äratamisel, kus tavaliselt figureeriski peale musta vaid paar lisatooni. Tagasihoidliku kujunduse puhul on tinditrükk väga kena. Tõrvaks meepotis vaid värvi laiali minek juhul kui märja näpuga trükist hõõruda, kuid selle vastu aitab plaadi lakkimine, mida tuleb teenuse osutajalt lisaks küsida.
Tööstuslikult paljundatud CDR-ide puhul on veel olemas võimalus kasutada termotrükki, mille puhul kantakse hõbedasele plaadile kuumtöötlemise läbi üks värvitoon ja kõige levinumalt on see must, kuigi võib leida ka sinist, rohelist või punast. Teadjamate sõnul aga kvaliteetset trükise jaoks kasutatavat kilet tootvad tehased lõpetanud oma töö ning turul leitavad termokile piraatkoopiad mitte piisava usaldusväärsusega, et neid masstrükkimiseks sisse osta ja seega on tegu hääbuva trükivõimalusega. Termotrüki puhul on pilt või kirjad väga selged, kuid meeles tuleb pidada, et laiu pindu plaadil sellega katta ei saa, sest termokleebis ei jää sellisel juhul pinnale ühtlaselt, vaid võib trükki rikkuvaid õhumulle pinnalt üles ajada. Arvesse peab võtma samuti, et termotrüki puhul ei jää keskmise ava trükivabaks diameetriks standartne 24 millimeetrit, vaid see on 40 mm. Kujundus siis vastavalt sobitada.
Jääb veel üle mainida ära kodused lightscribe ja DIY variandid. Esimese puhul kõrvetab siis vastav seade ette antud kujunduse arvutis plaadi tagaküljele ning mitmel puhul, kui kujunduses on seda ekstra toonidega mängides arvestatud, jääb kuldse pronksja tooriku puhul tulemus väga kena. Kodustes tingimustes võib aga muidugi ka ise toorikutele trükke välja mõelda, kasutada kleebiseid, aerosoolvärve, vildikaid, säravaid litreid sisaldavaid liime, värvitempleid, stencil-šabloone, kodust siiditrükki või kasvõi pastapliiatsit. Võimalusi oma plaat teistest eristuma panna on käsitööna putitamisel sadu, ole vaid mees ja pane pea tööle.
Tinditrükk: sinine, tumeroheline, must-punane ning must hõbedasel diskil / Kleebistrükk – värviline ja mustvalgeTrash
Mina pean plaadiümbrise poolt edasi antavat sõnumit väga tähtsaks ning ise tihti alustan artisti loomingu plaadile panemist just kujunduse välja mõtlemisest, püüdes luua kontseptsiooni, mis haarab ja seob ühtaegu nii diskil oleva muusika poolt pakutava helipildi kui seda võimendava ja avava kaantekujunduse visuaalse külje. Kujundus on minu jaoks nii tähtis, et üks plaat on isegi reliisimata jäänud, sest artist ei osanud taibata minu poolt pakutud kujunduslikke lahendusi ja plaadi üldvisuaalset sõnumit, aga üldiselt on muusikud minu füürerlikult peale pressitud ideedega meelsasti kaasa tulnud.
Plaadikujundus peaks jutustama kuulajale loo, müstifitseerima artisti ning pakkuma teatud kindlat märkidekeelt, läbi mille muusika kuulaja oskab end kuulatava materjaliga samastada. Netireliiside ajastu toonitab muusika enese tähtsust ning pakub vaid kaanepilti, parimal juhul allalaaditava printfailina, nagu näiteks seda kiiduväärselt teeb Seksound. Füüsilisel meedial ilmunud plaadi puhul on tegijal laiemad võimalused oma muusikat läbi kujunduse võimendada, pakkuda võrdväärselt tugevat sõnumit helis kui ka pildis. Selle viimase näiteks sobib imehästi Loitsu pisidetailideni läbi mõeldud kujundus plaadile "Must album", mille puhul erinevad CD ja vinüülireliisid (aga samuti muusikavideod) pakuvad igaüks teineteist täiendades killukest loost, mida jutustatakse. Pakuvad tunnet, mida kuulajas on püütud äratada ning sedalaadi kvaliteetset tööd ega selle üldmõju ei see kuidagi alahinnata. Loomulikult on muusika ise kõige tähtsam, kuid tänapäeva uputavas muusikakülluses on tähelepanu saamiseks pelgalt muusika kõrvale vaja lisada ka muid elemente ning nende tutvustamiseks sobib imehästi plaadi kujunduslik välisilme.
Tindiprinditavad CDR toorikud / Tindiprinditav vinüüli immitatsiooniga toorikTrash
Loomulikult ei saa ma siin jagada soovitusi stiilis, et punane värv kaanel on kõige õigem, digipakk lööb jewel case’i üle, raagus mets peab olema bläkialbumil ning ärgu keegi hipsterbänd kunagi fotosid fookusesse püüdku ajada, aga paar sõna ütlen siiski. Kui plaat on mõeldud promo või demoalbumina, siis kunstilise lähenemisega võib tagasi hoida ja rõhk tuleb asetada informatsiooni silmapaistvusele. Tekstid peaksid olema konkreetsed ja selged, pakutav teave bändi kohta (kontakt, koosseis, viited, kust lisainfot leida) tehtud kergesti leitavaks. Raadiosse või plaadifirmasse saadetava promoplaadi puhul ei ole vaja võita niivõrd uut fänni, kes oma südame ja mõistuse kaotaks, kui just pakkuda kompaktset paketti, millega muusikamaailmas tegelev spetsialist oskab ümber käia. Eelistada tasuks klassikalist maxi-singli karpi tavalisele õhukesele CD-karbile, sest selle mõlemalt poolt läbi paistev plastikaas annab võimaluse kasutada samaaegselt nii esikaane fotol olevat infot, kui ka diski seljale trükitut, formaat jätab professionaalsema mulje ning riiulisse asetatult on võimalik plaati leida küljele trükitud kirjade abil, samas kui tavakarp hiljem paratamatult kaob samalaadsete virna ära. See hilisem riiulisse kadumise oht ähvardab samuti kartongümbrikus plaate, kuigi promo mõttes on see kaanetrüki viis oma info nähtavuse poolest ideaalne. Reliisitava artistialbumi puhul võib muidugi põhirõhu asetada just kujunduselementidele ning jätta teave teisejärguliseks, kuid see võiks siiski plaadil olla. Kõigile meeldib uue albumi puhul pista plaat masinasse mängima ja heita siis diivanile vahelehel olevaid kirju lugema. Ütlen julgelt, et kõigile. Seetõttu on plaadiümbrisel olevat tekstid tähtsad ja kui klassikaliste träkinimede ning thanks to… kirjadele on lisaks muud lugemismaterjali, on see vaid teretulnud.
Kõige kenam jääb loomulikut offset-trükis, kui siin tuleb mängu taas plaadi tiraaž, sest paarisaja või vähema diski puhul ei ole rahaliselt rentaabel hakata trükikodade uksi kulutama. Õiget CD-d trükkides (tiraaž alates kolmesajast), aga kindlasti offset valida, sest sellisel juhul on trükise tükihind juba aktsepteeritav. Kindlasti aga vormistada konkreetne tellimus ning saata hinnapäring mitmesse trükikotta korraga, valides siis peale aeganõudvat tingimist välja parim pakkumine. Soovitan seda teha isegi juhul kui keegi kõrvalt räägib, et mu sõber teeb seda kõige odavamalt üldse. Fikseerimata hinnad kõiguvad tihti tänu trükikodade hetke töömahule ja vaiksel ajal võib mõnest kohast saada hulga soodsama pakkumise.
Väiketiraažile on soodsaim lasta kaaned digitaalselt printida, sest ega tänapäevaste masinatega digitrükki tehes silmaga märgatavat vahet ole, trükikojas pannakse vaid vastavalt soovile õrn läiget andev ja trükist kaitsev lakikiht peale. Vahelehtede printimise teenust pakuvad kõik plaate paljundavad firmad, aga mõnevõrra odavam on lasta kaaned valmis printida digipaljundusega tegelevates ettevõtetes. Kvaliteedis jääb print samaks ning aja kokkuhoiu mõttes on CD-paljundustes lihtsam saada kogu pakett juba pakendatuna ning kiletatuna kätte, aga prindikodades on laiem paberivalik, seda nii materjali paksuse, prinditava vahelehe eripära (näiteks neljalehelist, 120 x 480 millimeetrist vahelehte saab vaid printimisega tegelevast ettevõttest) kui paberi toonide poolest. Viimase puhul, kui on vaja leida mõnda eriti veidra tooni või tekstuuriga paberit, soovitan külastada Zelluloosi paberipoodi. Plaadiümbriste aluspõhjad leiab kõigi plaatide paljundusega tegelevate ettevõtete kodulehtedelt, aga siingi võib panna fantaasia tööle ning mõelda välja hulgaliselt uusi omapäraseid pakendusviise. Standartne plaadi pakendamisviis on küll kena ja turvaline, kuid ise valmistatud digipakid, puit- või metallümbrised ja kõik muud "ketserlikud" karbid, on hulga põnevama ja originaalsema fiilinguga. Omapärased tehasepakendid CD-dele ja DVD-dele on samuti ägedad, kuid nende leidmine muutub järjest keerukamaks, sest mitmed omanäolisi diskimeedia pakendeid tootvad firmad on netireliiside tõttu uksed sulgenud.
See teema on mõeldud kõigile Rada7 liikmetele täiendamiseks – kui kellelgi on midagi lisada, siis palun. Ilmselgelt ei tulnud mulle kirjutamise käigus kõik peened nüansid meelde, kuid loodan, et vast üldpildi saite kätte.